Kust tuleb töö ja kuhu kaob uni

Ma olen kogu aeg tööl. Niikui hommikul silm lahti läheb, lülitub aju sisse. Tuttavate kohvisõltlaste pahur-õndsad viibimised hommikuses poolilmas enne oma igapäevast doosi – sellist seisundit mul ei ole. Ajumasin hakkab sekundiga tööle nagu kratt ja asub esimese ripakil mõtte kallale. Arhitektuuriaja-loolase ja -kriitikuna olen ma tööl tegelikult igal hetkel, kui nähtaval on mõni maja või ruum. Ja maja- või ruumivabu olukordi ju samahästi kui pole. Hiljuti käisin esimest korda kõrbes. Imeline tühjus! Aga isegi sealt leidsin maja. Ja mitte lihtsalt maja, vaid maja otse minu teemasse. Suure kanjoni servale ehitatud 20. sajandi alguse vaatetorn, arhitektiks üks USA esimesi naisarhitekte Mary Colter. Seisin keset ülevat loodust, guugeldasin arhitekti ja tundsin, kuidas ajukratt irvitab. Mõni teine kord püüan pageda helidesse. Hoidun hoolega, et mu pähe ei tekiks analüüsi võimaldavaid teadmisi kaasaegse     süvamuusika kohta. Moodne elektroonika, ambient ja muud arusaamatused sobivad ka. Siis on korraks paus. Ja ma arvan, et ma pole väga erandlik. Kahtlustan, et nii mõnigi kolleeg elab samamoodi, piits peas. Aga kust ta tuleb, see töö?

Olen servapidi nõukaaja laps – kümne aastaga jõuab väärtussüsteem põhiosas välja kujuneda küll. Nõukogude ühiskonnas oli töö kõige kesksem kategooria: kes ei tööta, see ei söö, nagu põhiseadus ühemõtteliselt ütles (iseasi, kui tõsiselt seda kaheksakümnendatel enam võeti). Töö ja töövõime oligi inimese mõõdupuu: näiteks erivajadustega inimesi kategoriseeriti mitte nende puude iseloomu või päritolu põhjal, vaid selle järgi, milline on nende töövõime. Dokumentides defineeriti invaliide kui „homset tööjõudu“ – kui  potentsiaalselt kasutatavat reservi, kui puue ravi, proteesi või muuga tulevikus kompenseeritud saab. Ka vaimsete häirete peamise, sageli ainukese ravimeetodina kasutati tööteraapiat. Samamoodi oli töö põhiline väärtus, millele tugines nõukogude pedagoogika. 1957. aastal ütles NSVL haridus-minister Jevgeni Afanasenko, et tööst peab saama lapse jaoks samasugune vajadus nagu seda on toit või uni.[1] Laste töökasvatus oli moraalikasvatus: töö oli väärtus iseeneses ja töö kaudu pidi inimesest vormuma kollektiivi     liige.  

Nõukogude tööideoloogia langes siinmail mõistagi pinnasele, kus protestantlik tööeetika juba ees ootas. Oma marurahvuslasest ema ma nõukogulikku-ses küll kahtlustada ei saa, aga temagi oli sama veendunud, et töö päästab. Teismelise masendushoogude vastu oli tal üksainus soovitus: kui meel on must, tuleb mingi töö käsile võtta. See veendumus tundub midagi Eesti naisele üdini omast – töö on küll kohustus ja vajadus, aga ka probleemilahendus ja pääsetee. Töö toidab keha, aga hoiab ka mõistuse juures, pakub tuge ja on eneseväärikuse aluseks. Mõne aasta eest tegin hulga intervjuusid Eesti naisarhitektidega. Olenemata sellest, kas rääkisin 30- või 90-aastase arhitektiga, torkas mulle silma, kui uhked nad olid oma erakordse töövõime üle. Muidugi nad tunnistasid, et topeltkoorem tööl ja kodus on ebaõiglane ja ikka veel tasakaalust väljas, aga suhtusid ometi sellesse kui omamoodi paratamatu-sesse, et arhitektitöö on kutsumus, mis võtab sinust kõik. Ja eluga selle kõrval tuleb lihtsalt hakkama saada. Erilise Eesti naise müüt sellel kõigega hakkama saamisel seisabki. Ka Eesti naiste elulugude kogumikus tuleb see enesestmõistetavus hästi välja: „[...] õige eesti naine teeb midagi sisse, marineerib, konserveerib, keedab, aurutab, korjab aiast juurde ja keedab edasi, toob nöörilt tuppa odavalt väljamüügilt hangitud ja humanitaarabihaisust puhtaks pestud teksapüksid, triigib, nõelub neid, käratab keskmisele pojale peale, et see kas hakkab neid kandma või läheb püksata kooli.”[2] Ja marineerivad, keedavad ja aurutavad ka need naised, kes odaval väljamüügil käima ei pea, kelle päeva põhiosa võtab erialane eneseteostus, edukas ettevõtlus või hästimakstud palgatöö. Sest õige Eesti naine ju.  

