researcher, writer and curator of architecture and visual art

Kunst on päris. Intervjuu Neeme Külmaga
















Foto cca.ee

Ingrid: Ma tahan sinuga rääkida näitusest, millest kõnelemise oled sa praktiliselt keelanud: kui pressitekst nimetab su üleni musta raamatut „raamatuks, kus pole ühtegi üleliigset sõna“, siis järelikult on kõik sõnad liigsed. Sa oled püstitanud ülbe barjääri, aga ma tahaks ikkagi proovida astuda sel-lest sissepoole. 

Neeme: See on teadlik. Mulle meeldiks, kui minust räägitaks nii, nagu ma ise tahan ;).  

I: Kui vaadata varasemaid artikleid, siis enamik kirjutajaid on võtnud su mängu vastu ka, käitunud vastavalt sinu seatud reeglitele. Mööndakse, et su tööd ongi tabamatud, või et neist ei saagi rääkida, või et pole vajagi.  

N: Mu tööd on ebamugavad. Enamasti ei oska ma neist ise rääkida. Mida sa räägid töödest, mis välistavad teksti, mis on üles ehitatud taju, füüsilise ruumi, mingi emotsiooni lavastuseks. Püüan teha töid, mis oleksid nagu filmikaader, otsin mingit huvitavat vaatenurka. Küsimus, mida miski tähendab, on sellise kunsti puhul justkui ebaaus. Võin küll kirjeldada, mis emotsioone ma tahaksin esile kutsuda, kuidas inimesed peaksid vaimustuma. Oluline on, et inimestele jääks ise avastamise tunne, et nad ei märkaks, et mina olen selle neile ette lavastanud – see on nagu mäng.  

I: Õigem küsimus neile töödele olekski mitte „mida tähendab“, vaid „kuidas töötab“.

N: Mulle meeldib kirjeldada näitust materjali positsioonilt, sisust rääkimine tekitab ebamugavust, see on liiga isiklik. Enamiku asju panen kokku vaistuga, tahan näha, kuidas asi töötab. Eelkõige on see provokatsioon enda suhtes. Ja ma olen piisavalt ülbe, et võtta ette kohe suuremalt, ja teha seda mitu korda. Iga näitus toetub eelmisele, kasvab sellest välja. Sesmõttes tegelen siin sama teemaga nagu eelmine näitus Draakonis („Homme on täna“), aga seekord hakkas paremini tööle. Sest ega ma ei ole muutunud, võibolla ainult teostuslikus mõttes professionaalsemaks.

I: Mulle tundub, et su ruumilavastused on lõksudega. Sa lood mingi soovitud olukorra ja siis lisad sellele veel midagi, mis on justkui üleliia. Minujaoks on su töödes mingi liiasus, vindi ülekeeramine, kus ma satun segadusse. Sellised kohad olid näiteks Draakonis küünlad, Hobusepeas must raamat, „Purskkaevu“ näituse peegelpinnad. Need on momendid, kus sa nagu üritaksid väga selgelt ette kirjutada, mida inimene peab tundma või mõtlema – aga siis  tulebki kahtlus, et see on lõks. Ja sel hetkel sa justkui tõmbad pinna jalge alt.  

N: Ma ei taha, et inimene ennast halvasti tunneks, aga ma tahan provotseerida kimbatust. Kimbatus on asi, mille ma tunnen kohe ära, nii endas kui teistes. Ja selle kimbatuse jaoks ma ei pelga vahendeid. Sa ütled, et küünlad olid liig, aga mul oli neid vaja, et asi oleks totaalne. Küünlad on üks mu lemmikkujundeid – ma teadsin, et inimesed langevad sellesse lõksu. Kaks küünalt on jutustav, aga kaks tuhat on absurdne. Oluline oli vaatenurk, et ini-mesed vaataksid neid nii nagu ma tahtsin, sest muudmoodi vaadates on see asi mõttetu. 

I: Sa tahad ehk siis vaatamist ennast segadusse ajada? Et kui inimesed on harjunud minema näitusele, et mõistatada ära, mida on kunstnik öelda tahtnud, siis selle võimaluse sa blokid kinni ja põrgatad hoopis vaatamise inimesele tagasi?  

N: Ma pean siiani Draakoni näitust enda töödest üheks huvitavamaks, sest ma pole kunagi tundund sellist nõutust, et mitte keegi ei saa aru! Ainult paar inimest ütles, et nad mõistavad, mida ma öelda tahan. 

I: Samas on seal mingi kummituslikkus, kuidas parimad su töödest ei lase lahti, ei jäta rahule. Ei ole palju töid, mis oleksid mulle jäänud niimoodi kuklasse kummitama, nagu su nõelravinõeltega seinale kirjutatud nimi. Hobusepea vett täis kelder võib ehk sedasama teha.. See on vist ka kontsentratsiooni küsimus? Su tööd on „kanged“. 

N: Toomik ütles, et ma olen liiga emotsionaalne. Ma veidi vaidlesin, aga tegelikult ma olengi. Mulle meeldib näitus nagu rokk-kontsert: lähed kuskile, on emotsioon, intensiivsus; järgmine päev on lava kokku korjatud, tühjus.  

I: Kontsentratsioon on ilmselt ka põhjusi, miks sul klapib koostöö Saltoga. Neil on sama asi arhitektuuris, et mingi tasandini peab mõte olema esimesest hoobist hoomatav. Nagu Maarja lemmikväljend, et kõige hullem on, kui asi on poolkõva. 

N: Ma olen kindlasti esimese mõtte mees:). On olnud töid , kus olen teinud ära esimese mõtte, millest vaimustun. Ma olen küll proovinud protsessi teadlikult pikendada, olla raamatukogus, analüüsida, välja mõelda. Aga see ei kipu töötama minu puhul, ma ei oska siis näha sealt järgmist sammu. Kui ma vaimustun millestki, jään alateadlikult sellesse mõttesse kinni. Samamoodi on ka kõige ägedamate kogemusetega, mida ei saa korrata, järgmine päev uuesti üle vaadata.  

I: Teed näitusi nagu regulaarseid rituaale?  

N: Mul on hetkel tunne, et aastas peaks tegema vähemalt ühe näituse, muidu ma ei näe õigustust kunstnikupositsioonis. See on minu valik ja ma võtan seda tõsiselt. Mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad muudkui, kui head ideed neil on, aga ei püüagi neid realiseerida. Nad annavad hinnaguid ideedele, aga reaalsuses ei pruugi need ideed üldsegi vett pidada. Hindan järjest rohkem kunstnikke, kes teevadki näitusi: enda avamine on väga raske töö. Samas ei ole vaja pidevalt rabeleda, et koguaeg pildil olla.

Põhiline ongi, kuidas püsida selles veendumuses, et see mis ma teen, ongi oluline, ongi päris.  Kohati ma usun seda, järgmisel hetkel imestan, et kas see ongi see. Ei ole midagi paremat kui äratundmine sellest hetkest, kui sa usud, et see asi on päris. Kõige abitum tunne on siis, kui seda veendumust parasjagu ei ole. Enesekaitseks tuleb ülbus: võtan kõige tugevama võimaliku positsiooni. Aga ma tahan, et mu tööd kõnetaksid inimesi, et kui nad on tulnud näitusele, ei läheks nad sealt ära tühjade pihkudega.  

I: Mitmetes töödes tegeled sa ühtmoodi nii ruumi kontrollimisega kui ka selle kontrollimise viisi eksponeerimisega. Kuidas ühes või teises ruumis olla saab, kuhu üldse pääseb ja kuhu mitte, kuidas liikuda saab või kasutada võib – see kehtib nii „Pinnavirvenduse“, Haapsalu konteineri ja teiste lavade, „Purskkaevu“ väikese avaga peegelkerade kui näitusekujunduste kohta. Sageli on seda olukorda ülal hoidev „paljas“: kuskil ei ole saladust. Aga seekord Hobusepeas on. 

N: Olen galeriides töötades aidanud panna üles nii palju näitusi, et mul on visuaalne kogemus, kuidas ruume avada. Näen palju puudusi, kuidas kunstnikud oma töid ruumides eksponeerivad, kuidas nad alahindavad ruumi ennast. Hobusepeas olen näinud nii palju häid lahendusi, et ma tundsin et ma ei oska selle ruumiga enam midagi teha. Ainus viis seda veel kuidagi nihestada oli ta sulgeda.

