Libisev ruum

Ühes intervjuus väitsid Krista Mölder ja Neeme Külm, et kõige pikemaid arutlusi ja vaidlusi põhjustas näituse pealkiri: „Kohalolu“. See on hea pealkiri. Sel-line tugev – kinnitav, julgustav. Tekitab tunde, et sinna tõepoolest peab kohale minema, seal on ehk mingi tihke tuum. Ja ometi on see teatud mõttes petukaup: just kohalolu on seal kõige ilmsemalt puudu, kõige ilmsemalt võimatu. Ja ruum, kaugel sellest, et olla tihke, libiseb pidevalt eest. 

Esmapilgul võib ju tõesti tunduda, et näitus moodustab selgelt kulmineeruva ruumilise jada: ettevalmistus, üleminekuruum, kohalejõudmine. Kunstihoone galerii harjunud ruumiloogika on pea peale pööratud: väljakule avanevat esinduslikku saali paistab olevat koheldud kui ülejääki või  tagaruumi; ventilaatoritega tuulekoridori ülesandeks on häälestada meeleolu; ning viima-sesse ruumi „kohalejõudnu“ ette on asetatud hoolikalt valitud fotod. See oleks nagu püüd anda näitusele kui kogemusele tagasi rituaalne mõõde, pühendatus. Asjal on aga üks konks – katarsis on komplektist välja jäetud. Sa eeldad, et oled jõudnud lavale, aga pole ei fanfaare ega tulevärki. Ja edasi-edasi-edasi liikumise asemel hakkab ruumitaju nüüd hargnema. Ühelt poolt saad sa alles nüüd õieti teadlikuks, kust sa just äsja läbi tulid – võibolla oleks mõttekas minna tagasi ja üle vaadata – teisalt avaneb ka võimalus astuda edasi ja kõrvale, pildiruumidesse.  Kui olla osav, on ehk võimalik astuda  ühekorraga nii edasi, tagasi kui kõrvale. Ühtlasi saab kohe selgeks, et nii nagu ruumijärgnevus oli näiline, ei ole ka kunstnike omavahelises suhtes mitte mingisugust hierarhiat. Fotod ja ruumimanipulatsioon on väga täpse pingega tasakaalu timmitud.  

Varjud, katted, sirmid, kardinad, ekraanid. Peaaegu igalt fotolt leiab mingitsorti varjamise vahendi. Kogu näitus on ju üles ehitatud kui puhas ahvatlemise masin. Aga kuhu õieti ahvatletakse või mida on siin ihaldada? Pealtnäha juhuslikke kadreeringuid ühendab pool-lubadus, et „päris asi“ võiks olla seal taga, tarvitseb vaid kate eemaldada – kuid mõistagi libiseks selle asemele vaid uus. Seegi, mis galeriisse tulijat ruumi sisemusse tõmbab, on analoogne lubadus „päriskogemusest“: poolläbipaistvale ekraanile langev hüpnotiseeriv ventilaatorite vari. Kohalejõudmist aga ei ole, kohal olemisest, püsimisest, rääkimata. Viimatistest näitustest veenvaimalt on siin lavastatud deleuzelik pidev millekski-saamise-seisund. Lakkamatult eest libisevad ruu-mid, kus taju pendeldab galerii- ja pildiruumi vahel, hakkavad iseend paljundama, lükkavad kogu terviku liikvele – kasvõi peapöörituseni. Kuni hakkab tunduma, et fookuses ei olegi mitte koht või ruum, vaid hoopis aeg. Ventilaatorite vaheldumisi kiirenevas ja absurdini aeglustuvas rütmis on aeg keera-nud ennast luupides rõngasse.  

Üldise voolamises-oleku varjus on siiski tehtud ka paar otsustavat liigutust. Tagaruumi ühe seina liigutamine mõne meetri võrra on tekitanud ruumi-vormis hämmastavalt intensiivse muutuse, mille häirivus seisneb paradoksaalselt just selle peaaegu-märkamatuses. See ruum on nüüd „õigeks tehtud“, väikese liigutusega korrastatud nii nagu neurootik paneb laual möödaminnes piinlikult paralleelseks noa ja kahvli või reastab taldrikul herned. Selle žesti kaudu märkab võõrituskvaliteeti kogu tervikus. Nii võib ruumiolukorra valesti-olekuna tõlgendada nii (Neeme sõnul küll just horror vacui ületamise nimel lisatud) „mitteheli“ kui tiivikute omatahtsi muutuvat tempot. Kui üks osa populaarsest tajufenomenoloogiaga tegelevast kunstist taotleb suurejooneliselt orkestreeritud ülevust, kus redutseerimine teenib selge-    piirilise efekti eesmärki, siis siin on minimalismi vahenditega viidud tähelepanu banaalsuse potetsiaalile. Omamoodi on see ka näitus neurootilisele põlvkonnale, kes registreerib võõritavaid nüansse kõige argisemas. 

Ilmunud Sirp 20.12.2012