Puuduv raamat ruumis. Galerii Eesti panga kvartalis

Eesti panga galerii projektis oli maani avaneva akna kõrvale ette nähtud ka üks pink – istumiskoht, hingetõmbamise paik ruttamisel ühest hoonest teise. Et kogu galerii oma ebaühtlases ja kaldpindses vormis on ühe ühendustoru kohta tavatult “kehaline”, liikumises füüsiliselt tunnetatav, sobiks iste sellesse avaramasse pausikohta suurepäraselt. Seni valmimata pingi disainis Bruno Lillemets – teades tema ehteloomingut, kujutlen seda küllalt iseloomuka ja külmalt jõulisena. Mõte jäi selle pingi juurde pidama galerii ühe arhitekti Kaja Pae nalja tõttu, et pingiga komplektis võiks käia veel seal juhtumisi vedelev Kafka “Protsess”.

Esimesed mõtted selle raamatu ja ruumi seostest lähevad lippama lihtsat ja sissetallatud rada pidi – kvartalijagu ligipääsematut riigipanka, konservatiivsus ja kapital, kontrolliv ja reeglistatud ametnikemaailm. Vaikselt, vääramatult ja (ir)ratsionaalselt toimiv võim, tähelepandamatud toimekad inimesed. Rahavõimu traditsioon, mis suudab kvartali kõik ruumis ja ajas selgelt eristuvad hooned ometi liita massiivseks tervikuks. Hoolikalt restaureeritud, esinduslikus ja tegelikult pigem värvikas kui hämaras hoonekompleksis tuntav kinniste uste ja pikkade koridoride õhkkond. Väljastpoolt tulnut valdav sürreaalsusetunne. Ka galerii, kuigi õhuline ja helge, on siiski vaid üks koridoridest, masinlikult kinni-lahti käivate lükandustega. See on arhetüüpne ja lihtne kujutluspilt kafkalikust ruumist, kafkalikum kui Kafka ise.

Kuid masinlikkus viib teise klassikaks saanud Kafka-tõlgenduseni, Deleuze’i ja Guattari väikese kirjanduse mõisteni ja kõikvõimalike järgnenud katseteni tõmmata see üle kõigisse teistesse kultuuriloome valdkondadesse. Pangagaleriile lähenemisel võiks olla kasu ühest paljutsiteeritud lõigust: “Raamatu lugemiseks on kaks viisi: seda võib mõista kui midagi sisaldavat karpi ning hakata uurima, mida see võiks tähendada. Sa võid seda tõlgendada ja selle tähenduse järele küsida, kirjutada raamatust raamatu ja nii edasi. Või on olemas ka teine viis: mõista raamatut kui väikest mittetähenduslikku masinat, küsida vaid, kas ta töötab, ning kuidas ta töötab. Kui ta ei tööta, kui midagi ei juhtu, siis võta teine raamat. See teine lugemisviis on intensiivne: miski tuleb läbi või ei tule. Pole midagi seletada, midagi mõista, midagi tõlgendada. See on nagu ühendumine vooluringi.” Ruum on masin veel enam kui raamat, pealegi pole seal segadusseajavaid sõnu. Ja kuigi üks arhitektuurile lähenemise viisidest on just püüd teha ruumist raamat, selgitada, mida ta tähendab või tähistab, siis on hulk objekte ja juhuseid, kus oleks tulemuslikum vaadata teda kui masinat – kas ta töötab, funktsionaalses, arhitektuurses mõttes, ja ka “emotsionaalselt”, lugemise mõttes. Kafka-masin võiks galerii puhul olla otstarbekas ka kordusprintsiibi mõttes, paljundatavate ja eri viisidel ühendatavate fraktalitest moodustuva pinnana, objektina, kus struktuur ise ongi peamine ja end täiesti piisavalt põhjendav. Väljendusena, mis eelneb sisule, mis tegelikult ei eelda ega vajagi sisu, võiks see olla väljapääs ummikust, kus esteetika on degradeeritud ja igasuguse objekti puhul peaks justkui otsima tõlgendust. Ruum ei ole allegooria.