Eelmisel aastal, kui kogu linn uputas, tekkis mõte, et tahaks lavastada ruumi, kus kogu kelder on vett täis. Aga kuna ma olen nii emotsionaalne, siis ma luban sel teemal kasvada, ma luban tal end suunata. Eriti kui asi vajab koos-tööd, siis ma ma annan osalt ohjad käest ära, luban katsetada võimalusi. Ma ei näe kohe kõiki koosmõjusid ette, et mingi lahendus töötab või mingi teine kindlapeale ei tööta. See on pigem eksperiment. Ja mind huvitab, mida ini-mene seal ruumis tegema hakkab. Seda enam on naljakas, et ma tegelikult eriti ei käi enda näitustel vaatamas, mida see inimene seal siis teeb. Ma ei passi seal nagu jahimees, pigem tahaks kohe pärast avamist maha võtta. Aga ma olen nõus pingutama mingi idee pärast ja eksperimenteerima ka galerii endaga.

See ja eelmine Draakoni näitus on mingi trajektooori lõpetus; ma arvan, et edasi peaksin tegema midagi muud. Mu soov oli teha tasapinnaline näitus. Teadsin, et seal ei saa olema ühtegi puhast vaadet – ainus „vaade“ avaneb uksest sisse astudes raamatule postamendil. Alles kui ümber pöörad, märkad, et midagi on veel. Muidugi töötab see näitus eelkõige neile, kelle jaoks see ruum on tuttav.  

I: Sa tahad öelda, et sa riskid keskmisest rohkem? 

N: Ei ja jah, mulle ei meeldi pettuda. Aga ma riskin pahatihti üleliia palju. Ma tean, et iga näitus ei pruugi õnnestuda. Ja mingis mõttes ei saa mulle teha kriitikat, sest ma ei saa sellest aru. 

I: Pigem sa blokeerid selle kriitika võimaluse, sest sinu süsteemis on näitus õnnestunud läbi selle, et ta on teostunud.  

N: Ma pole kunagi saanud näitusele nii palju positiivset vastukaja nagu seekord. Hetkel tundub et, kriitikaga oleks kergem. Ma teen näitusi eelkõige endale tõestuseks, et see mida ma teen, ongi päris asi, sama päris kui mingi muu töö. Aga kiitus ei saa olla käivitavaks jõuks.

I: Kui minna pinnale, kus sulle ei meeldi, siis sellesse näitusesse on ikkagi võimalik sisse lugeda nii palju tähendusi. Siin on jälle sees mingi liiasus, sümoolsete tõlgenduste üleküllus. Kelder on nagunii alateadvus, Jungi mõistestikus on ka vesi alateadvus. Veepeegeldus on iseendaks saamine. Sul on peegeldus võimatuks muudetud – seega iseendale otsavaatamine võimatu? Samas kui ma peaksin ütlema üheainsa sõna, siis see oleks ahvatlus – tule, tule..  

N: Vesi on nii kindel kujund. Läbipaistamatu on ta puhttehnilistel põhjustel – et ei näeks, kuidas asi on tehtud. Vee ääres istumine on turvaline, see ei kohusta millekski. See on see tunne, mida ma tahtsin saavutada – et see näitus ei kohusta millekski. Vaikne metafüüsiline vesi oleks aga olnud liiga igav. 

I: Põhiline on ikka see näriv rahutus, et mis pagan seal all toimub. Kas sa tead Tom Waitsi lugu „What´s he building in there?“ See on ühest mehest, kellele ei anna rahu, et ta naaber ei käi kunagi väljas, aga lakkamatult, monotoonselt kopsib midagi. Ja sellest lihtsast tähelepanekust kasvab tasakesi terve paha-endeline paranoia. Virvendus tekitab lõputu küsimuse, misasi seal all toimub? 

N: No kui sa küsid, mis seal all toimub, siis põhiline eesmärk oli tekitada ruu-miline olukord, mis oleks juhitav heliga.Madalad helilained tekitavad vees resonantsi ja ma tahtsin katsetada, kuidas see toimib. Mõnede mööndustega selgus, et seda on võimalik kontrollida. Taavet Janseni ja Hendrik Kaljujärvega leidsime 6-7 sagedust ,mis tundusid huvitavad. Neid komponeerides tekibki 4-5 minutise tsükliga rütm. Madalaid helisid inimkõrv ei kuule, seepärast on ülemised otsad eraldi lisatud. 

