Tühja-tähja tähtsusest

Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Kumu kunstimuuseumis kuni 30.12.2022

„Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ on üks pealtnäha tagasihoidlik näitus Kumu III korruse projektiruumis. Hulk väheldasi vanu fotosid on paigutatud pleksi-klaasist konstruktsiooni vahele moel, mis võimaldab näha nii kujutist kui märkmeid tagaküljel; seintel täiendavad nähtavat infopudemed inimeste,  kohtade, fotograafide või muu fotodega juhtumisi seotu kohta. On luubid piltide terasemaks uurimiseks ja toolid-lauad kunstnikule vastusõnumi jätmiseks. Ja nüüd juba sajad kollased kleepsupaberid seintel nendesamade kunstnikule ja teistele vaatajatele jäetud sõnumitega. Kõik ülimalt lihtne ja napp, kogu neutraaltoonides ruum justkui pisut pooleli. Isegi pealkiri näib ütlevat, et midagi suurt ja kaalukat siit otsida ei tasu – kuid see mulje on petlik.

Näituse lähtekohaks on 105 tundmatut päritolu fotost koosnev kollektsioon, mille Maria Kapajeva kaheksa aastat tagasi ühe internetioksjoni kaudu leidis. USA-s tegutsev kollektsionäär oli arvanud, et need fotod peaksid pärinema Eestist, kuid info nende kohta oli kesine ja juhuslik. Enamik pilte kujutab ini-mesi kas portreede, grupifotode või argistseenide näol ning näib pärinevat 20. sajandi alguskümnenditest, mõned ka 1940.–1950. aastatest. Näitus dokumenteeribki kunstniku püüdlusi fotode päritolu ja kujutatud inimesi tuvastada, tuues sel teekonnal esile nii portreteeritute kui fotograafide lugusid ja üksikuid sissevaateid tollastesse oludesse. Lisakonteksti annab sellele mikroajaloouurimusele asukoht: Kumu kunstimuuseum tellis näituse oma uue püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ (kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli) täiendusena.  

Näitus, mis on ühtlasi esimene osa Maria Kapajeva doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias, ongi loovuurimuse suurepärane näide – heas tasakaalus on näitus kui kunstikogemus ja näitus kui uurimisprotsess ja selle jäädvustus. Lähtekohaks konkreetne ja intrigeeriv tekkelugu, hakkab pildikogum end järk-järgult kihiti avama, pakkudes teeotsi väga mitmekesiste teemade lahkamiseks alates mälust, identiteedist ja marginaliseeritud subjektidest kuni digihumanitaaria ja internetikeskkonna privaatsusega seotud küsimusteni. Esimene ja kõige ilmsem kiht on mõistagi detektiivitöö: kes need inimesed olid? Millised olid nende lood ja elukogemused? Kuidas need meie „suure ajaloo“ jutustustega haakuvad? Kui vaadata pilte, millel kujutatu kohta on õige vähe teada, tõstatub küsimus kujutise enda jõust ja agentsu-sest – mil määral on tal väge iseenese eest kõneleda ja kui palju mõjutavad kogemust taustateadmised? Saame tavapärasest teravamalt teadlikuks oma vaatamisviisist ja -harjumustest – kas me näeme pildis eelkõige seda, mida teame seal olevat, ja mil määral projitseerime sellesse omaenda ootused ja eelarvamused? Kui kujutatu kohta koorub välja rohkem infot, muutub kontekst avaramaks, samas meie vabadus omaenda lugusid sellesse lugeda väheneb. Ometi näib peale jäävat siiski tõepärase info vajadus – foto ahvatleb ikka uskuma, et on tegelikkuse dokument, aken „päriselt juhtunud“ lugude ja saatuste juurde. Nii haakub näitus tänapäeva autentsuseihaga, mis väljendub ka näiteks kirjanduses lokkavas autofiktsioonis, dokumentaalmaterjalil põhinevates teatrietendustes või kasvõi moodsas hobis lugeda   internetioksjonitelt kokku ostetud võõraid päevikuid.   

