Ruum ja keha

Antiigist saadik on kehal olnud lääne arhitektuuritraditsioonis keskne koht, alates sambatüüpide kirjeldamisest keha alusel kuni renessansiaegsete kanooniliste tekstideni ja edasi. Täiusliku inimkeha kuvandi alusel proportsioneeriti hooneosi ja mahtude jaotust ning planeeriti ideaallinnu. Nii Vitruvius kui Alberti viitasid arhitektuuri teoreetilist alust luues harmoonia ja proportsiooni mõistega seoses sageli inimkehale. Kuna nende arvates oli harmoonia algupära looduses ja inimene teadagilooduse suurim saavutus, pidi samade mõõtvahekordade ülekandmine arhitektuurile tagama sellegi harmoonilise mõju ja legitimeerima proportsioonide ja vormide valiku.

Klassikalised süsteemid pea peale pööranud modernism oli samavõrd kehakeskne. Selge analoogia pakub Le Corbusier’ modulor, tegelik fookus kandus aga vormiprobleemidelt ruumi ratsionaliseerimisele ja optimeerimisele. Ideaalkeha asendab statistiline keha: keha ruumi ja valguse vajaduse ning liigutuste ajakulu mõõtmine, eksistentsmiinimumi arvutamine, hügieeniküsimuste lahendamine. Eesmärgiks ökonoomsemad lahendused ja massiliselt ruumiühikuid võimalikult paljudele statistiliselt ühtlustatud kehadele.

Modernismi ühtlustamises, monotoonsuses ja külmuses süüdistavas postmodernismis otsiti nii mõttelist mitmetähenduslikkust kui mugavamat, tunnetuslikumat ruumi kehale. Fenomenoloogiast lähtuvate Norberg-Schultzi ja Pallasmaa arvates pidanuks arhitektuur eelkõige olema tunnetatavam ja meelelisem. Esimest korda keha individualismi arhitektuuri kontekstis tunnustamisega kerkis just sel ajal esile küsimus – milline keha siis täpsemalt, kelle keha ja mis soost. Ühtlasi resoneerus probleemipüstitus umbes samal ajal vallandunud nn feminismi teise lainega.

Sookeskne vaade ruumile

1890. aastatel esmakordselt kasutusele võetud feminismi mõistega tähistati esialgu usku soolisesse võrdõiguslikkusse ja liikumist naiste ühiskondlike õiguste suurendamiseks. Naiste õiguste eest võitlemiselt on fookus aja jooksul nihkunud aga ühiskonna väärtussüsteemide kriitikale; küsimuselt „miks?“ küsimusele „kuidas?“ allasurumine toimub, võrdsuse taotluselt erinevuse uurimisele. Kaasaegse feminismi olulisimaid aspekte on erinevate repressioonivormide suhete uurimine: sooteooria on tihedalt läbi põimunud rassi- ja klassitemaatikaga.

Selle vastu, kas ja millisel moel võib ruumi käsitleda soolisena, hakati esmalt huvi tundma pigem arhitektuuriteooria ja -ajaloo naaberdistsipliinide nagu geograafia, antropoloogia, visuaaluuringute ja ajaloo raames. Soolise ruumi avamisel on eriti oluline olnud geograafia, eelkõige nn sotsiaalne geograafia, mille olulisemate autorite David Harvey ja Edward Soja käsitluste selgeks aluseks on ruumi mõistmine sotsiaalselt konstrueerituna ja samas ka sot-siaalsete suhete kujunemise ja väljamängimise eeldusena. Samas endine mehekeskne ruumimõistmine nendesamade autorite tekstides on pälvinud ka küllalt palju kriitikat, tuntuim autor on ilmselt Rosalyn Deutsche.
Teiselt poolt on oluline seksuaalse identiteedi mõistmine mitte bioloogilise, vaid pigem käitumuslikuna, mis kujuneb välja kultuuriliselt määratud koo-dide ja käitumisnormide pideva (kohustusliku) kordamise tulemusel. Osa neist koodidest ja normidest on sisse kirjutatud just ruumi.

