Utoopiate ümbertöötamine

Sada aastat tagasi kirjutas Marinetti futuristliku arhitektuuri manifestis, et iga põlvkond peab looma omaenda linna. Pärast futuristide kõrbemist I maailmasõjas ja enda kompromiteerimist Mussolini all ei ole selleks platsi täiesti lagedaks löömist kuigi palju söandatud soovitada, kuid oma ajastu ruumi manifesteerimise iha ja kohustus kandub jätkuvalt edasi. Ruum aga on paraku pigem täis ja puhastavat sõda ei ole üleüldisest apokalüpsisekul-     tuurist hoolimata paistmas. Seega näivad realistlikud hinnangud, et lähemate kümnendite Euroopa arhitektuuripraktikas saab valitsema – ja juba valitsebki – pigem rekonstrueerimine, ümberehitamine, kohandamine. Taaskasutus. Või jäätmekäitlus, kui soovite – seekordse Tallinna Arhitektuuribiennaali pealkiri annab võimaluse mõlemaks tõlgenduseks. Esitatud küsimus on ülimalt ajakohane ja põhjapanev – muutmisele asumine eeldab olemasoleva tunnistamist ebaadekvaatseks ja väärtusliku eristamist kõrvaleheidetavast. See oligi TABi kuraatorite küsimus nii endile kui osalejaile: Mis on mineviku ruumidest, konstruktsioonidest, projektidest, ideedest, kontseptsioonidest ja materjalidest veel kasutuskõlbulik? Kas seal on veel midagi, millest töötada ümber utoopiaid tuleviku tarbeks?

Taaskasutajate põlvkondliku eraldusjoone tõmbab siin suhe minevikku – see on postmälu põlvkond, kelle jaoks see sotsialismi pärand ongi tõepoolest pärandatud, ehk pole kunagi oma olnudki. Ja kui sünniaastaid vaadates mõnedel osalistel ongi ehk sotsialistliku ehitatud keskkonna teadvustatud  kasutuskogemus, siis ruumi loomise kogemust, ehk otsesuhet selle tekketingimustega ometi mitte. Postmälu kontseptsiooni autori Marianne Hirschi kohaselt peitus selles oluline kvaliteet – alles teise traumajärgse põlvkonna – kui sotsialismiperioodi mööndustega sellele traumakeskse mudelile kohandada – esindajad, „vahendatud“ ja edasiantud mälestuste mäletajad on võimelised minevikuga tegelikult suhestuma, kuivõrd isikliku kogemuse kandjaile oleks see liiga afektiivne. Tähendusi saab anda alles tagantjärele, põhjused ja toimimismustrid selguvad kõrvaltvaatajaile. Seeläbi hajub ka ida-lääne eraldusjoon – nii ida- kui lääne-eurooplastest arhitektide jaoks on nüüd tegemist vahendatud lähteandmetega, sarnase väljaspool-seisja positsiooniga. Ja kuigi kummalgi on kaasas omad pärandatud müüdid, on tegutsemisloogika ja -võimalused samad, opereerima peab vahetus täna-päevas, nende müütide ja katkendlike jälgedega, mis võtta on. Teisalt asetub temaatika ka üldisesse kaasaja minevikuobsessiooni. See on münt, mille ühel küljel on tänu tehnoloogiale enneolematult kergesti kättesaadavast ja kõikjalolevast mineviku loovproduktsioonist toituv retrokultuur ja teisel kriitika-vaba nostalgia, domineerija diskursus, mis projitseerib oleviku puudujäägid kõverpeeglina minevikku. Selles ülimalt laetud ruumis toimetades on TABi kuraatorid võtnud nö vastutusevaba positsiooni, kutsudes osalema samahästi kui vastandlikke ideoloogiaid esindavad arhitektid, ning nimetades selle diskussiooni algatamiseks. Kuid diskussioon – ja suisa positsioonisõda – sotsialismi ruumilise pärandi valdamise, väärtustamise ja taaskäitlemise üle on tegelikult ammu käimas. Selle trajektoori märgivad ruumilise mälu iga hinna eest kustutamine ehk “õigekstegemisest“ 1990. alguses, viimase kahe kümnendi arvukad nii omavolilised kui institutsionaalselt läbivaieldud rekonstrueerimised, ja lõpuks ka TABiga samal ajal avatud olnud 20.sajandi arhitektuuri dokumenteerimisprojekti näitus Arhitektuurimuuseumis (millega parema vastastikuse koostöötahte juures olnuks võimalik ka TABil suhestuda), mille algtõukeks oli samamoodi soov nõukogude arhitektuuripärand süsteemselt dokumenteerida ja mingitessegi selgepiirilistesse väärtuskate-    gooriatesse seada. Niiet pigem ei ole siin tegemist diskussiooni algatamisega, vaid postmäletajate väsimusega vaidlustest, mis takerduvad neile ebaolulistesse nüanssidesse, ja sooviga teha sellesse kõigesse värske restart.  

