Tehismaastik. Eesti Maanteemuuseumi välialad Varbbusel

Tehismaastik on sedasorti mõiste, mis toob kohe esile tavateadvuse dualistlikkuse. Lihtne on mõelda vastanduvates kategooriates, pooltoonidest ja segunemistest süsteemiselguse huvides mööda põigeldes. Maastiku puhul on see eriti tavaline – lihtne ja selgepiiriline on vastandada looduslikku ja tehislikku. Mõtlemisviisi, mis vastandab inimloodu ja pärislooduse, on põhjendatud nii laiema kristliku taustaga – maailm kui inimese ajutine peatuspaik teel tema pärisosaks olevasse igavikku – kui ka idealistliku filosoofia traditsiooniga. Maastiku seisukohast on see varasematel aegadel toonud kaasa kompromissitu eraldusjoone jätkusuutliku ja harmoonilises tasakaalus areneva looduse ning brutaalselt sekkuva ja utilitaarse inimtegevuse vahele. Ometi on selline vahetegemine, vähemalt Eesti kultuurmaastiku puhul, illusoorne. Päris ehedat ja puutumatut loodusmaastikku Eestis pole, on ehk sekkumisest suhteliselt puutumata alad ja kooslused. Igasugune inimasustus ja ruumikasutus jätab loetava jälje maastikku.

Teed on inimtegevuse nähtavaimad, vältimatud jäljed. Nagu igasugust infrastruktuuri, käsitletakse ka teid enamasti enesestmõistetavusena.  Neist „vaadatakse üle“ kui millestki, mis kuulub puhta pragmaatika valdkonda. Ometi on teed ja muu infrastruktuur need vahendid, mis võimaldavad vallata ruumi ja määravad võimuvahekordi. Teed tagavad ligipääsud ja ressursside liikumise, nende paiknemine või puudumine aga takistavad ruumide hõlvamist. Fenomenoloogilises plaanis annavad teed kohtadele tähenduslikkuse, võimaldavad kulgu ja naasmist ning kannavad kohamälu. Et kaasaja keskkonnas on infrastruktuurimaastik saanud järjest mastaapsemaks ruumitüübiks, on igati positiivne, et Varbuse maanteemuuseumis on valminud ekspositsiooniala, kus püütakse ühekorraga käegakatsutavalt edasi anda nii teede ajalugu kui kaasaegse (infrastruktuurse) arhitektuuri ja maastiku teineteist täiendavat kokkupuudet. 

 Arhitektuuribüroo Salto (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Vii-burg) projekteeritud Maanteemuuseumi välialad kujutavad endast ühtaegu maastikuarhitektuurset objekti ja vabaõhu näitusesaali, kus segunevad informatsiooni edastamine (ekspositsioon), puhketegevused ja ruumikogemus. Kogu üle 13000m2 pindalaga objekt on süvistatud maastikku, kus üksteisele järgnevad ruumid ja ekspositsioonipinnad moodustavad 8-laadse jada. Eks-positsioon algab unikaalsete rekonstrueeritud ajalooliste teeruumidega, mis järgnevad sakilises süvendis üksteisele selliselt, et korraga on vaateväljas  ainult üks aegruum. Ajalooliste rekonstrueeritud teeruumide esitamisel süvendis ei puudu ka oma metafoorne külg, mis võib viidata nii väljakaevamistele kui teadvuse ja mälu aluskihtidele.

 Kulgemine algab ajaloolise sooteega, mille eeskujuks oli Kata Heinasoost  väljakaevatud 3.-4. sajandi teelõik. Roikaline teepind on üpris ebatasane, seda ääristavad sookailud, huulheinad ja muud sootaimed. Järgneb õõnestee, 17.-18. sajandi Lõuna-Eesti teede alusel loodud lõik. Ehedusehõngu lisavad rootsiaegse miilikivi koopia ja võimalus kuulata teemaga seostuvaid pärimusi.  Seejärel jõuab külastaja pinnasteele, 18. sajandi tavapäraseimale, liikumisest endast aja jooksul moodustunud teele. Selle ääres paikneb kuue meetri kõrgune verstapost. Pinnasteelejärgneb kehva kattega kruusatee. Sel-lel paiknevas nelja tee ristis saab audiogiidist kuulata ristteedega seotud muistendeid, uurida ajaloolist kärgkastsilda, kõrtsiesist lasipuud ning paekivi- ja lippaedu. Kõrtsi fassaad on 19. sajandi Valkla kõrtsi koopia koos ulualuse ja hobuveovahenditega. Kõrtsiees teeb tee käänakuning vaheldubka teekate, algab sillutatudkruusatee.Teineteeäär on piiritletud tõkkekividega ning sellel teepoolel on ka lõik kitsarööpmelist raudteed koos vaguniga. Parempööre viib külastajad kruusateelt munakiviteele, mis markeerib teede arengut 1920.-30. aastatel. Tee äärde jääb poolik Ambla poe fassaad puidust rattahoidjaga, telegraafipostid, teejuhatajad ja kaitsetõkked. Kurvi järel jätkub mustkattega tee. Paremat kätt jääb teeviit ja piimapukk  ning vasakut kätt Tilleorus asuva stalinistliku puhkeala koopia. Läheduses on ka 1966. aastast pärit Kuusalu bensiinijaam ajastutruu gaseeritud vee automaadiga. Kõige lõpuks jõuab asfaltbetoonkattega teele, mida piirab okastraataed. Teelõik lõpeb raudteeülesõidukohaga.  

Kompleksi ülejäänud osadest leiab Vati silla – Eesti vanima teraskonstruktsioonis silla – taastatud keskfermi, teetähiste väljaku eri perioodidest pärinevate teetähiste, liiklusmärkide ja valgusfooriga, ning masinate väljaku, kus eksponeeritakse mitmesuguseid tee-ehitus- ja hooldusmasinaid nende töökeskkonnas.  Puhkeala poolses osas paikneb puidust astmestikuga pinkikuplats, laste mäguväljak ja liikluslinnak. Viimane on lastele vastavalt vähendatud mastaabiga tihe pseudokeskkond, kus seintele trükitud fotod  tänavaseintest ja eri tüüpi hoonete fassaadidest loovad illusionistliku, kokkusurutud linnaruumi. Väikeste elektriautodega mitmesugust tüüpi ristmikel ja teedel liigeldes saavad lapsed ühtaegu nii liikluskasvatust kui lõbustusparki.

Mõistagi ongi kogu kompleks oma olemuselt teemapark. Arhtektuuri, linna-ehituse ja maastikukujunduse kontekstis räägitakse teemapargistumisest kui fenomenist enamasti negatiivses-hoiatavas võtmes – totaalselt kujundatud ja tematiseeritud keskkondades ei ole ruumi millelegi juhuslikule, orgaanilisele arengule ega tähenduskihtide mitmekesisusele. Teemapargi võtmes kujundatud keskkond lameneb ja muutub sageli atraktsiooniks, mida kogetakse „turistliku pilguga“. Samas, kaasaegsete muuseumiekspositsioonide puhul on see suhe mõnevõrra teistsugune. Muuseumikülastusele on turistlik pilk nii-kuinii sissekodeeritud ning informatsiooni edastamisele keskendunud piirit-letud keskkond ainult võidab sellest, kui kogemus haarab totaalsena kõik meeled. Juba Varbuse vanas postijaamas paiknev maanteemuuseumi sise-ekspositsioon oli atraktiivne ja põnev lavastuslik keskkond (Laika, Belka ja Strelka Sisearhitektuuribüroo, 2005), kus esmapilgul võibolla külmakski jättev teema on just esitusviisi kaudu äärmiselt köitvaks muudetud. Sama suhtumine jätkub ka välialadel, kus ruumilised simulatsioonid kohati, näiteks liikluslinnaku puhul, vindi suisa üle keeravad. Arhitektuurne ruum ja ekspositsioon on omavahel sujuvalt segunenud, kogu lahendus lähtub kasutaja ruu-mikogemusest. Tekkinud on hübriidne ruum – justkui interjöör, aga õues, ning eksterjöör tavamõttes õigupoolest puudub. 

Selline vaba ja popilik lähenemine ekspositsioonile ning mastaapse betoonist rajatise radikaalne arhitektuurne vorm on ilmselt üsna erinevad ootustest, mis seotud kaasaegse ahitektuuri maastikku sulandamisega. Ometi on just selles objekti intriig ja tugevus ka maastiku seisukohast – järsk pinnalõikumine, tehisliku selegepiiriline ja terav eristumine looduslikust tähendab siin paradoksaalselt minimaalset sekkumist ja ausaimat taktikat. Eemaltvaates jäävad välialad pilgule peaaegu nähtamatuks. Ruumis viibides ollakse aga   totaalses keskkonnas, millesse ümbritsev puutub kontseptuaalselt, mitte visuaalselt. Teeruumides esitatud ajalooline eesti maastik on kirjutatud        olemasoleva sisse ja peale.  

Oma kompromissitu, kuid ometi delikaatse kohaloluga kommenteerib välialade projekt ka Eesti maakeskkonna kuvandit, kus enamasti väga üheselt rõhutakse (kaasaegsetest arengutest) puutumatule loodusele ja pärimuskultuurile. Eesti maastiku arhetüüp on väga oluline piirkondliku, rahvusliku identiteedi komponent,  millest küllap igaühel on üpris selgepiiriline ettekujutus. Inimeste side maastikega on väga emotsionaalne ning see põhineb ühevõrra nii keskkondade nähtaval ja tajutaval küljel kui maastikesse kätketud narra-tiividel ja sümboolsel tasandil. Välialade ruumilised keskkonnad teadvustavad ja mitmekesistavad just seda narratiivset poolt. Samavõrd kutsub nende arhitektuurne lahendus üle vaatama sissejuurdunud dualistlikku Eesti maastikukuvandit, näidates kaasaegse infrastruktuuri ja maastiku põimumise paratamatust ning vastandite delikaatse, teineteist täiendava kooseksistee-rimise võimalikkust.