Minu tööelu algas kolmeteistaastaselt kolhoosi söödapeedivagusid kõblates ja sanatooriumi sööklas nõusid pestes. Mõni aasta hiljem oli juba tulnud era-ettevõtlus, siis sai nõuka hariduseksperimendist saadud inglise keelega vanalinnas turistidele ekskursioone teha ning ühele värskelt loodud telejaamale ümbrikupalga eest multikaid ja dokfilme tõlkida. Arusaamad ärieetikast ja moraalinormidest olid 1990. aastate algul üksjagu teistsugused kui praegu, diplomeid küsida polnud kombeks ja eks ka töötaja passi liiga teraselt vaadata oli halb toon. 15-aastaselt olid head otsad olla kontsertidel ja klubides sigarettide tooteesitlejaks, noore süütu välimuse sai täiega tööle panna – miskipärast läksid sigaretid eriti hästi kaubaks, kui selgus, et ma ise neid kunagi proovinud pole. Hoogsalt kommertsvisuaaliasse sukeldunud ühiskond oli avastanud, et noore naise abil saab müüa mida iganes. Muidugi tuli see ära kasutada – küllap läks ka autoremonditöökojas äri paremini, kui ma garaažinurgas sekretäri mängisin, ise tegelikult koolitöid tehes. Olime puruvaesed ja võtsin kõik tööd mis võimalik, ja kuna kõikjal käis üks suur sebi-mine, oli pakkumisel igasugust. Teenima sai panna kõik, mis sul juhtus olema – välimuse, oskused, käed. Ikka heas Eesti naise veendumuses, et iga ärkveloldud minut tuleb produktiivselt ära kasutada – ega siis käed rüpes ei saa istuda! Nii nagu vanaema läks karja käsitöökotikesega, vaatasin mina telekat suveniiripoele pitslinikuid kududes, peentele pidudele kalligraafilisi nimekaarte kirjutades või ligniinist hambaravitampoone kokku keerutades ja juppideks lõikudes. Õhtu lõpuks olid pöidlas käärijäljed ja peas arusaamine, kuidas ma oma elu veeta ei taha. Aga ka kehasse sööbinud harjumus teha kogu aeg tööd.  

Ka hiljem, kui tööle sai rakendada pigem mõistuse kui käed, pole mul kunagi olnud julgust usaldada end vaid üheainsa tööandja hoolde korraga. Kultuuri-välja kasinates tasudes on siin mõistagi oma vahetu osa. Aga vajadus hoida korraga mitut rauda tules on ilmselt ühevõrra seotud nii ebakindla jalgealuse kui ka üleni internaliseeritud usuga, et aeg peab olema kasulikult veedetud. Ja nüüdseks ka teravalt tunnetatud arusaamaga, et võrreldes kääri või kõplaga on need mu tänased tööd puhas privileeg. Edenemine sotsiaalsel redelil ei tähenda kunagi lihtsalt seda, et üks identiteet asendub teisega. Pigem on see sisemine kõõlumine kusagil vahealas, kuulumata enesestmõistetavalt kummalegi poole. Eestis pole klassivahed veel nii teravad kui USA-s, kus töölispäritolu akadeemiliste naiste uuringud on näidanud, et just naised tunnetavad enda ambivalentsust sellses rollis ning oma „omandatud klassi“ ja „perekonnaklassi“ vastuolusid eriti teravalt.[3] Võttes omaks akadeemilise  inimese koodid ja kombed, teadvustavad naised enam selle operatsiooniga kaasnevaid väikeseid välistamismomente, jäävad märkama ebavõrdseid kokkupuuteid madalamate sotsiaalsete klassidega ja sageli närib nende hinge ebamäärane süütunne, et nende enda edu on ühtlasi mingil moel oma päritolukogukonna „reetmine“. Kirjutan seda teksti Yale’i ülikooli stipendiaa-dina New Havenis, kus on huvitav ühekorraga tajuda nii oma ajutist määratut privilegeeritust kui ka enda topeltmarginaalset sisemist mina, kelle sotsiaalne päritolu ja paratamatu idaeurooplus ei venita kuidagi päris õigustatud kuulumistunnet välja. Tehes kaasa kohalikke akadeemilisi rituaale, tunnen ennast rohkem nagu rollimängur, sujuv jäljendaja. Või on see lihtsalt tavaline petturi sündroom – mis mõistagi taas kummitab rohkem naisi? Ja mida ravitakse... nagu ikka, rohkema tööga.  

Siin või kodus, vaatan kassasabas müüjat ja olen tänulik, et see ei olnud minu saatus. Ma pean ka rohkem paigal istuma kui tahaks, aga erinevalt temast saan ma sirutada selga ja minna tualetti siis kui ise tahan. Keegi ei ela minu peal oma välja oma kehva päeva ja parematel hetkedel ma päriselt usun, et mu töö annab maailmale midagi tagasi. Tekitab kelleski uusi mõtteid, aitab midagi teisiti näha, võimaldab mingit dialoogi. Viib ehk liblikaefektina mingite muutustenigi? Aga mõelda oma tegevusest nii idealistlikult tähendab taas, et sa oled oma töö teenistuses, mitte vastupidi. Mis õigust on puhata, kui töö on privileeg? Jalus pole mitte ainult eetilised dilemmad, vaid risti lähevad ka emotsioonid – kuidas saab tahta eemale millestki, mis on puhas rõõm? Kõige lähemal läbipõlemisele olen olnud tehes midagi, mis tegi mind võibolla kõige õnnelikumaks – pidades omaalgatuslikku projektiruumi, kureerides samal ajal ka kunstifestivali. Nojah, äkki oli asi ka selles, et palka ei saanud kummagi tegevuse eest? Töö ise ongi su luksus. Ka riigimuuseumis töötades ja üüri maksmisega hädas olles olen saanud ülemuselt kommentaari, et ega siin ometi raha pärast ei töötata. Aga kui tahta, et töö annaks nii süüa kui armastust, siis vastus saab olla ainult rohkem tööd, eksole? 

Ja nii saadki piitsa nii seest- kui väljastpoolt. Ja oled selle olukorra üle ikkagi veel õnnelik ka. Ajumasin ahnitseb uusi mõtteid, punub seoseid, ehitab spekulatsioone, katsetab argumente. Ainult et seisma ei jää see masin. Pii-navalt pikkadel perioodidel loen unetunde ühe käe näppudel. Olenevalt    aastaajast vahin tuima järjekindlusega pimedust või vaatlen nukralt ja frust-reerunult, kuidas hommikuvalgus kohale roomab. Arvutan võimalikke järelejäänud tunde ja olen tänulik, et mu töö ei nõua mind kindlaks kellaajaks laua taha. Andmata endale õieti aru, et seesama kellaajapiirideta olukord sellesse seisu viibki. Peljates rahustisõltuvust nagu tuld, kasutan kõiki muid, leebemaid ja täiesti kasutuid meetmeid. Tunnen piinlikkust, et kodused käivad kaastundest kikivarvul. Kui miski muu enam ei aita, siis tuleb paastuda. Veresuhkur kukub, koos kõigi muude funktsioonidega muutub lõpuks ka aju vähehaaval aeglasemaks ja ükskõiksemaks. Tööd teha ei saa, tuleb pikutada, lakke vaadata ja aja möödumine välja kannatada. Ühtlasi võib mõelda paastust kui poliitilisest praktikast – see on ainuke aeg, kui ma ei tooda midagi, ei tarbi midagi. Mööndustega küll, aga siiski võimalus end kapitalismiahelast välja lülitada.  

Üleüldise rabelemiskultuuri tingimustes ongi uni poliitiline küsimus – USA tervishoiuministeeriumi hiljutine uuring näitas, et öised unetunnid on otseses korrelatsioonis sissetulekutega ja üle poolte allpool vaesuspiiri elava-test inimestest puhkab vähem kui tarvis.[4] Eks ongi paljuräägitud vaikse loobumise laine – otsus teha tööd niipalju, kui ette nähtud ja mitte rohkem – vastuhakk hoiakule pidadagi tööd inimese identiteedi peamiseks määratlejaks. Performance-kunstnik ja aktivist Tricia Hersey, kes on 2017. aastast saadik korraldanud järjest rahvarohkemaid avalikke kollektiivseid uinakuid [5], mõtestab seda kui teadvustatud vastuseisu kapitalismile ja valgete ülemvõimule, mis on osavalt koloniseerinud isegi puhkuse. Mladen Stilinovic tegi sedasama muidugi juba 1978. aastal teosega „Kunstnik töötab“, kus ta näituse jooksul galeriis magas. Sestsaadik on asjad aga ainult hullemaks läi-nud. Inimestel on raske võtta puhkamist kui oma loomupärast õigust ja vajadust, seda nähakse vaid vahendina pärastise suurema produktiivsuse nimel või siis luksusena, mis tuleb kurnatuse tasuks välja teenida. Hersey näeb oma „Uinaku kogudust“[6] osana võitlusest mustanahaliste, naiste ja kõigi teiste marginaliseeritute õiguste nimel, mis on ühtaegu nii poliitiline kui spirituaal-ne. Püüan seda meeles pidada, kui järgmine kord oma ületöötanud aju unele meelitan – see on lihtsalt võitluse jätkamine teiste vahenditega.  

[1] Mirjam Galley, Builders of Communism, ‘Defective’ Children, and Social Orphans: Soviet Children in Care after 1953. PhD dissertation, University of Sheffield, 2019, lk 88.

[2] Eve Annuk, Naised kõnelevad. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1997, lk 223.

[3] Vt Michelle M. Tokarczyk, Elizabeth A. Fay, Working-Class Women in the Academy: Laborers in the Knowledge Factory. Amherst: The University of Massachusetts Press, 1993.

[4] Megan Marples, The rich have one more thing you don’t: better sleep. – CNN, 28. VII 2020, https://www.cnn.com/2020/07/28/health/rich-sleep-more-than-poor-wellness/index.html (vaadatud 14. XII 2022).

[5] Vt Tricia Hersey, Rest Is Resistance: A Manifesto. New York, Boston, London: Little, Brown Spark, 2022.

[6] http://thenapministry.com (vaadatud 10. XII 2022).