Geograafid, antropoloogid ja ajaloolased on käsitlenud ruumi pigem ehitatud keskkonna kui arhitektuuri mõiste kaudu, vaadeldes soolisuse avaldumise aspekte tavalises, keskpärases, argises ruumis, hierarhiseerimata oma uurimuse objekte. Soolisest vaatepunktist lähtudes pole kunstilised kvaliteedid nii tähtsad ning ruumi mõistetakse sageli kui ühiskondlike, sealhulgas sooliste suhete väljamängimise asupaika, nende suhete piiritlejat, mõjutajat või lava. Ruumi soolisuse uurimise nagu sotsiaalse ruumikäsitluse puhul üldse on ruum ühtaegu nii reaalne kui metafoorne: võrdse tähtsusega ja võrdselt kõnekas on nii materiaalne, representeeritud ruum kui ruum kui representatsioon. Arhitektuur ei ole pelk materiaalne objekt, vaid ka selle taju, kogemus, kasutamine ja väärtustamine. Ühtlasi oli tegemist väljakutsega traditsioonilisele arhitektuuriuurimusele, mis oli varem pidanud käsitlemisvääriliseks eelkõige arhitektuuri kui professionaalse arhitekti originaalset eneseväljendust.

Üks olulisemaid teemasid soolise ruumi uurimisel on olnud privaatse ja avaliku ruumi jäik eristamine ning selle seotus patriarhaalse võimuga. Selle ideo-loogia kohaselt jaotub füüsiline ruum kaheks eri sfääriks: linn kui domineeriv, mehekeskne, avalik ruum (produktsiooni ruum) ning kodu kui alluv, privaatne naise ruum (reproduktsiooni ruum). Ruumi jaotatusega privaatseks ja avalikuks ning selle kaudu meeste ja naiste ruumiks on tegelenud ka kunstiajaloolased, näiteks Griselda Pollock, kes on analüüsinud impressionistide maalide põhjal, millised olid 19. sajandi lõpul naistele kohased ja neile „ette nähtud“ ruumid.1 Ruumikasutuse analüüsimine maalide alusel annab taas tunnistust representatsiooni võrdsest tähenduslikkusest füüsilise ruumiga.

Teiseks oluliseks lähtekohaks on olnud rõhuasetus argisele keskkonnale, mis tuleneb omamoodi eelnevast: soouuringud, eriti varem, on pigem kesken-dunud naise kogemusele, naise ruumikogemust ja ruumilist eneseväljendust on seostatud pigem tavalise kui esindusliku või monumentaalsega. Sellest vaatepunktist on lähtunud hulk banaalsele (s.o disainimata) kodukujundusele, äärelinnakeskkonnale, kaubanduskeskustele vms keskendunud käsitlusi.

Lisaks on feministlike kunstiajaloolaste ajaloo kriitilise ülevaatamise ja naiskunstnike rehabiliteerimise projektiga paralleelselt „ümber kirjutatud“ ka arhitektuuriajalugu, eriti 20. sajandit puudutav. Mitmetes käsitlustes on rõhutatud teenimatult vähest tähelepanu naisarhitektidele või -disaineritele senises arhitektuuriajaloos (sagedaseks näiteks Eileen Gray looming) või naispartnerite panust tavaliselt vaid meestele omistatud loomingu osas (näiteks Le Corbusier’ga töötas koos Charlotte Perriand või Mies van der Rohe partner Lilly Reich). Kuid näiteks Alice T. Friedman on keskendunud mõjukate naistest tellijate osale ikooniliseks saanud moodsa arhitektuuri objektide saamisloos (näiteks Edith Farnsworthi ideed ja soovid Mies van der Rohe Farnsworth House’i puhul), väites, et sooliselt määratletud sotsiaalsete rollide raames elavatel naistel oli suurem vajadus tellida uuenduslikke elamuid, kus oleks kombineeritud avalikku ja privaatset ruumi ja/või puhkamise ja töötegemise võimalusi.[2]

