researcher, writer and curator of architecture and visual art

Tehnika küsimus?


Ma ei hakka teid tüütama mitmesuguste eneserahustamistehnikatega, mida laipa nähes kasutada – kõik liibanonlased valdavad neid meisterlikult, kuigi me kasutame eri koolkondade võtteid.[1]

Erinevalt Rabih Alameddine’i romaani “Kasutu naine” (An Unnecessary Woman) peategelasest Aalyia Saleh’st, teistest liibanonlastest ja ilmselt veel paljudest rahvastest, mina seda väita ei saa. Mul puudub igasugune psühholoogiline tehnika, mida kasutada, kui peaksin teel töölt koju astuma tänaval üle rutiinseks muutunud tulevahetuses surma saanud inimese. Ilmselt on mul aga mitmesuguseid teadvustamatult tööle lülituvaid tehnikaid, kuidas saada hakkama teadmisega, et kellegi teise jaoks on see igapäevane reaalsus. Ja ilmselt on olemas ka sama automaatselt toimivad eneserahustamistehnikad, mis lähevad käiku lakkamatult globaalse apokalüpsise ja erinevate kohalike hädadega ähvardava infovoo all. Neiski lihtsalt koolkonnad erinevad.

Dénes Farkase isikunäitus “How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques” tegeleb meie igapäevase ebakindluse, kohandumispraktikate ja normaalsuse säilitamise viisidega. Kui oma senistes fotopõhistes ja installatiivsetes teostes on Farkas uurinud ühiskonna strukturaalset vägivalda, mudeldades üksikisiku ja ühiskonna suhteid väga abstraktsel tasandil ja luues hermeetilisi, äärmuslikult kontrollitud keskkondi, siis nüüd on ta astunud mudelimaailmast välja.  Oma pilgu suunamine märksa detailsemale tasandile on varasemate hoiakute reaalsuskontroll – abstraktse ühiskonnamasina moodustavad reaalsed institutsioonid, mida hoiavad käigus reaalsed inimesed.

Näitusetööde visuaalne materjal on pildistatud kolmes kohas: globaalses seemnepangas Svalbardis Teravmägedel, ICARDA kuiva kliima toidukultuuride seemnepangas Liibanonis Terbolis ning Vavilovi-nimelises taimegeneetika instituudis Peterburis – institutsioonides, mille eesmärgiks on bioloogilise liigirikkuse säilitamine ja maailma toidujulgeoleku kindlustamine. Nikolai Vavilovit võib pidada kaasaegse seemnepanganduse rajajaks – tema 115 toidukultuuride variatiivsuse uurimisele pühendatud ekspeditsiooni Euraasias, Aafrikas ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas panid Peterburis aluse maailma esimesele mastaapsele seemnekogule, teooriale looduslike tingimuste ja varase inimkultuuri koostöös kujunenud eriti liigirikastest nn päritolupiirkondadest ning variatiivsuse olulisusest taimehaiguste, ikalduste ja muude probleemide vastu lahenduste otsimisel.[2] Tänapäevane Vavilovi-nimeline instituut on sama hoone, mille keldrisse Vavilovi pühendunud kolleegid end koos ligi 370 000 seemnenäidisest koosneva koguga Leningradi blokaadi ajal sisse barrikadeerisid ja seda kaitstes valdavalt ka surid. Vavilov ise oli selleks ajaks libateaduse süüdistustega Stalini poolt Saraatovisse küüditatuna juba surnud. Ta rehabiliteeriti 1960. aastatel – samal ajal, kui ÜRO kuulutas seemnepanganduse maailma kõige olulisemaks geneetilise liigirikkuse säilimise meetmeks.[3]  Kuigi kuuekümnendatel alguse saanud ekstensiivse industrialiseeritud põllumajanduse nn roheline revolutsioon kolmekordistas maailma viljasaagikuse, tähendas see ka määratut universaliseerimist ning läbi aegade kasutusel olnud enam kui seitsmest tuhandest toidutaimesordist jäi kultiveerimisele vaid murdosa. Lisaks võimaldab enamiku lääneriikide seadusandlus kasvatada eelkõige patenteeritud sorte, mis vähendab veelgi bioloogilist mitmekesisust, muutes toidukultuuride arengu pikas plaanis haavatavamaks, ja pärssides oluliselt väiksemate sõltumatute põllupidajate võimalusi, mis on toonud kaasa arvukalt proteste ja ettepanekuid suhtuda toidutaimede geneetilisse ressurssi kui kõigile kättesaadavasse avatud lähtekoodi. Nende protsesside taustal hakati 1980. aastate lõpul kõnelema globaalse depositooriumi rajamise vajadusest, mis sai teoks 2008. aastal valminud seemnepangaga Svalbardis Teravmägedel. See viimsepäevavaramuks kutsutud arhiiv kujutab endast sügavale igikeltsa alla uuristatud, nii inim- kui loodusjõudude suhtes maksimaalselt turvalist tunnelilaadset rajatist, mille -18°C kraadistesse hoidlatesse deponeeritakse koopiad maailma 1750 kohalikust geenivaramust, ja mis on võimeline vastu võtma kuni 4,5 miljonit seemnenäidist.[4]  Deponeeritud seemnepakikesed jäävad panustaja omanduseks ning neid antakse välja vaid deposiidi teinud institutsioonile. Esimene sedalaadi vajadus tuli kätte oodatust märksa varem – konflikt Süürias muutis ligipääsmatuks rahvusvahelise kuiva kliima toidukultuuride uurimisinstituudi (ICARDA) peakorteri ja seemnepanga Aleppos, mistõttu avati Svalbardist tagasi küsitud seemnete põhjal eelmisel sügisel uus uurimiskeskus ja hoidla Liibanonis Terbolis. Svalbardi Noa laeva esimeseks päästeoperatsiooniks polnud mitte loodus-, vaid ikka inimkatastroof.

Kuid Noa oli karm kapten ja tema laev tuubil täis. Trapist üles lasti vaid parimad ja helgeimad paarid – et kindlustada liigi edasikestmine, planeet asukatega taastäita ja kogu see muu natslik tobedus. 

Kas Noa oleks võtnud pardale lesbilise sebra, paariliseta siili või lonkava leemuri? Vaevalt. 

Kui kohalikud ja piirkondlikud seemnepangad täidavad uurimisasutustena kahtlemata ka praktilist roll ja näiteks ICARDA panustab aktiivselt Lähis-Ida eri piirkondade konfliktijärgsesse taaskultiveerimisse, siis Svalbard toob esile ka sedalaadi institutsioonide toimimise ühiskondliku eneserahustamistehnikana. Eesmärgiga garanteerida liigirikkus ja elu jätkumine kõikvõimalike mustade ja mustemate tulevikustsenaariumite puhul, on globaalne seemnepank meie ajastu institutsioonpar excellance– pidulikult rahvusvahelist koostööd manifesteeriv, ülimalt turvatud asutus, mis sisuliselt kogutud teadmuse kvaliteedi eest ei vastuta (deponeeritud saadetisi ei avata, nende sisu läbi ei uurita).  Selle kõikehõlmavuse ambitsioonis kajastub meie aja arhiivipalavik – reaalse mitmekesisuse asemele pakub see rahustava illusiooni ammendavast, täiuslikult korrastatud ja kataloogitud infost. Avaralt määratletud kasutusprotokoll iseloomustab ühiskonda, mis on pidevalt millekski ette valmistumas ja mida läbistab hajus või siis pigem multifokaalne ohutunne, genereerides preapokalüptilist ärevust, mis on õigupoolest muutunud uue normaalsuse enesestmõistetavaks osaks. Peagi paratamatult lahtirulluva globaalse katastroofi ootuses elutunnetuse tähistamiseks on pakutud mõisteid nagu pre-traumaatiline stressihäire[5]või antropotsenofoobia[6]- see on arusaam unikaalsest ajastust, kus ühelt poolt valitseb hirm inimtegevusest moel või teisel tuleneva kataklüsmi ees, teisalt aga veendumus, et selle ennetamine on puhtalt asjakohaste teaduslik-tehniliste vahendite küsimus ning inimesel on kohustus globaalsetesse ja looduslikesse arengutesse sekkuda. Isegi Svalbardi arhitektuurne lahendus kajastab sedasama paatost – suurejoonelisele maastikule dramaatilist kontrasti pakkuv karm ja väärikas geomeetriline vorm, hoone heroilist eesmärki rõhutamas fassaadile protsendiseaduse raames lisatud valgust reflekteeriv pannoo. Kontrast ICARDA prgmaatilise null-arhitektuuriga ehitistega on ilmne.

Sedalaadi institutsionaalne hool võib ju eneserahustamistehnikana päris tõhusalt toimida, kuid ühtlasi legitimeeruvad sellega ka valikud, kehtestuvad arusaamad väärtustest, normaalsusest, tõest. Ühese, neutraalse ja kindlameelse teaduslikkuse taga on inimesed oma subjektiivsete otsuste ja tegevusega. Denes Farkase meetodiks seekordsel näitusel on seada institutsioonides pildistatud visuaalne materjal dialoogi fragmentidega Alameddine’i romaani peategelase sisekõnest. Toimub momentaanne perspektiivimuutus, globaalne ja ratsionaalne vaatepunkt põrkub subjektiivsega, teadmata tulevikuks ettevalmistumine vahetu konflikti õuduste argisusega. Normaalsus ilmneb suhtelise ja sattumuslikuna. Konfliktid ja katastroofid pole enneolematud, vaid masendavalt tavapärased; tragöödiad juhuslikud, inimpüüdlused saatuse nätsutada.

Hommikuti ärgates ma ei tea, kas tuld on võimalik põlema panna. Kui mu WC-pott eelmisel aastal katki läks, pidin kolm erinevat parandajat kutsuma – kaks esimest ei ilmunud välja ja kolmas tuli neli tundi lubatust hiljem. Harva juhtub, et punktist A punkti B – näiteks kodust poodi – minekuks saab üht ja sama teed kasutada kauem kui kuu. Oma trajektoore tuleb pidevalt kohendada; ükskõik milline pisipoliitikute arvukast hulgast võib sulgeda terveid kvartaleid, kui neile tuleb pähe tunda end ohustatuseks piisavalt olulisena. Elu Beirutis on kaugelt liiga suvaline. Raske on sundida end uskuma, et sul on millegi üle oma elus kontroll. Kas illusioon kontrollist on suurem, kui argielu on usaldusväärsem?  


[1]Tsitaadid siin ja edaspidi: Rabih Alameddine. An Unnecessary Woman. New York: Grove Press, 2014.

[2]Gary Paul Nabhan.Where Our Food Comes From. Retracing Nikolay Vavilov’s Quest to End Famine. Washington: Island Press, 2009.

[3]Sara Peres. Saving the gene pool for the future: Seed banks as archives. – Studies in History and Philosophy of Biological and Biomedical Sciences, 5 (2016), 100.

[4]Pål Hermansen. Seeds for the World. Svalbard Global Seed Vault. Kom Forlag, 2013.

[5]vt https://bureauoflinguisticalreality.com/portfolio/pre-traumatic-stress-disorder-2/

[6]Renata Tyszczuk. Anthropocenophobia: The Stone Falls on the City. – Harvard Design Magazine 42 (2016).




Previous
Paralleelreaalsus Valgerannas
Next
Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga

Add a comment

Email again: