Elususe hetked

Minu ees ekraanil on hulk väga esteetilisi fotosid kunstiteostest, disainiobjektidest ja installatsioonidest, mis saavad kokku Tallinnas rakenduskunsti triennaalil. Head fotod – hästi kadreeeritud, oskuslikult valgustatud, lakooniliselt puhtad või ahvatlevalt atmosfäärilised. Sinu ees on nad triennaali kataloogi lehekülgedel – libedal kriitpaberil või hoopis pehmelt matid, ma veel ei tea. Kataloogi köidetuna tunduvad need pildid veelgi võluvamad, erilisemad. Kuigi teisalt nii tavalised – esteetiliste tootefotodena sulavad nad ühte kujutiste voogu, mis meie silme eest iga päev ühtlase joana mööda libiseb. Lakkamatu jada visuaalset virvarri, mille kaudu me omandame infot, kujundame hoiakuid, ammutame ideid. Samastume ja vastandume; imetleme, möödume ja unustame.

Kas kujutiseküllases elus on esemekogemus kuidagi ehedam? Inimene on loomult valmistaja ning asjadel, nende vahetul kehalisel kogemisel on inim-kogemuses oluline koht. Kui pildid ja kujutised on meele ja intellekti vald, siis esemed suhtlevad kehaga; silmaga omandatava informatsiooni üleküllu-ses pakuvad asjad kehale stabiliseerivat toetuspunkti. Läbi aegade on asjad olnud meie keha pikenduseks ja puudujääkide täiendajaks, mälu toetuspunktideks, teadmiste ja oskuste arendajaks. Suurel määral vahendavad asjad meie suhet maailmaga – või nagu Mihály Csíkszentmihályi on öelnud, ese võib olla sillaks teise inimese, teise emotsioonini. Esemete peegelduses suudame ennast tajuda terviklikuma, konkreetsema, piiritletumana. Csíkszentmihályi järgi aitavad esemed meid end piiritleda vähemalt kolmel moel: nad tähistavad omaniku võimu ja väge, eluenergiat ja sotsiaalset positsiooni; nad kinnitavad isiksuse jätkuvust ajas, pakkudes pidepunkte olevikule, meenutusi minevikust ja teetähiseid tulevikuplaanidele; ning nad annavad tunnistust ini-mese sotsiaalsest võrgustikust, olles tähenduslike suhete sümboliks.[1] Nii ankurdavad esemed meie enesepildi, mis muidu teadvuse voolus laiali valguks.

See on teatav turvatunne, mida pakub asi. Konkreetne, kombatav, piisavalt ühemõtteline. Asja loomine, asja valdamine on mateeria valitsemine, enese kehtestamine oma ümbritseva suhtes. Meisterlikkus ja domineerimine, terviklikkus ja stabiilsus, mida tõhus asi kehastab ja peegelduses ka minu maailmakogemusele laiendab. Ainult et... see on illusoorne. Minu maailmakogemus, mu mina-tunnetus on pigem ebastabiilne, mittetäielik, fragmentaarne ja ositi vigane. Selle asemel, et tunda end selgepiirilise tervikuna ja uskuda end kontrollivat oma keha, oma ruumi, oma aega ja elukeskkonda, märkan pigem olemise muutlikkust ja sattumuslikkust ning vaatepunktide väikeseid nihkeid, mis seavad tõsikindluse kahtluse alla. Näen keha ja mateeria pideva vastastikuse kohandumise tantsu, mille dünaamika on kaugel sirgjoonelisest valdamisest. Näen korrastatuse asemel üheaegsust ja hierarhiate asemel vastastikust sõltuvust.  

