researcher, writer and curator of architecture and visual art

Paralleelreaalsus Valgerannas















Foto Taevo Gansi arhiiv

Sõites Pärnumaal mööda üht lagunenud metsateed Audrust mere poole, võib sattuda keskkonda, mis mõjub nagu rännak ajas või paralleelreaalsus. Värav keset männimetsa viitab eristaatusega paigale. Esimese hoonena jääb teele umbsele vormile vaatamata uskumatult edev basseini ja valguskupliga saun, mis sobinuks pigem külma sõja aegse spioonifilmi settinguks. Edasi veel absurdsem hoonetüüp – nelja istmereaga privaatkino keset männimetsa. Kõik uksed avali ja seest sammaldunud, sellegipoolest punaste plüüs-   istmete ja vajaliku kinotehnikaga. Veel veidi maad edasi äratuntavalt Raine Karbi käega vormistatud ja vaiksel toimivgi peahoone toob selle ulmelise    kogemuse mõnevõrra maa peale. Tegu oli ENSV Ministrite Nõukogu puhkekompleksiga, mis oli majutanud suvitavat parteiladvikut juba alates 1960. aastatest. 

Aiaga piiratud territooriumile, mille ümber hiilgeaegadel pidasid vahti püssi-mehed, oli 1960te lõpul ehitatud paar lihtsat ühekorruselist puitsuvilat. 1974. aastal sooviti neile lisaks sauna. EKE Projektis läks töö vastlõpetanud Meeli Truule, kes oli furoori tekitanud juba oma diplomitööga ning otsustas juhust kasutades projekteerida midagi tavalisest soome saunast hoopis suurejoonelisemat. Tulemuseks oli erakordselt plastiline ja pretsedenditult luksuslik hoone, mille keskmes ülaltvalgustusega kaheksanurkne bassein, selle ümber leili- ja puhkeruumid ning puhvet ja merele avanev terrass. Naudingulised oleskeluruumid võtsid hulga rohkem ruumi kui põhifunktsioon ehk saun ise. Harjumatu vormiga makett löönud algul tähtsad ülemused tummaks, kuid otsustavaks saanud Käbini autojuhi remark: „No lätlastel midagi sellist ei ole!“  

Saun oli kulukas objekt. Iga ruum on eraldi maht, 75% kõigist seintest on välisseinad, lisaks mere niiske lähedus – soojustust kulus topelt. Tavalisest külmakindlamatest tellistest hoolimata pudises pealiskiht nii saunal kui kinohoonel kiirelt ja juba 1980. aastail kaeti välisseinad tumeda püstlaudisega. Sellega läks küll kaotsi algne sise- ja väliruumi ühtsus. Sisearhitekt Taevo Gans oli kavandanud punasest puhasvuuktellistest interjööridesse eridisainiga massiivsed silinderjad laelambid, madalad lauad, valge nahkkattega tugitoolid. Basseini ümbritsesid ümmargused lauad ja Kooperaatori valged konjakitoolid, stangedele olid kinnitatud ARSi ümmargused metall-lambid. Kamina tagumine osa oli kohandatud suitsuahjuks, kuhu mahtus korraga terve loom.

Aasta hiljem projekteeris Truu nn mängude maja, mis pidi sisaldama piljardiruumi-tantsusaali koos laiekraankinoga 20 inimesele, lauamängude     ruume ja baari. Kahekorruseline hoone on sama plastiline kui saungi. Esinduslik peafassaad õieti puudub, pigem mõjub ta ümarate mahtude kompositsioonina, mis avaneb liikumises järjest uute rakursside alt. Aknad on peidetud eenduvate mahtude vahele või hoopis katusele, nii on hoone seest vägagi valgusküllane, kuid väljast paistab koosnevat pea ainult tummadest seintest. Siseruum on ühtaegu pidulik ja labürintjas: välja arvatud kinosaal, koosnebki ta trepikodadest ja vaheruumidest. Siin on küllaga sedasorti ruumi, mis sobib salgakesi liikumiseks, ja nurgakesi, kuhu neljasilmavestluseks tõmbuda. Kinomehaaniku ruumidesse pääseb aga hoopis katuselt, kuhu viib väljast eraldi keerdtrepp – ruumide jaotus arvestab hoolega, et külalised ja “teenindajad” kokku ei puutuks.  

Interjöörid lahendas taas Gans. Puhkenurkadesse disainis ta tumeda, kandilise joonega pehme istemööbli koos ühel kuupjal jalal seisvate diivanilaudadega. Kinosaalis olid Kooperaatori standardtoolid kinnitatud stangedele, toolide vahel lauake tuhatoosi ja joogiklaasi tarbeks. Kinosaali varustuse hulka kuulus ka madal tumedast puidust kõnepult.

Meeli Truu kavandatud mastaapne V-kujulise plaani ja sakmeliste tiibadega peahoone jäi siiski valmimata. Külalistemaja telliti mõni aasta hiljem hoopis Raine Karbilt. Talle antud ülesanne oli tagasihoidlikum – kaks kahe- ja kaks kolmetoalist luksusnumbrit ning banketisaal. Punase tellisega jätkas Karp Meeli Truu alustatud joont, kuid vorm on saanud märksa karmim, massiivsem ja ka ametlikum. Fassaadi tummseintega konsoole eraldab keskne klaassein; merepoolne külg on pehmem, astmeline ja terrassiga. Sisse astu-des satub karbilikult pidulikku kõiki korruseid läbivasse betoonist kassettlaega fuajesse, kust viib dramaatiliselt koopalik pääs merepoolsesse saali. Luksusnumbrid on 1990tel poolitatud, jäädes hotellitubadena ikkagi harjumatult suurteks.  

Valgeranna on unikaalne ruumiline dokument ühe ajastu ühiskonnast, spetsiifilisest eluviisist ja ruumipraktikatest. Saun ja kino on vast parim osa Meeli Truu loomingust, kus ta totaliseerivat bravuuri tasakaalustavad piiratud mahud ning nomenklatuurne tellimus on võimaldanud kõik ideed šikilt ellu viia. Peahoone aga on kompaktne kokkuvõte Raine Karbi käekirjast, Linna-halli ja Sakalaga võrreldav nii tellimuse kui ideestiku poolest, kuid säilitamiseks hulga vähem probleemne. Kahjuks on aga juba kümmekond aastat ootel planeering, mis lubab kinosaali ujulaks muuta ning peahoone ja kino omavahel uue spaahoonega ühendada, millega kaoks mõlema algne arhitektuurne idee ja ruumimõju. Loodetavasti jätkub kompleksi tulevasil arendajail sellegipoolest oidu kavandada vajalikud uued hooned iseseisvana ja leida olemasolevaile avalik funktsioon, kus jäävad tajutavaks ka varasemad kihistused ja lood. Lõppeks on ka nõukanostalgia turundusväärtuseks muutumas, nagu Villa Antropoffi külalistemajas kindlasti hästi teatakse.  

 Ilmunud Idee 2/2014

Previous
Kuidas näidata arhitektuuri?
Next
Tehnika küsimus?

Add a comment

Email again: