Tartu Tervishoiukõrgkool

2006. aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kutsutud konkursi materjalide hulgas köitis mu pilku esmalt üks Kavakava render. Valdavalt tühjast pildipinnast võtab kujutatud uus hoone vaevu kümnendiku, jäädes peaaegu tähelepandamatuna suuremalt jaolt ka olemasoleva ühiselamuhoone varju.

Midagi sellest tagasihoidlikkusest ning otste avarast lahtijätmisest on ka 2011. sügiseks valminud hoones. Ta on küll toekalt materiaalne, kuid ennast mitte mingil juhul pealesuruv. Pigem isegi veidi põiklev, sest kergelt ta end kätte ei anna – ei ole tal „õiget“ fassaadi ega vaatesuunda ega hõlpsasti tabatavat peasissepääsu. Konkursi lähteülesanne, projekteerida olemasoleva ühiselamu laiendusena tervishoiukooli peahoone, on tekitanud nööbi külge õmmeldud pintsaku olukorra. Nii tekitabki näiteks Nooruse tänava ehk peasissepääsu poolne külg tüpoloogilise lühise: ühekorraga jõuavad tulijani kaks vastuolulist sõnumit või märki, visuaalne ja tekstiline. Visuaalne märk ehk  fassaad veenab, et tegemist on elamutüpoloogiaga; kiri teatab, et tegemist on kooliga. Nii külvatud kahtlusetundes on ehk mõistlik mitte marssida otse sisse, vaid alustada ringiga. 

Hoone maht on peidetud ühiselamu taha – ühtlasi kahe 1970. aastatest pärineva ühiselamu vahele, sidudes need Raul-Levroit Kivi tüüpprojekti    variatsioonid hämmastava täpsusega tervikuks. Viiekorruselise, astmeliselt aheneva koolimaja telliste soe toon, akende ühtlane rütm ja puidust terrassi-piirded on ühiselamute selge ja otsene edasiarendus. Tervishoiukool on Kavakavas projekteeritud ja ehitatud paralleelselt Tartu Ülikooli Narva kolledžiga ning loomulikult on siin olnud lahendada analoogsed ajaloolise konteksti ja kaasaegse sekkumise küsimused, erinev ajalooline referents ega linnakeskkonna iseloom ei mängi selles küsimuses õigupoolest rolli. Sellisel kombel ajaloolisest tõukuva arhitektuuri puhul on alati oht langeda ühte ka-hest äärmusest – nostalgia või retro. Kui nostalgia on ajaloo pahupidi-pööramine, tänases puuduva ideaali projitseerimine minevikku, siis retro demütologiseerib ja kohandab minevikku sedavõrd, et nõrutab selle igasu-gusest tähenduslikkusest tühjaks. Mõlemad variandid annavad aga tulemuseks ebasümmeetrilise suhte, kus üks – minevik või tänapäev – on teise suhtes ülimuslik, üks on vajalik teise esiletõstmiseks. Tervishoiukooli puhul on vastupidi – see on võrdsete suhe, kus uus arhitektuur on balansseeritud võrdse dialoogipartnerina, ehk nagu autorid rõhutasid, ajaloolisse konteksti ei ole tarvis ehitada „kalliskivi“. Kui varem, üksikuina võisid kaks ühiselamutorni tunduda keskpärased ja ajast räsitud, siis uues koosluses tuleb esile nende argisuse sära.  

