Pilk arhitektuuri poliitilisse alateadvusse

Tänapäeva (Eesti) arhitektuur ei saa kiidelda särava teoreetilise tulevärgi ega olemuslike, intrigeerivate küsimuste rohke püstitamisega – pigem vastupidi. Samal ajal tuleb aga kunstis ruumiproblemaatika järjest eredamalt esile –nn ruumiuuringute poole pöördub nii foto kui mahulise kunsti taustaga tegijaid koguses, mis on muutumas nähtuseks omaette. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis võttis Anders Härm uurida ruumi kui ideoloogia tööriista, kui fantaasiate ja ihade projektsiooni. 

Näitusel “Must maja” on viis fotoseeriat, neli videot, üks skulptuur ja üks ins-tallatsioon, seega kuigi fookuses on küsimused ruumist, suhestub valdav osa teostest ruumiproblemaatikaga representatsiooni kaudu. See on teisene ruum - kuraatori mõtlemine on siiski primaarselt kahemõõtmelise meediumi keskne, nii ka ruumi puhul huvitab teda eelkõige vahendatus, analüütiline lähenemine. Ka Härmi eelmine katse arhitektuuri problematiseerida – “Simulacrum City” 7. Veneetsia arhitektuuribiennaalil 2000. aastal – tegeles  ruumi pinnalisuse, vahendatuse, representatsiooni ja näilikkusega. Seesolu, interjöör, mida arhitektuur ise keskseks peaks, ei ole siin primaarne. Isegi teosed, mis tegelevad interjööridega (Eve Kiileri Sakala vaated, osalt ka Jasmina Cibicu lavastus või Denes Farkase maketiruumid) jäävad esitusteks, vaadeteks. Seeläbi aktualiseerub ruumivõimu sümboliline, representatiivne külg – kuidas arhitektuur “kõneleb” – ja mõneti vähem selle subtiilsem, vahetum, biovõimuline pool. Nii jääb ka kontseptsioon võimust pigem Jamesoni ja Žižeki vaimus opressiivseks kui foucault’likult pihustunuks, kehaliseks ja produktiivseks.  

Aga muidugi on tõsi ka see, et selliselt mõistetud võimu representeerides tuleb alati läbi ka “midagi muud”: arhitektuurina materialiseerunud ruum   artikuleerib ka ideoloogia selliseid aspekte, mida see sõnades välja öelda ei söandaks, mille olemasolu ideoloogias jääb teadvustamatuks. Just nii väidab näitusele teoreetilist selgroogu pakkunud Žižek, kes kogu oma määratu kultuurianalüütilise haarde juures jõudis arhitektuurist kirjutamiseni üllataval kombel alles hiljuti.[1] Žižek toetub Fredric Jamesoni poliitilise alateadvuse kontseptsioonile: esteetika on iseenesest ideoloogiline ning esteetilise või narratiivse vormi loomine on ideoloogiline akt, millega leiutatakse kujuteldavaid “lahendusi” lahendamatutele ühiskondlikele probleemidele. Arhitek-tuuris nagu teistegi kultuurivaldkondade esteetikas on kodeeritud sõnum, mis toimib sageli nn allasurutu tagasitulekuna – millest ametlik ideoloogia avalikult rääkida ei saa, seda näitab hoone oma tummas keeles. Hoone on võimeline edastama “teadmisi, millest me ei teagi, et meil need on”. Arhitektuur annab kuju mahasalatud või teadvustamatutele uskumustele, nii et me võime oma agenda jätkuvalt sõnastamata jätta, hoida alles oma “süütuse”, ja ometi selle agenda toimimist nautida.  

Nii näitab Denes Farkase “Roheline diagonaal” ratsionaliseeritud ruumikorraldusse sisse kirjutatud standardiseerivat vägivalda – argielus töötab ideo-loogia just kõige süütumates viidetes utilitaarsusele. Eve Kiileri Ametiühingute maja ja City Plaza kõrvutus illustreerib aga neoliberaalse kapitalismi “tõelisusest suurema” ihamaailma kõikjaleulatuvust. Samamoodi toob Jasmina Cibici videos eksponeeritud Villa Bledi võime painduda erinevate režiimide esindusruumiks esile nende ideoloogiate ehmatavalt sujuva sobitumise. Kunagisest Jugoslaavia kuningliku perekonna suvitusvillast sai 1950. aastail arhitekt Vinko Glanzi käe all Josip Bros Tito residents ning kuigi selle kohandamisega kaasnesid põhjalikud ideoloogilised diskussioonid (videos taasesitatud puise ja võõrandunud, melodramaatilise vestlusena), toimib füüsiline ruum ja selle esteetika nimelt sellise “tumma keelena”, mille kaudu tuleb läbi see, mis sõnades väljendamata jääb. Mida video aga ei näita, on sama hoone tänapäevane, kolmas elu eksklusiivse hotellina, kus intrigeeriv ajalugu ja külastajate iha “autentse” totalitaarkeskkonna järele annavad ette-võttele vaid turuväärtust juurde.  

Ettekujutus, et ruum võib säilitada mingit autentset puudutust, teha aega sillates võimalikuks võimatu dialoogi, on olnud Mario Garcia Torrese üle aastate kestva uurimisprojekti ajendiks. Torres ajab Itaalia kontseptualistliku kunstniku Alighiero Boetti jälgi 1970te aastate Kabulis, otsides praeguseks täielikult transformeerunud keskkonnast ja ühiskonnast mõnda märki Boetti kunagisest hipihotellist  “One”. Kui kasutada on vaid vahendatud materjal – fotod, märkmed, satelliidipildid, aga ka mälestused, kuulujutud, ettekujutused, konstrueerub fiktiivne koht fiktiivse looga, mille olulisim osa on konst-rueerimisprotsess ise. Ometi peab sellel olema tegelikkuses mingi referentsi-punkt, mis sellist obsessiooni üleval hoida suudab. Mis on see jõud ühes reaalselt või kujuteldavalt olemas olnud ruumis, mis sellist fiksatsiooni kannab?