Hélène Cixous on leidnud, et enda tajumine muutliku ja mitmuslikuna tekitab erilise elususe, elu-iha.[2] Me ei ole selgepiirlised, vaid pidevas muutumises, meie kehad on ühtaegu nii tasases lagunemise kui ka taastekke protsessis, pidevas kokkupuutes ja suhtes teistega – nii inim- kui mitteinimkehadega. Ta rõhutab, et inimene ei seisa maailmast eraldi, vaid just keha vahetu ja võrdsetel alustel rajanev seotus ülejäänud mateeriaga teeb selle tajumisvõimeliseks, võimaldab tunnetada ümbritsevat ja saada sellest mõjutatud – tekitab afektiivse suhte maailmaga. See afektiivne suhe ei ole pelgalt „minu“ tunne, vaid miski, mis asetseb minu ja teise kohtumises, minu ja mateeria vahepeal. Sellises suhtes on minu subjektsus, minu „mina“ kogum kõigist asjadest, mõtetest ja inimestest, kellega ma kokku puutun – osa dünaamilisest eluvoost.   

Paljud triennaali näituse tööd näivad manifesteerivat just sedalaadi dünaamilist tunnetust – need esemed ei soovi olla tõsikindlad staatuse tähistajad, nad on loobunud toetamast ennastkehtestavat subjektipositsiooni, nad ei jaksa kanda jäiga alustala rolli. Nad ei paku ka selget ja kirgast läbinägelikkust ega ühemõttelist ülevust. Pigem jagavad nad teatavat ambivalentsust ja petlikkust, libisevad lähemal vaatlusel eest või osutuvad millekski muuks. Need esemed peibutavad meid kohtumistele, mille kogemus võib olla petlik, segadusseajav või destabiliseeriv. Julia Maria Künnapi sõrmused ja prossid viitavad ehtele kui staatusesümbolile ning traditsioonilisele, pika ja väärika ajalooga kullassepakunstile, kuid näitavad sealsamas nende kui sotsiaalsete tähistajate kehtetust ja tühisust. Klassikalise kalliskivi täiuslik rangejooneline lihv sulab silme ees nagu 2-d kujutis arvutiekraanil – kas see sõrmus ikka on osa materiaalsest maailmast või oleme enese teadmata sattunud hoopis virtuaalruumi? Nägemis- ja kompimismeel satuvad vastuollu – kõva, ehe vääriskivi ei saa ju niimoodi käituda. Teisal on sõrmuse vorm justkui kangasse mähitud – monument avamise ootel või mustkunstniku keep, selle all aga tühjus, puuduolek. Ühekorraga mahulised ja pinnalised, vääriskivina ehtsamast ehtsamad ja samas nii meelepetlikud, paneb kehaline kontakt Künnapi ehetega kahtlema oma meelte reaalsuses. Neis on midagi baroklikult külluslikku ja meelitavat, mida omaks kujutledes lähen edevalt puhevile; samas vigast ja lagunevat, misläbi märkan oma naeruväärsust.   

Erin Dicksoni teos „Ehtne Veneetsia lühter“ kehastab sarnasel moel väärisasja kui staatuse kinnitaja kadu ning materjali kui eseme usaldusväärsuse esmase allika petlikkust. Murano klaasimuuseumis hoitavast ajaloolisest lühtrist tu-ristina i-padiga tehtud piraatskännide põhjal valmistas kunstnik sellest suurejoonelisest valgustist 3-d prinditud plastikust koopia, mille enesestmõistetavaks osaks on kõik kehva skänniga kaasnevad ebatäpsused ja vead, juhuslikud paindumised ja kopeerimisel tekkinud varjud. Ka valgust annab lühter katkendlikult, justkui kandunuks skaneerimise glitch ka elektrisüsteemi. Nii nagu tänapäeva visuaalkekkonnast võtavad suure osa kehvad kujutised – mitmekordselt kopeeritud failid, eelvaated ja pisipildid, kokku pakitud madala resolutsiooniga pildid, piraaditud vähekvaliteetsed videod – nii laiutavad ka esemelises keskkonnas odavalt toodetud ja kiireks tarbimiseks mõeldud koopiamaterjalid ja juhuobjektid. Kuid kui kehva kujutise väärtusena on esile tõstetud selle kiirust, intensiivsust ja levimisvõimet, demokraatlikku hierarhiate eiramist ja õõnestuslikku potentsiaali[3], siis võiks ka digiprinditud objektid samamoodi vabastada alavääristavast suhtumisest. Loobudes üleva ja madala hinnangulisusest, sedastab „Ehtne Veneetsia lühter“ asjade seisu, nii nagu see on. Vabanedes ootustest täiuslikkusele, puhtusele, kestvusele ja ehtsusele saame lubada endasse ajutisuse, kerguse, rõõmu ja mängu. Dickson otsib arhitektuursetes veidrustes väljenduvat ruu-milist isikupära, ruumi või eseme enda agentsust, millega võiksime suhestuda kui võrdsega.  