Delikaatne enesekehtestamine käib muidugi ka laiema keskkonna ja kon- teksti kohta. Tervishoiukooli asukoht Tartu lääneservas tähendab keskkonda, kus tihedalt täistipitud eramupiirkond läheneb maanteeäärsele anonüümsusele; hetkel määrab lähiümbrust eelkõige tühi Maarjamõisa väli. Siin ei ole kuigipalju spetsiifiliselt tartulikku selle sõna väljakujunenud, trafaretses tähenduses, pigem sõbralikud võimalikkused, mille ka tervishoiukool avatuks jätab. Siiski on päris-Tartu siinset mitte-Tartut (nagu see hiljutises võluvas samanimelises jutukogumikus tabatud) juba koloniseerimas: otse kõrvaloleval Maarjamõisa väljal on arendamisel tehnoloogialinnak, üks kahest Tartu Ülikooli tulevasest sõlmpunktist. Naabrusesse on juba kerkinud biomeedikum koos kohtuekspertiisi keskusega (1999), tehnoloogiainstituut koos ravimiametiga (2005) ja uus keemiahoone (2009); ehitamisel on füüsika instituut ja siirdemeditsiini keskus. Otse tervishoiukooli kõrvalkrundile tuleb ajalooarhiiv, mille detailplaneering kevadel kinnitati.  Jättes kõrvale kesklinna sisust tühjaks jooksmise teema, jääb siin siiski probleemiks ala kaootiline, terviknägemuseta arendamine ja tuim korporatiivarhitektuur, mida ülikool avaliku tegijana endale lubada ei võiks; kui ka füüsikahoonest võib enamat loota, ei suuda see ometi domineerida. Sel taustal on tervishoiukooli heterogeensust võimalikult vähe juurde tootev lahendus veelgi loogilisem.  

Kuid ringiga maja ette tagasi ja sisse – sissepääsu tekitamiseks ja kahe hoonemahu ühendamiseks on läbi ühiselamu murtud käik, tunnelilaadne pääs, mille diagonaalne suue meenutab miskipärast lennuki trappi. Selle hämar ja industriaalselt metalline sisemus ei kuulu justkui kummagi hoone     juurde, kehastades paljast läve / sisenemist ennast, mida ajaloolise tellisfassaadi ja kliiniliselt läikivvalge siseruumi ulmeline vastuolu veelgi rõhutab. Lai hele trepp viib vuhinal üles hoone „südameni“, milleks on peamiste liikumisteede lõikumine teisel korrusel, raamatukoguga edela- ja sööklaga kirdeküljes. Kogu hoone ülesehitus ja sisemine ruumiloogika on konkreetne, sirgjooneline ja selgepiiriline. Kuid  lihtne vorm ei tähenda tingimata ühe-plaanilist kogemust, nagu hoone kontseptsiooni põhiautor Indrek Peil kunagi Ehituskunstis manifesteeris.  

Ruumis sees olles omandab peahoone ja ühiselamu ühendamine veel ühe tähenduse – see on ebatavaliselt tihe elamise ja õppetegevuse sidumine, maksimaalne ruumiline lähedus. Ning kuigi terrassidelt ühika akendesse vaatamine ei olegi niiväga probleem – madalamatel korrustel on ka ühiselamuplokis mitte elu-, vaid õppe- ja abiruumid – tekitab mahtude paigutus  siiski sellise kompaktsuse ja seotuse, mis mõjub peaaegu kloosterlikult. Ühikaelu on siin palju integreeritum ja justkui palju vähem klassikalise tudengiaja iseseisvumise ja vabaduse aegruum.  