Seega paigutub näitus selgelt feministlikku väikeste ajalugude traditsiooni – isiklik on jätkuvalt poeetiline ja läbielatud argikogemused tähelepanu väärt. Kapajeva näitus on rõhutatult antihierarhiline nii sisu kui kunstnikupositsiooni mõttes: uurimistöö on protsessuaalne ja selgelt materjalist endast juhitud. Sellise lähtematerjali puhul ei saakski hüpoteesi või sõnumit väga konkreetselt ette määratleda. Ja ilus on näha protsessi sellist usaldamist, juhuslike juhtlõngade järgimist ilma selget lõppsihti silme ees hoidmata.   Selles avatud ja fragmentaarses protsessis on hulk võimalusi, potentsiaalsust, aga ka pettumusi ja leppimist tõsiasjaga, et „kogu tõde“ ei ole saavutatav. Kõik kogunenud tõetükikesed on sama kaalukad. Ainult aastakese ülikoolis käia saanud tüdruk, kellest muud midagi polegi teada, on näitusel sama tähtis tegelane kui ohtra toodanguga ateljeed pidanud fotograaf. Värske vuntsimood või Narva vallutamine, nimede eestistamise kampaania või põllumajandusseltsid – erinevalt „suure ajaloo“ valikulisest pilgust ilmnevad „Üksikute fotode“ näitusel kõik inimeste tavalise elu rütmi mõjutanud sündmused ja asjaolud ühevõrra olulistena. Samas osutab see juhuslikkus tugevalt kõigele sellele, mis on puudu: kuigi pealtnäha räägib näituseprojekt infokogumisest ja detektiivitööst, räägib ta tegelikult samavõrra täie teadmise saavutamise võimatusest. Seega pigem illusoorsusest, sattumuslikkusest ja fiktiivsusest lugudejutustamises ja identiteedi konstrueerimises üldse.  

Maria Kapajeva on öelnud, et ta peab oma kunstnikupraktikas oluliseks autoetnograafilisust –  omaenda elukogemuse ja isiklike ajalugude kasutamist üldisemate kultuurinarratiivide esile toomiseks. Seekordne näitus on varasematest erinev, kuna kasutatud materjal ei ole otseselt isiklik, haakudes autori endaga vaid kaudselt, kojujõudmise allegooria kaudu. Paratamatult tõuseb seeläbi aga teise nimel kõnelemise küsimus, mille üheks võimalikuks vastuseks tundub Kapajeva puhul sobivat Vietnami filmitegija ja antropoloogi Trinh T. Minh-Ha „kõrvaltkõneleja“ kontseptsioon, mida on nimetatud ka anti-etnograafiaks. Otsides viisi, kuidas esitada teisi subjektiivsusi iseennast ja oma positsiooni peale surumata, taotleb Minh-Ha nihkuvate vaatepunktidega dialoogi, kus kumbki osapool tõuseks esile võrdse partnerina, kummalegi jääks oma ruum. Lisaks teadvustab ka Minh-Ha oma topeltrolli uurija ja kunstnikuna: kuidas teha tõsiseltvõetavat antropoloogilist uurimust, kuid mitte kaotada seda edasi andes poeetilisust? Kunstniku- ja uurijapilgu tasakaalus-tamine on kahtlemata loovuurimuse kesksemaid küsimusi.  