Näituse kulminatsiooniks on Neeme Külma lakooniline, arhetüüpse maja kujuline puur EKKM-i katusel, mis muudab ruumilised piirid ühtaegu hajuvalt illusoorseks ja ahistavalt kohalolevaks. Jälle imetlen Neeme Külma kontsent-reeritud täpsust anda edasi ühtaegu väga konkreetset ja samas väga palju mahutavat ideestikku, ilma et muutuks magus-metafoorseks või lobisevalt narratiivseks. Mu viimane külastuskord sattus päevale, mil vastasasuva  Kultuurikatla ehitustöödelt kostis lakkamatut üdinitungivat survepesuri (?) häält. See etteprogrammeerimata heliline lisand muutis “Maja” minu jaoks hetkega Guantanamo kambriks, kus absoluutne privaatsusepuudus ja helilist mõjutamist kasutavad ülekuulamistaktikad[2] taandavad eksistentsi paljaks eluks[3].  Juhuslik elamus “kirjutas” teost üle ja edasi, ilma et algse teose muud tõlgenduspotentsiaalid sellest kustunuks.  

Kas ruumil on siis mingit lootust ideoloogia haardest kõrvale põigelda? Žižek annab armulikult lootust leida vabadust juhuslikes vaheruumides, mis kohandumise kaasproduktidena aeg-ajalt iseenesest tekivad – see ei ole kuigi kaugel Peter Eisenmani “otsustamatuse ruumidest”[4] või Jamesoni “minimaalsest erinevusest”[5], mis tekitab vabaduse iroonia võimalusena. Kui üldse kusagil, siis jääb utoopia ellu ja toimimisvõimeliseks funktsionaalselt tühjades žestides, nii nagu seda oli Anri Sala katse suunata allakäinud, väga praktiliste probleemidega maadleva Tirana vähesed ressursid fassaadide erksaks maalimisele. Paul Kuimeti “2060” viitab aga veel ühele võimalusele –    kehtestada omaenda aeg. Võim toimib ruumis muuhulgas ka aega valitsedes, seda tükeldades, instrumentaliseerides. Ülalt alla politiseeritud ruum jaotab aja tardunud ühikuteks, vabalt voolav ja määratlemata aeg on sealt pagendatud. Kuimeti loodud ajaluubis saab Edgar Viiese skulptuur aga omaenda aega kehtestades selle ruumi valitsejaks, võidab vähemuslikult positsioonilt vastasseisu institutsionaalse, teadmisi produtseeriva muuseumiruumiga, mis muidu tema vaatamisviisi ette kirjutaks.  

“Musta maja” kõik teosed on hästi tugevad, mõlemas tähenduses – enese-küllased, omal moel vaieldamatud – igaühega saad sa justkui löögi näkku. Ja nii on ka näitusetervik eelkõige eraldiseisvate löökide jada.

Ruumi järele küsivate näituste vaatamiskogemust ja näitusetervikut mõjutab kahtlemata ka ruum, kus näitus toimub. EKKM-i füüsiline ruum on fragmenteeritud, “sakiline”, tervik tuleb oma peas kokku panna ja sinna lisandub kindlasti kehaline liikumiskogemus muuseumis, kus ruum ennast pidevalt väga vahetult meelde tuletab. EKKM ongi võibolla kõige intensiivsema kohal-oluga kunsti eksponeerimise ruum, milles ellu jäämiseks peab teos olema vähemalt sama tugev. Ootamatult ei ole seda ruumispetsiifikat kommenteerivaid teoseid EKKM-is justkui eriti olnudki – esmasena meenub vaid Anu Vahtra installatsioon estakaadis Artishoki biennaalil.  Kuid veelgi enam tuleb selles ruumis tema praeguses seisundis eredalt esile ka EKKM-i institutsionaalne positsioon ja olemus: selged jäljed omaalgatuslikkusest segiläbi peaaeguvalge kuubi ehk korraliku institutsiooni iha ja ka ju võimekusega. Soov olla ühtaegu mõlemat korraga, kasutada mõlema mudeli kredibiliteeti – EKKM institutsiooni ja ruumina on põnevas vahepealses seisus. Et praeguse teemapüstituse raames sellele kaheliolekule eneseanalüütilist tähelepanu ei jagunud, ongi vast ainus etteheide sellele muidu igati musklilisele näitusele. 

Ilmunud kunst.ee 3/2014

[1]Vt Slavoj Žižek, The Architectural Parallax. – The Political Unconscious of Architecture. Re-opening Jameson’s Narrative. Edited by Nadir Lahiji. Surrey: Ashgate, 2011, lk 255–297.

[2]Jon Ronson, The Men Who Stare At Goats. London: Picador, 2012, lk 169jj.

[3]Vt Giorgio Agamben, Homo Sacer. Suveräänne võim ja paljas elu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

[4]Peter Eisenman, Zones of Undecidability: The Process of the Interstitial. – ANYhow. Edited by Cynthia Davidson. Boston: The MIT Press, 1998, lk 28–35.

[5]Fredric Jameson, Kas ruum on poliitiline? – Ehituskunst 43-44. Tallinn: SA Kultuurileht, 2005, lk 93–105.