Mul on tunne, et väsimust „esmamäletajate“ kemplustest ja iha lõpuks ometi edasi liikuda peegeldab ka näituse formaat, mis on vägagi traditsiooniline ega eksponeeri erinevalt tänapäeva arhitektuuri kureerimise peavoolust üldjuhul tööprotsesse, kontekste, projektide loomisega kaasnenud dialooge, kahtlusi, vaidlusi, tingimuslikkust. Kontseptuaalset kuraatorinäitust on käsitletud võimalusena olla ometi kord – väga modernistlikult – eneseväljenduses piiramatu ja vaba, raputada end lahti argisest; samamoodi on suur tähelepanu Teosel, usaldatakse loomeprotsessi tulemuse võimet kõneleda iseenda eest, ja isegi kui mitte mõistetud saada, siis inspiratsiooni pakkuda. Arhitektitöö tingimuslikkust, arhitekti tegutsemisvõimalusi puudutavad õieti vaid kaks tööd, Kavakava / Kuu / Eik Hermanni mitmekihiline (enese)irooniline koomiks ja 3+1 arhitektide linnaruumi peidetud teljelisuse aktualiseeri-mine. Ühtlasi on need ka ühed vähesed, mis küsivad representatsiooni järele. Valdav osa näitusetöödest näitust kui kommunikatsioonivahendit ei problematiseeri, makette ja visuaale usaldatakse kui piisavalt läbipaistvaid mee-diume kolmemõõtmelise ruumi problemaatika edasiandmiseks. Kas siin kumab läbi TABi kui sündmust kummitav glamuuriiha – ka näituse objektid peavad olema esteetiliselt vormistatud suletud tervikud, ei mingit sodi, segadust, lõpetamatust – või ametiuhkus, professionaali autoriteedi hoidmine?   

Näituse kaksteist teost on kõik sündinud vastusena konkreetsele küsimusele – kuraatorid andsid igale oma valitud osalejale ette objekti, millega tegeleda. Objektivalikul näib olevat kaalunud kõige enam nende sümbolkvaliteet, nende võime olla temaatika kehastuseks ehk võime olla iseendast enamat, ja see on ka peamine ühine nimetaja. Sest omas konkreetses olemises ei ole kaugeltki kõik valitud objektid hetkel probleemsed, igatahes tundub mõne puhul küsimus „mida teha“ mitte väga põletav, küll aga on alati kohane küsimus „kuidas suhtuda“. Vastused peegeldavad eredalt arhitektide erinevusi ja ka ülesande erinevaid tõlgendusvõimalusi – olles teadlik TABi seekordse pealkirja pikkadest sõnastamis- ja tõlkedilemmadest, ei saa ma siiski jätta märkimata, et ingliskeelse pealkirja  ambitsioonikas ja palju laiahaardelisem „sotsialism“ erineb sisuliselt tugevalt eestikeelsest „nõukogude ruumipärandist“ ja kuigi ürituse eesmärkide selgitamine eri sihtgruppidele / keeleruumidele võibki vajada erinevat keelt või ongi soovitud rõhuasetusi diferentseerida, võinuks kuraatoritekst seda ka avalikult teadvustada.  

Raske on vast leida ideoloogiliselt vastandlikumaid arhitekte kui Pier Vittorio Aureli (DOGMA) ja Kivi Sotamaa.  Aureli taaskasutab vasakpoolse idealistina pigem varase modernismi ideestikku kui ruumi, kandes Existenzminimumi temaatika tänase prekariaadi konteksti ja juhtides tähelepanu, kuidas loovmajandus oma kõige olulisemat ressurssi ära kasutab; lahenduseks loovtöölise elukorralduslikku ja sotsiaalset eripära rõhutav „loovvabrik“. Sotamaa aga vastab etteantud sotsiaalmajanduslikku reaalsust aktsepteerides neoliberalistliku hedonistliku ruumiga, mis endise Postimaja viirusena üle võtab, motoks postkriitilisuse ühe apologeedi Sylvia Lavini üleskutse mitte  vastandada afekti reflekteerimisele, vaid leida viise neid ühendavateks uuteks tajumisviisideks. Puht-arhitektuurselt on aga Aureli ja Sotamaa ühevõrra domineerivad, sõites oma maailmaga etteantud kontekstist üle.  Sotamaale sekundeerib Benjamin Dillenburger, kes asendab tüüppaneel-  elamu normeeritud ruumid kordumatute hübriidsete ruumide paljususega, et vabastada ruumikogemus ja seeläbi ehk ka kasutaja. Dillenburger, parafraseerides oma töö pealkirjas Marxi ja Engelsi „Kommunismi manifesti“kodanliku kapitalismi kirjelduse ilmselt enimtsiteeritud fraasi „kõik kindel haihtub õhku“ (All that is solid melts into air), usub, et ka kogu sealne õpetus on nüüdseks pudenenud liivaks. Utoopiad ei ole võibolla siiski kadunud, kuid kindlasti on muutunud see, millest unistada osatakse. Exyzt alustab  maksimaalse utoopilisuse, multidistsiplinaatse mängu ja elu kui seikluse manifesteerimisega – kas ei kõla nagu Constant? Kuid inimeste vabastamise eesmärgiks ei ole situatsionistide vaimus maksimaalne loovus, vaimse potentsiaali laiendamine, vaid saun, hea toit ja lõõgastav seltskondlik vestlus, mille tarvis on Kännu Kuke kompleksi meteoorina maandunud saun.  

Mitmed projektid viivad utoopilist impulssi või algset tervikideed ühel või teisel moel lõpule - VROA Pirita TOP kui infrastruktuurne objekt sirutub välja laiahaardelisemalt kui ta iganes algselt sai, taastades hoone kadunud väärikuse; sama püüab Lillepaviljoniga teha Salto, paisutades algidee ühe nüansi mõjusaks teemaks. Ka Raumlabor toob esile detaili tähenduslikkuse – EKP-st pealtnäha uskumatu sujuvusega Välisministeeriumiks muutunud hoone ees püsiva taburuumi, mille argikasutus on märkamatuteruumiliste regulatsioonidega võimatuks tehtud, salvestades sellesse ruumi pühaduse (muidugi uue ülekirjutamise ootel). Vladimir Frolov ja Aleksei Levtšuk ammutavad Vene kontseptualistidele kohaselt omaenda sajandivanusest allikast ehk 1920. aastate avangardist. Nende žesti suurejoonelisus on küll oma iidolite vääriline, kuid kontekstis lõpuni ei veena.  

Tööd suudavad omavahel suhestuda vähemal või rohkemal määral, kuid näituseterviku vähemalt sama oluline poolus on ka ruum ise – legendaarne EKP kilukarbisaal, ruum nagu ajakapsel, mille peaaegu sakraalset olemust on samamoodi nagu majaesise monumendiplatsigi puhul säilitanud hilisem ligipääsmatus. Näituse asukoht selles presiidiumilauani säilinud algse sisustusega saalis on kindlasti TABi näituse suuremaid trumpe, mis annab sisule ja vormile maksimaalse kontseptuaalse ühtsuse ja lisab postmäletajatele taas ühe killukese ettekujutust. See on aspekt, kus näitus on otseselt tegu – ühtaegu teoreetiline seisukohavõtt ja konkreetne sekkumine, mis muudab ruumilist käitumist ja kasutuspraktikaid nii kohe praegu kui loodetavasti ka edaspidi. Ja see on üks olulisemaid küsimus ka TABile kui tervikule – teise   korraga suutis sündmus juba palju edukamalt konkreetset  aegruumi kõnetada, aga traditsiooni algatades peaks mõtlema ka pikemale perspektiivile. Kuidas leida järjest rohkemate biennaalide ja suursündmustega arhitektuurimaailmas oma nägu, millel oleks mastaapi ja kaalu ühekordse magnetina, kuid mis samas suudaks teha koostööd ka teiste kohalike (ja mitte ainult)    institutsioonidega, et tegevusest laiahaardelisemat kasu oleks.