I: Sel juhul saab seda tööd võtta hoopis teistpidi – see teos on pelgalt vahend, mis teeb heli ruumiliseks?  

N: See mõte, et on võimalik kirjutada muusika, mis muutub füüsilises mõttes ruumiliseks, on niivõrd võimas.

I: Heli ja ruum on palju kehalähedasemad asjad kui visuaalsus.  

N:  Heli funktsioon näitusel on, et inimesel oleks minu keskkonda kergem  siseneda, et tal oleks millestki kinni haarata. Heli on selleks, et inimene ei tunneks ennast ruumis üksi. Mu eesmärk ei ole inimestega manipuleerida või panna neid ennast halvasti tundma. Ma ei pane kunagi ust lukku nagu performance´i kunstnikud, ma ei mängi sesmõttes suletud või kontrollitud      ruumiga. Masohhism mind ei huvita.  

I: Mul on sinu „Betooni valatud lehmaga“ seostunud Bruce Naumani „Conc-rete Tape Recorder Piece“ - betooni valatud pleier, kuhu on salvestatud karje. Praegu mõtlen, et see on teisalt ka nagu „Pinnavirvenduse“ vastand – heli, mis materjali liikumapanemise asemel lämbub üleni betooni tihkusesse. 

N: Kadestamisväärne töö; ei ole midagi mõnusamat kui avastada paralleelseid mõtteid. See on nii hea äratundmine, et keegi mõtleb sarnaselt, see annab enesekindluse. Ilmselt mulle ka teiste näitustel meeldivad kõige rohkem ideed, mille peale oleks tahtnud ise tulla.

Aga lehm on üks kahest tööst, mida ma uuesti ei teeks. Ma ei olnud valmis selleks, et seda teha on nii ränk. Mõte kasutada looma keha materjalina tuli Portos, kus on tavapärane, et lihakehad ripuvad vaateakendel. Valisin lehma, et formaat oleks piisavalt suur. Selle töö tegemine eeldas ülikainet suhtumist, aga ma ei arvanud, et selle töö tegemine tähendab nii suurt vägivalda ise-enese suhtes.

I: Lehm on lisatähendustega tegelane – igapäevane toit, aga ka püha lehm – miski, mida ei või puutuda, tabu.  

N: See oli hea näide, kuidas tekitada objektile tähendust, mis ei oleks teksti-põhine. Ma ei saa selle teose tegemist tagasi võtta, ma pean sellega nüüd elama. Teie asi on uskuda või mitte. Sest ma olen ju teatraalne ka.

Viimasel ajal olen hakanud uuesti teatris käima, huvitav on see mänguline olukord. Kadestamisväärne, kuidas teater kui süsteem võimalab nii mastaapselt eksponeerida mingeid ideid ja kui enesestmõistetavaks nad seda peavad.  

I: Kas teatraalsus mingit mastaabist edasi ei hakka iseennast sööma? Näiteks nagu Eliassoni puhul, kes on sulle meeldinud.  

N: Eliasson ongi juba jäänud oma ruumi kinni. Samas, kui formaat on nii suur, ongi endale võetud ülesanded juba ebainimlikud. Ja ega tal polegi muud varianti kui võtta superstaari käitumine omaks. 

I: Kõik näevad sinus eksitentsialisti. Kas Eesti kui eksistentsialismiprojekt on sinu jaoks mõttekas viis oma tegevusest siin mõelda?   

N: Mina ei ole eriti ängis, seda näevad teised. Mind paneb pigem imestama, et tõlgendused on nii üksühesed. Kunstis on tihti äng ja vägivald, ainult vormid erinevad. Mina galeriis tõsielushow'd vaadata ei taha. Ma ei koorma vaatajat oma isikliku eluga. Kunst on hoopis täpsem ja pärisem kui päeva-  kajalisus. Ma ei arva ka, et ainult sotsiaalne kunst on päris. See on nii labane eeldus.  

I: Poliitiline on juba see, et sa võtad omale vaba mõtlemise ruumi millegi utilitaarse tegemise asemel.

N: Kunstis on tegelikult kõik lubatud, kõik on sama päris nagu päriselu.

Ilmunud lühendatult Sirp 27.04.2012
Previous
Tehnika küsimus?
Next
Arhitektuurieksperimendid peaksid jõudma ka reaalsesse ruumi. Intervjuu Maarja Kasega

Add a comment

Email again: