Töömärkmeid linnaruumi kureerimisest

Kui ootuspärase järjekindlusega esilekerkivad poliitmullistused kõrvale jätta, siis kohati tundub, nagu Tallinn ootaks kultuuripealinna aastat nagu deus ex machina't – kui võimalust realiseerida unistuste projektid kõikides loomevaldkondades. See peaks olema justkui showcase, kus ühtlaselt kõikide kultuuritarbijate gruppide üle laotub parim, milleks võimelised ollakse. Näib aga, et ei ole strateegilist plaani, milline mõju sel orkestreeritud loomingulise energia purskel pikemaajaliselt võiks olla või kuidas seda võimalust erinevate stsenaariumitega eksperimenteerimiseks ära võiks kasutada. See puudutab ka linnaruumi – terve hulk mitmesuguste valdkondade planeeritud projekte ihkab end läbi koostöö- või alaprojektide nähtavaks teha ka Tallinna avalikus ruumis. Hetkel on siiski raske saada terviklikku ülevaadet, millised projektid end linnaruumis manifesteerivad, milliste kavatsustega, kui suure haardega ja kuidas need omavahel haakuvad või üksteist täiendades tööle hakkavad. Protsessid on võrdlemisi koordineerimatus, isekujunevas seisus, ning ka enamike projektide vedajail esialgu üsna ebamäärane ettekujutus, mil määral linna sekkuda õnnestub. Samas näitab nende algatuste ja teoreetiliste plaanide arvestatav hulk muidugi, et vajadus selleks on suur – ja seda enam peaks ajutiste sekkumiste kriitilise potentsiaali ulatuse kultuuripealinna kontekstis läbi mõtlema. 

Arhitektuuri ja urbanismi seisukohalt on Tallinna avaliku ruumi probleemidest – linnaruumi privatiseerumisest, otsustus- ja planeerimisprotsessi bürokraatlikkusest, arhitektide jõuetusetundest – kirjutatud piisavalt. Avaliku ruumi kunsti küsimused teisalt kütavad kirgi tragikoomiliste farsside najal. Selles vallas koosneb etteantud mängumaa ühetlt poolt mälu ja mälestamise painetest, teisalt omaenda reeglistiku järgi toimiva kommertsi absurdist: nõukogudeaegse monumentaalplastika kihistus, millest armu on antud peamiselt arvukatele isikumonumentidele; kurnava vabadussamba saaga ja originaali alusel taastatud monumentide ränkraske sümbolismiiha; naivistlikud, mastaabist sõltumata mänguasjalikud dekoratiivfiguurid, mis leiavad oma tee linna kas hangete või kingitustena; omaette fenomenina üle kümne aasta korraldatud skulptuurisümpoosionite saadused, mille kogus on ju muljetavaldav (48 kuju eri linnaosades), kuid kohalolu ja toimimine enam kui nõrk. Juba 2007. aastast ettevalmistamisel olev reeglistik, mis peaks avaliku ruumi kunsti linnaruumi sattumise mehaanika muutma põhjendatumaks ja läbipaistvamaks, on jätkuvas „protsessiskeemi täpsustamise faasis”.

Oma olemuselt ja realiseerumise eripärade tõttu kipuvad nii arhitektuur kui monumentaalkunst täitma ühiskonna olemasoleva toimeloogika kinnitavat funktsiooni. Kriitilist, eksperimenteerivat, diskussioonitekitavat potentsiaali peaks seega olema just ajutistel lahendustel, milleks kultuuripealinna aasta võiks anda sobiva võimaluse. Kui rääkida ajutistest ruumiinstallatsioonidest, siis arhitektuuri kontekstis on neil traditsiooniliselt olnud täita just testkeskkonna, omamoodi laboratooriumi roll. Kuigi arhitektuursete installatsioonide olemust on üllatavalt vähe kontseptualiseeritud, on need ajalooliselt sündinud enamasti koostöös teiste valdkondadega, kõige sagedamini on sel-leks võimaluse andnud erinevad teatri- ja festivaliolukorrad (lavakujundused, interjöörid, agitprop, happeningid jne). Arhitektuursed installatsioonid on olnud eelkõige mitte objektid iseeneses, vaid suunatud tulevikku – materjali-, konstruktsiooni- või kontseptuaalse lähenemise eksperimendid tulevase „päriskasutuse” tarvis. Need enamasti ajutised sündmused ja sekkumised on lõppkokkuvõttes muutnud nii (linna)keskkonda ennast kui selle mõtestamist. Ideaalis võiks just installatiivne objekt olla paljuräägitud arhitektuuri kontseptuaalsuse, uurimusliku külje, positsioonivõtu ja kriitilise kommentaari koht. Samas kunsti kontekstis on alates 1960. aastatest kasutusele võetud installatsiooni mõiste muutunud sedavõrd laiahaardeliseks, et see on omaenda raskuse all kokku kukkumas ehk sisust tühjaks jooksmas. Kunsti puhul on peamised eesmärgid olnud vaataja aktiivne kaasatus, seotus olemasoleva  ruumilise raamistikuga, kohaspetsiifika, ajaline mõõde, samuti institutsioonikriitika ehk kaubastatava objekti loomise vältimine. Algselt kriitilisest vastupraktikast sai 1990. aastate jooksul aga üks peamisi kunstiproduktsiooni vorme, mis praeguseks samavõrd institutsionaliseerunud, kunstimaailma poolt „alla neelatud”.  Sellegipoolest on seal tugevalt alles just ruumikogemuse kesksus – taotlus haarata vaataja üleni teosesse, isegi kui ta ei pea sel-lega otseselt „midagi tegema”. See on tendents, mida on kiidetud kui suhestuvat esteetikat ja hukka mõistetud kui kunsti teatraliseerumist. 

Kalduvus muutuda spektaakliks puudutab eriti suuri institutsionaalseid tellimusi ja linnaruumis paiknevaid installatsioone. Siinkohal kaob ära ka vahe, kas objekte peaks liigitama kunsti või arhitektuuri alla, oma kontseptuaalse sisu säilitamiseks peavad mõlemad teadvustama tasakaalutriki vaatemängulisusega. Suurus loeb – eeldatavasti nõuavad suured vaatemänguühiskonnaga harjunud külastajamassid suuri teoseid: üleelusuurusi skulptuure ja keskkondi, seinasuurusi projektsioone, hiiglaslikke fotosid. Kõige suurejoonelisem installatsioonikunst tegeleb sageli mastaabiga, enda kehtestamisega ruumis, kuid võib ohverdada sellele oma võimaluse esitada ruumi kohta küsimusi. Kunsti poolelt on üheks „mastaabikunsti” eredamaks näiteks Tate’i rikkaliku eelarvega Unileveri seeria, millest parimad suhestuvad küll eredalt ka ruumiga. Arhitektuuris on analoogiks meediasündmuseks moondunud ajutiste paviljonide populaarsus – igal aastal erineva staararhitekti poolt projekteeritud Serpentine’i paviljonid, mille avamispeod on arhitektuuri PR-loogika tagurpidi pööranud, muutes paviljoni seltskonnaelu tähtsündmuse kulissideks. Serpentine on hea näide protsessist, kus kontseptuaalse, eksperimenteeriva funktsiooniga arhitektuur moondub või „sulab” ikooniliseks ihaobjektiks. Sellele mõeldes ei pruugigi kultuuripealinna projektide eelarvete kasinus üleni negatiivne olla. Kuid kureerimine, eriti linna mastaabis, tähendab ruumis kehastuvate lugude tõlgendamise ja probleemide väljafokusseerimise kõrval kindlasti ka „pakendamist”.  

Kompromiteerimata sõnumite viimane varjupaik on muidugi tänavakunst ja interventsionism – materiaalsed või ka mittemateriaalsed ruumilised aktsioonid, harjumuspärase lühistamine nii teos, pildis kui sõnas.  Jättes praegu kõrvale asjaolu, et ka seda tüüpi kunsti on võimalik institutsionaalselt tasa- lülitada, oleks oluline püüda ära kasutada igasuguste ajutiste sündmus-      ruumide kriitiline, diagnoosiv või teednäitav potentsiaal. Kasvõi LIFT11 konkursile laekunud 129 töö asukohavalikud näitavad üsna kontsentreeritult kätte osa kriitilistest kohtadest. Tõenäoliselt saab kultuuripealinna aasta jooksul teoks ikkagi üsna mitmesuguseid, nii otseselt linnaruumi suunatud kui sellega ainult osalt haakuvaid sekkumisi. Ajutised objektid, sündmus-    ruumid ja eksperimendid oma (suhtelises) kiiruses ja kerguses näitavad kätte võimalused ja võimalikkused, mis ühekordse kogemuse väärtusele lisaks mõjutavad ka edasisi arenguid. Kultuuripealinna aasta on ilmselt kaugel sel-lest, et linnaruumi ja avaliku ruumi kunsti probleeme ära lahendada, aga see võiks probleeme ja diskussiooni nähtavaks, materiaalseks muuta.