Lisaks originaalfotodele on näitusel video pealkirjaga „40 000 võimalust“, kus vaataja silma eest kihutab läbi nelikümmend tuhat nägu ehk võimalikke vasteid, kui kasutada fotode tuvastamiseks Rahvusarhiivi näotuvastusprogrammi ILME. See, aga ka geni.com-i ja muude internetiallikate appivõtmine isikute kindlakstegemiseks tõstatab veel terve rea küsimusi. Mida selliste töövahendite lisandumine õieti tähendab? Kas sel moel tuvastatud isikusamasus on kuidagi kindlam ja ehtsam kui kellegi öeldu, silmaga märgatu? Kas tehnoloogilised vahendid tekitavad meis ootuse, et kõik mõistatused peavadki lahenduse saama? Võibolla kaob nii midagi oma teadmiste puudulikkuse, lõpetamatuse teadvustamise ilust? Mil määral me üldse selliseid protsesse kontrollime, kui järjest enam ringleb kujutisi, mis toimivad vaid tehniliste vahendite omavahelises suhtluses ja inimsilma alla ei satugi? Ja kuidas on privaatsusega lood? Mõistagi on kunstniku otsus, kui sügavale ta neisse küsimustesse kaevuda soovib, kuid video lisamine fotokomplektile näitab juba praegu, et selliseid aspekte teadvustamata vanade fotodega enam töötada ei saa.    

Ja loomulikult ei saa jätta märkamata publiku osalust – kui üllatavalt entu-siastlikult on külastajad reageerinud kutsele jätta kunstnikule oma kommentaare ja kui mitmeplaaniliselt kõnekad osad neist on. On ju ennegi tehtud  osalema ärgitavaid teoseid, kuid teist nii rohkearvulist vastust tänapäeva Eesti kunstist ei meenugi. Ilmselt on perekonnalugude, kohaliku ajaloo,      väljaselgitamata ja kujuteldavate jutustuste ning portree kui žanri kombinatsioonis midagi, mis puudutab vahetult. Lisaks kollaste lipikute hulgale on huvitav jälgida, mis inimestele korda läheb või hinge vaevab – lisaks otsestele vastustele kujutatud isikute kohta leiab seintelt hulgaliselt omi (auto)portreesid, aga ka tunnistusi omaenda elusituatsiooni või enesetunde kohta või poliitilisi ja ühiskondlikke kommentaare. Maria ütleb, et kunst on ka teraapia, võimalus luua ühendusi, tunnetada üksteisega seotust. Ja kui projektiga alustades oli teraapiline aspekt suunatud eelkõige talle endale –      otsida viise, kuidas paigutada ennast kohalikesse lugudesse ja kogukonda, kuhu kuulumine ei ole tema jaoks enesestmõistetav – siis praeguseks on selge, et mingitlaadi teraapiline toime on sel näitusel ka kollektiivsel tasandil.   

Kas ja kuidas paistab Kumu uus püsiekspositsioon pärast „Üksikute fotode“ vaatamist teisiti? Maria väitel oli tema jaoks oluline osutada fotograafia vähesele esindatusele nii püsinäitusel kui Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis üldiselt. Arvestades fotomeediumi suurt rolli 20.sajandi visuaalkultuuris on see kahtlemata oluline kommentaar. Aga kindlasti on näitus dialoogis ka nii püsinäituse teostevalikuga kui ka Neeme Külma ja Tõnis Saadoja installatsiooniga „Puri“ sama korruse teises otsas. „Puri“ ja „Üksikud fotod“ raamistavad püsinäitust vastanditena: ühel pool laeni ulatuv parv baltisakslaste portreemaale, tähtsad ja mõjukad „suure ajaloo“ tegelased, kellele ometi neil kõrgele paigutatud läikivatel õlimaalidel väga teraselt ligi ei saa; teisel pool tähtsusetud ja juhuslikud inimesed argiajaloost, kes on ligi ja avali uurimiseks kasvõi luubiga, kuid jäävad ometi faktidesse lõpuni haakimata. Väikese ja tagasihoidlikuna levitab Kapajeva näitus tervele korrusele küsimusi tegelastevaliku, representatsiooniviiside ja ajaloojutustuste fiktiivsuse kohta. Esmapilgul tasane ja sissepoolevaatav kogum kujutisi, millest oleme harjunud vanades albumites mööda vaatama – sest „kes neid vanu inimesi enam ära tunneb või teab“ –  küsib tegelikult kaalukaid küsimusi identiteedikonstruktsiooni kohta ja pakub samal ajal ka mingitlaadi anonüümset lohutust või ühtekuuluvustunnet. Kaht nii vastandlikku asja korraga teha on päris osav tasakaalutrikk.