Ditte Hammerströmi toolid „Fookusest väljas“ ja „Ühtepõimunud toolid“ lühistavad samuti nägemis- ja kehameele omavahelist koostööd, mängides optiliste efektidega, mis pendeldavad kahe- ja kolmemõõtmelisuse piiril. Valgeks lakitud terasest tooli „Fookusest väljas“ on ühtaegu nii üks kui ka mitu – visuaalselt vaadates oleks justkui mitu ühesugust tooli kujutist asetatud nihkega üksteise kohale; ruumilises mõttes on aga tegemist ühe tervikliku vormiga. Tool on mööbliesemetest kõige arhetüüpsem ja vahetult kehalisem, kogu tema olemus justkui kehalise kokkupuute ootel. „Fookusesst väljas“ tool killustab kehalise terviklikkuse aga mitmesuseks ja tekitab tunde, et sellele peaks lähenema kuidagi kõõrdi. „Ühtepõimiunud tooli“ on samamoodi üks ja on mitu, aga pisut teisiti – selles on mitte ainult tahtmatud nihked ja fragmenteerumine, vaid ka otsustusvõimetus, valikute paljusus ja üheaegsus. Toolide virvendav-võbelev olemus ajab segadusse suuna- ja sügavuse taju, raske on hinnata kaugust ja ulatuvust. Samasugune võbelus on Andrew Bearnot’ installatsioonis „Ekraanitõmmis“, mis loob muaree-efekti – fotograafias ja trükikunstis algselt soovimatu kaasnähtusena tekkinud optilise illusiooni, kui raster mõnevõrra nihkesse läheb. Pildipind muutub kihiliseks ja kujutis ebateravaks ning justkui liikuvaks ja tabamatuks. Ruumilise installatsioonina kiusab Bearnot’ muaree meid taas silmapettega, seades kahtluse alla parameetrid, mida oleme harjunud pidama stabiilseteks – ruumi mõõtmed, ulatuvuse, materjali tihkuse ja jäikuse. Leida end sellisel moel eestlibisevas ruumis võib tekitada ehmatavat peapööritust. Kuid teine võimalus on võtta see kerge irreaalsus omaks, aktsepteerida ruumi ebastabiilsust, märgata oma keha ja ruumi teistmoodi, liikuvat suhet, iseenda erksamat ja muutlikumat olemist. Märgata keha dialoogi ruumiga, elusolemise tunnet hetkes.  

Mitmed tööd aitavad tajuda olemise ajutisust, haavatavust ja haprust. Sissi Westerbergi „Alasti“ oli oma esmaversioonis loodud Linköpingi peaväljakule, kus kõrgele lipumastide otsa veetud pesunööridel õõtsus tuules poolläbipaistev pesu: sukad, aluspüksid, öösärgid. Ihutooni siidisest läbikumavast materjalist aluspesu intiimsusetunne oli maksimaalne –  vaid mõtteline millimeeter nahast – ja samavõrd maksimaalne oli selle eksponeeritus valitsemisest ja vägevusest kõneleval linnaväljakul, võimusümboleid kandvate lipumastide otsas. Kõrgel tuules laperdavad pesutükid kui kehade fragmendid – häbistatuna võlla tõmmatud või hoopis kõigist maistest muredest vabad? Kui ühelt poolt tunned end selle teosega suhestudes alasti, haavatava ja ohustatuna, siis teisalt kandub kehasse üle tuulest hoogu saanud tantsisklev rütm. Paljastatus osutub kerguseks, marginaalsus vabanemiseks. Linda Aasaru rõivajäljendid ja Helena Tuudelepa pabersavist installatsioon lisavad ajamõõtme – teravdavad hetketaju ja panevad märkama püsitust. Aasaru rõivastesse ja nende jälgedesse on salvestunud hetk – just see üks konkreetne ja mööduv hetk, mitte millegi poolest erilisem kui mõni teine, juhuslik, aga kordumatu. Tuudelepa pabersavi kihid tunduvad sedasama juhuslikku hetke mõõtmatult pikemaks venitavat – pudenemine, lagunemine juhtub kohe, aga ometi mitte veel. Tahaks puudutada ja hetkega kõik rikkuda, ometi hoiad hoopis hinge kinni ja koged ruumi nagu aegluubis, haruldasel ja lummaval tasakaaluhetkel. Sandra Kosorotova toob esile ebakindluse ja haavatavuse seose kogukondlikkuse ja koosolemisega – teos „Olla üks tähendab olla mitu“ rõhutab seotust ja vastastikust sõltuvust, empaatiat, mis saab sündida enda ja teise võrdsuse, üheväärsuse tunnetamisest.  

Kogeda teoseid, esemeid ja materjale, mis on ambivalentsed, ebastabiilsed, havaatavad ja ajutised, tähendab märgata omaenda olemise ambivalentsust, mitmuslikkust, püsitust ja tingimuslikkust. See ei ole aga hirmu ja ebakindluse allikas, vaid võimaldab teistmoodi ja teravamalt tajuda oma olemist hetkes ja kokkupuudet teistega. Lasta lahti stabiilsuse ja tõsikindluse taotlusest võib aidata taasavastada imetlust ja rõõmu. Tajuda ennast kui ebatäielikku, osalist ja ajutist võimaldab suhelda teistega – nii inimeste kui esemete maailmaga - võrdsemalt ja vähem hierarhiliselt aluselt. Jane Bennett on kirjutanud, et eetika ei saa võrsuda vaid intellektuaalsetest kaalutlustest. Eetiliseks eluhoiakuks on vajalik ka afektiivne lummatus maailmast ja positiivne seotusetunne, mille aluseks saab olla ainult enda kokkukuuluvuse tajumine nii elava kui elutu maailmaga – teatav hüperökoloogiline vastastikuse sõltuvuse tunnistamine, mis rajaneb ometi mitte ahastusel ja murel, vaid vaimustusel ja rõõmul.[4] Et kogeda selliseid vaimustumise hetki, tuleb mitteinimlikku keskkonda mõista mitte kui inertset mateeriat, vaid kui midagi, mis suudab panna märkama „olemise maagiat“.[5]Läbikumava, muutliku, mitmetise ja päriselt püüdmatu eseme kogemine võib olla just selline elususe hetk. 

[1] Mihály Csíkszentmihályi, Why We Need Things? – Steven Lubar, W. David Kingery (toim). History from Things. Essays on Material Culture. Washington and London: Smithsonian Institution, 1993, lk 23.

[2] Eret Talviste. Philosophizing in Plato’s Cave: Hélène Cixous’ Affective Writing. – Capacious: Journal for Emerging Affect Inquiry 2019,  1 (4), lk 149.

[3] Hito Steyerl. In Defense of the Poor Image. – e-flux journal, 2009, No 10 (November), https://www.e-flux.com/journal/10/61362/in-defense-of-the-poor-image/ vaadatud 18. veebruaril 2021.  

[4] Jane Bennett. The Enchantment of Modern Life: Attachments, Crossings and Ethics. Princeton and Oxford: Princeton University Press, 2001, lk 131–158.

[5] Ibid, lk 7.