Kuidas elada targalt nagu kass

Ma ei teadnud, et ma olen kassiinimene. Lapsepõlves ja hiljemgi olen elanud hoopis koos mitmesuguste koertega, segaverelisest tasku-bolonkast massiiv-se isepäise rotveilerini. Kokkupuuted kassidega lõppesid enamasti heal juhul aevastuste seeria, halvemal juhul paistes silmade ja näoga. Nii et ma hoidsin kassidest üldiselt ohutusse kaugusse ja olin sealt kaugusest oma arust ka suht immuunne sellele nunnufaktorile, mis mitmeid tuttavaid alailma jalust niitis.

Aga ei ole vist võimalik kasvatada last ilma looma-mangumise faasi läbimata. Mu tütre esimene ihalusobjekt oli karvane šoti mägiveis, kelle pidamise võimaluste üle Kalamaja hoovis ta järjekindlalt argumenteeris. Ja kuigi ta kadriorulasest vanaema lapsepõlvelugude hulka kuulusid ka jutud lehmapidami-sest sõjajärgses linnas, suutsin selle teema vaikselt siiski päevakorrast maha saada. Kass, mõnevõrra hiljem, tundus märksa realistlikum soov. Ja internet lubas, et on olemas tõuge, mis niiväga allergiat ei tekita. Osta tõukass, kui varjupaigad on nunnusid nurrikuid täis, tegi muidugi hingepiina. Kahtlemata kohatult snoob ja elitaarne mu üldise maailmavaate kontekstis, aga mis sa teed ära. Igatahes nii jõudis meie juurde, pidulikult rongiga Jõhvist, pooleaastane vene sinine kass, passinimega Lama Blue Legend. Igapäevaselt Kiska.  

Kohe oli selge, et meie ellu on sisenenud absoluutne esteetiline täius. Kui ma üldiselt suhestun kunstis pigem 20. sajandi teise poole ja tänapäevasemate arengutega, siis järsku hakkasin omamoodi mõistma ka preraffaeliite, juugenditüüpe ja kõiksugu muid puhta ilu kummardajaid. Kes oleks arvanud, et pelgalt kassi vaatlemine võib teha õnnelikuks? See madala sametkarvaga siniakashall olend on ebamaiselt graatsiline ja väljapeetud, kaotamata oma cool’i isegi neil üksikutel hetkedel, kui ta otsustab teha midagi nii triviaalset nagu kärbse järele sööstmine. Aga mõne aja järel hakkas tunduma, et tõelise fin de siècle’i tegelasena vaevab teda spliin. Melanhoolia muidugi sobis talle imeliselt, aga tegi siiski pisut murelikuks. Oli ilmne, et Kiska vajab sõpra ja tahumatust inimseltskonnast ei piisa.  

Kaht tõukassi me endale siiski lubada ei saanud, kuid julgustatuna igapäevase jala-neti joogapraktika ehk hommikuse ninapesu tõhususest allergia asjus otsustasime katset teha segaverelise siiamiga. Ühes Kalamaja  pesakonnas oli saadaval paarikuine nööpsilmadega pallike, keda kutsuti     Miilaks. See nimi sobis talle suurepäraselt. Miila on lõpmatult heasüdamlik ja tohutult entusiastlik, nagu maailm oleks iga hetk uus ja huvitav. Tõeliselt     tänapäevane kass nagu ta on, võiks isegi öelda, et tal on kerge tähelepanuhäire. Kahepeale moodustavad nad ideaalse teineteist täiendavate vastandite paari. Tekitasime neile ju  korraldatud kooselu, mis on üks paras risky business, aga meil vedas – pärast paaripäevast omaette nurkades kõhistamist kiindusid kassid teineisesse täielikult. Tõenduseks nad sagedasti ka magavad teineteise ümber keerdus nagu yin-yangi märk, oleks vaid hall pisut tumedam ja beež pisut heledam.   

Kaks kassi on muidugi igas mõttes parem kui üks. Kui ühega võib tekkida   täiesti kohatu illusioon, et su lemmikloom on kuidagi “sinu oma” või “sinu jaoks”, siis kahega asetuvad kõik suhted oma loogilisse paika – te lihtsalt elate koos, jagades võrdsetel alustel ühist ruumi. Hierarhilise vertikaalsuhte asemele tuleb egalitaarne horisontaal. Väites, et kassi ei saa omada, ei ole muidugi midagi originaalset, aga kohale jõuab see ikkagi igapäevases praktikas. Elu kassidega on suurepärane harjutus, kuidas elada koos endast erineva teisega – miski, mille kogemine tuleks kasuks igale kasvavale inimhingele. See oli vist Jaan Undusk, kes kirjutas kunagi, et ettekujutus, et ollakse võimelised teist päriselt mõistma, on äärmiselt redutseeriv ja vägivaldne. Kass aitab seda suurepäraselt meeles hoida. Kui koeraga õpid sa dominee-rimist ja enesekehtestamist, siis kassiga elades kohandumist, läbirääkimisi ja teistsuguse seisukoha aktsepteerimist – mittevägivaldset suhtlemist kõige üldisemas mõttes. Näiteks poliitikasse ei tohiks üldse ühtegi ilma kassikogemuseta inimest lasta. Kui ma järele mõtlen, võiks kõik ühiskondlike asjade üle otsustamise positsioonile kippuvad inimesed kohustada esmalt adopteerima paar varjupaiga kassi. Alles kui mõne aja järel on kindel, et nad on selle kooseluvormiga hakkama saanud, võib neid usaldada inimeste ühiselu korraldamise kallale.

Muidugi õpib kassidelt kõiksugu muidki zen-elamise oskusi. Kuidas mitte krabada elult rohkem kui parasjagu tarvis – toit võib olla päev otsa kausis, aga süüakse sealt täpselt see terake, mida hetkel vaja. Kuidas jagada lähedust, aga säilitada oma autonoomia – kassid võivad veeta pool päeva sõna otseses mõttes teineteise otsas, et tegutseda ülejäänud pool rahumeeli korteri erinevates otstes. Kuidas mitte viha pidada – kui üks või teine mingi piiri-ületuse peale kähvatabki, saab see juba järgmisel hetkel teineteist lakkudes lahendatud. Kuidas mittemillegi tegemine võib olla päeva tähenduslikem osa. Rääkimata elegantse hommikuvõimlemise olulisusest. Ma juba vaikselt edenen, aga õppimist jagub.