Feministlik arhitektuuripraktika

Statistiliselt on näiteks USA-s tegutsevatest arhitektidest naisi 8,9% [3]; suurte arhitektuuribüroode nimipartnerite hulgast naisi peaaegu ei leia; arhitektuu-rikoolide juhtide või isegi olulisemate professorite hulgas on naisi äärmiselt vähe; mitte ükski naisarhitekt ei ole aastate jooksul saanud Ameerika Arhitektuuriinstituudi kuldmedalit, Pritzkeri auhinna sai esimese naisena Zaha Hadid käesoleval aastal. Naise panuse marginaliseerimisest partnerluses, õigemini selle kajastamises on värvikalt kirjutanud näiteks Denise Scott Brown, kes seob selle üldise nn staarikeskse vaatega arhitektuurile.[4]

1970. aastatest on vastukaaluks loodud ka peamiselt naistest koosnevaid büroosid, mis määratlevad end ja oma loomingut feministlikuna. Patricia Morton on feministlikest põhimõtetest lähtuva arhitektuuripraktika jaotanud kaheks: see on keskendunud kas sotsiaalsele või poeetilisele.[5] Kuigi üpris üldistav jaotus, on see küllaltki kokkuvõtlik. „Sotsiaalse“ kallakuga feministlikud arhitektid on keskendunud naiste keskkonnakogemusele, arhitektuuri kui eriala institutsionaalsele kriitikale ning alternatiivsete, naiselike arhitek-tuuri mõtestamis- või projekteerimisviiside otsingule. „Poeetilist“ suunda iseloomustab huvi sugudevahelise eristuse kujunemise vastu arhitektuuris ning soolisi arhitektuurinorme ületava arhitektuuri loomise taotlus. Sisuliselt nende suundade vahel ideoloogilist lahknevust siiski ei ole ning ka ajalises mõttes on nad toiminud paralleelselt.

Soolisi erinevusi teadvustava arhitektuuri loomine tõukus 1960. – 1970. aastatel paljus ka kaasaegsest feministlikust kunstipraktikast. Sageli on iseloomustavaks näiteks toodud varase mõjuka feministliku kunstniku Judy Chicago installatsiooni „Womanhouse“ 1972. aastast. Üldsust šokeerinud ja hiljem tihti 1970. aastate üheks olulisemaks feministlikuks kunstisündmuseks nimetatud projekti käigus täideti üks mahajäetud elamu Los Angelese kesklinna lähedal ruumiinstallatsioonidega, mis kritiseerisid ameerika keskklassi naise traditsioonilist koduhoidja rolli. Ühtlasi võis sellest projektist välja lugeda viited ruumile ja arhitektuurile kui soorolle loovale ja kinnistavale mehhanismile ning piiramise või allasurumise vahendile.

Üheks end feministlikuna määratlevate büroode ühisjooneks oli püüd arhitekti positsiooni ja rolli ümber mõtestada. Renessansist peale, mil arhitekt kui projekteerija ja „puhta töö tegija“ eristus ehitusmeistrist, on lääne teadvuses domineerinud kujutelm individualistlikust professionaalist. Sellele vastandudes on feministlikud arhitektid püüdnud keskenduda rohkem koostööle, kollektiivsele identiteedile ja eriala toomisele „elevandi-luutornist alla“, kuhu sulgunuks pidasid nad nii idealistlikke moderniste kui abstraktsetesse teooriatesse takerdunud postmoderniste ja poststruktura-liste. Neist tüüpilisimaks võib ehk pidada 1980. aastal asutatud Londoni bürood Matrix, kus tegeldi traditsiooniliste „naiste ruumide“ nagu elamute, lasteaedade ja koolide projekteerimise kõrval laialdaselt loengupidamise ja koolitustega, naiste ühenduste organisatoorse abistamise ning kirjutamise ja oma põhimõtete propageerimisega.

Praeguseks on end otseselt feministlikuna määratlevate arhitektide hulk näiteks 1980. aastatega võrreldes vähenenud. On leitud, et selline avalik määratlemine tähendab marginaalsuse aktsepteerimist ja paradoksaalselt ka vastanduse arhitekt – naisarhitekt toetamist. Paljude meelest on aga selle määratluse jõud lihtsalt oma funktsiooni kaotanud, mis ei tähenda feministliku diskursuse jaoks olulistest eesmärkidest ja väärtustest loobumist. Ka arhitektuurse praktika mõiste ise on laienenud. Arhitekt Jennifer Bloomer on kirjutanud: „Mind huvitab mõistepaari struktuur/ornament kriitikavaba mõistmine paralleelsena mõistepaariga mehelik/naiselik läbi kogu lääne kultuuri ning selle võrdsustamise mõju arhitektuurile.“[6] Nii eeldab sooteadlik arhitektuuripraktika ruumi loovate ja mõjutavate kultuuriliste ja sotsiaalsete protsesside analüüsimist, sellest lähtuv arhitektuur võib olla nii sotsiaalkriitiline kui ka tundlik-poeetiline. Või mõlemat.

Maskuliinne arhitektuur

Et sookeskne arhitektuurikäsitlus ei võrdsustu automaatselt feminismiga ega piirne sellega, näitab kõige eredamalt Joel Sandersi koostatud kogumik „Stud. Architectures of Masculinity“ [7] või ka homoseksuaalide ruumikogemusele ja -loomisele keskendunud teosed.[8] Kui suur osa soopõhisest arhitektuuritõlgendusest on käsitlenud ruumi kui naise identiteedi vormijat ja piirajat,
siis samalt aluselt on võimalik analüüsida ruume, mis loovad  ja kujundavadmaskuliinset identiteeti. Sandersi arvates loob ja rõhutab arhitektuur maskuliinsust eelkõige neljas punktis: seinapindade, selgelt märgitud ruu-miliste piirangute, esemete paigutuse ja vaadete suunatuse kaudu. Puhtaid, ornamenteerimata seinapindu näiteks tuues kirjeldab ta tegelikult kõige esmasemat ja klassikalisemat seost modernismi ja maskuliinsuse vahel, mis on teise nurga alt andnud alust mitmetele feministlikele kriitikutele. Kas või Le Corbusier’ kui modernismi keskse mehekuju valge krohvi ja siledate seinapindade nõue seostub selliste „mehelike“ mõistetega nagu loogika, ratsionaalsus, tõde ja hügieen. Sama mõttekäiku järgides võib maskuliinseks pidada ka mitmeid materjale, näiteks klaasi, terast ja betooni kui kõvu, puhtaid ja selgeid, või tumedaid raskepäraseid puitpaneele, mida ongi sageli kasutatud „mehelikes“ ruumides nagu klubid, baarid, kohtud. Peale otseste ruumiseoste kannavad need materjalid ka väidetavalt maskuliinseid väärtusi nagu püsivus, kestvus, ausus ja tõsidus. Samasse ritta sobivad teisedki mo-dernistliku arhitektuuri omadused nagu mahtude ratsionaalne jaotus, sirgjooned jne. Eredaks näiteks on Ameerika korporatiivse modernismi esibüroo Skidmore Owings Merrilli kavandatud Ameerika õhujõudude kadetikool Colorado Springsis, mille arhitektuur ja ruumimõju vastab sõjaväelisele mentaliteedile, toetades traditsioonilise mehelikkuse kujundamist.[9]

Osalt kasutatakse maskuliinset ruumi uurides samu argumente ja tähendus-seoseid nagu feministlikes ruumikäsitlustes, jättes välja viimase rõhuasetuse ruumi kaudu toimivale marginaliseerimisele ja rõhumisele, näidates, et ka meeste identiteet on samamoodi ruumi kaudu loodav ja seda representeeriv. Teatud mõttes on see soolise ruumiuurimuse projekti lõpuleviimine või vähemalt tasakaalustamine.

Kindlasti ei ole sookeskne ruumikäsitlus ainus põhjus või tõukejõud, kuid igal juhul on see olnud üheks arhitektuuriuuringute valdkonda ja ruumimõistmist üldse laiendada aidanud teguriks, mis teiselt poolt peaks aitama kaasa ka diferentseerituma ja sotsiaalselt vastutustundlikuma arhitektuuri loomisele.