Kaasaegses kooliarhitektuuris rõhutatakse üleüldiselt hajumis- ja oleskelu-ruumide suurt osatähtsust – see on kindlasti suund kooliinstitutsiooni inimlikustamisele, aga ka õppetegevuse hajuvatele piiridele. Nii ka siin on üksjagu sedasorti niisama olemise ruumi, kuid üsna vähe tegelikke eraldumisvõimalusi. Üks läbivaid märksõnu on nähtavus – nii õpilaste kui õppejõudude jaoks, kes ükskõik kus viibides on alati nähtaval. Maja võimaldab läbivaateid nii piki- kui ristisuunas. Üks kõnekamaid kohti, nö maja kontrollipunkt on üleval, õppejõudude korrusel, kust ühest kohast avaneb vaade diagonaalis alla läbi maja korruste, otse ette terrassile ja ühiselamule ning pöörates ka kogu õppejõudude korrusele ja sealt edasi läbi akende kaugusse. Ning samamoodi nagu klassidest ja terrassidelt saab vaadata ühikaploki akendesse, avaneb sealtpoolt vaade kogu peahoones toimuvale tegevusele alates sööklaesisest kuni juhtkonna kabinettideni. Sama loogikat on jätkanud ka sisearhitekt Tarmo Piirmets (Pink): kolmanda korruse koridorist hargnevad tudengite privaatkonsultatsioonideks mõeldud boksid on eraldatud kirgaste klaasseintega ega paku privaatsust tegelikult kuigivõrd. Aga väidetavalt oli pideva nähtavusega kõige raskem harjuda aga õppejõududel endil, kes töökabinettide asemel jagavad 4.-5. korruse läbipaistvate seintega ühisruume. See on arhitektuur, mis märkamatul moel vormib käitumist, suunates inimesi olema avatumad, suhtlevamad, aga ka distsiplineeritumad.  

Tervishoiukõrgkooli hoonet kasutab igapäevaselt ca 1170 naist ja 30 meest. See on sooliselt ebatavaliselt tasakaalutu kogum, mida õigupoolest tulebki ette ainult nö distsiplinaarruumide puhul – tütarlastekoolid, naistevanglad, sünnitushaiglad. Kas see spetsiifiline omadus siin kuidagi ruumiliselt väljendub – või kas ta üldse peaks – sellele on tegelikult keeruline vastata. Kavakava on alati rõhutanud, et ruumil peab olema konkreetne, funktsiooni või kasutusviisiga seotud karakter, et ta ei oleks anonüümne, millele iganes kohandatav. Naiste ruumidele on püütud omistada suuremat paindlikkust, funktsioonide ristkasutust, väiksemat mastaapi ja hulka emotsionaalseid kvaliteete. Tervishoiukoolis see kõik pigem ei kehti. Vastupidi, hoone on selgelt struktureeritud ja selle siseelu mõjub suhteliselt hierarhilisena, see sisaldab nii käegakatsutavaid kui mõttelisi lävesid, pääse ja eraldusjooni. Peamiselt tuleneb see muidugi ruumis peegelduvast rollijaotusest – avalik tsoon all ja keskel, õppimine kolmandal korrusel, õppejõud eraldi kahel kõige kõrgemal korrusel, kuhu tudengil praktiliselt asja ei ole, ning juhtkond ülemisel korrusel terrassiga kabinettides, mille maksimaalse psühholoogilise mugavuse annab privaatsus koos nii kooli enda kui ümbritseva üle avaneva vaatega. Tuleb küll märkida, et algses, konkursiprojektis oli ruumijaotus teistsugune, märksa enam segatud. Kuid samades ruumides on ka vastuhakk selgepiirilistele reeglitele. Avamise järel hakati ruumi klassikalisel, „naise“ moel kodustama: kõigil soolaleivalistel paluti tuua kingituseks padi, nii et ruum täitus kõiki disainireegleid eirates päriselu jälgedega.

Kui tulla tagasi Indek Peili kunagise „arhitektuuri kui vastuolude distsipliini“ kontseptsiooni juurde, siis võibolla üks tervishoiukooli intriige seisnebki sel-les, kuidas maja kui mateeria (,kui vorm, kui keel – eksterjöör) ja maja kui ruum (,kui masin – interjöör) võivad olla suhteliselt eraldi toimivad ja omavahel vastuolus. Hoone vorm/keel on ümbritseva suhtes avatud, võrdustav; ruum/masin aga hierarhiseeriv. See võiks siis tõestada toonase artikli väidet, et arhitektuur loob mitmesuguse potentsiaaliga eelversioone, millest reaalne ruum kujuneb kasutuse käigus.  

Ilmunud Maja 2/2012