Ruum ja subjekt nõukogude Eesti sünnitusmajas

Fassaadivaade ja põhiplaan on arhitektuuri representeerimise kaks kõige klassikalisemat vahendit, mille olemuse ja parameetrid määratles hoone korrektse ja ühemõttelise esitamise nimel juba renessansiajastu arhitektuuriteoreetik Leon Battista Alberti. Kuigi tänapäevaks on esitlustehnikate hulka lisandunud 3d-mudeldamine ja uskumatu tõepärasusega ahvatlevaid keskkondi esile manavad renderdused, on kahemõõtmeline plaan ja ortogonaalne vaade siiski põhivahendid, millest lähtuvalt saab vaataja konstrueerida kujutluses reaalse kolmemõõtmelise ruumi. Nii aitab sedalaadi dokumentatsioon kujutleda ja mõista ka ruume, mis kunagi tegelikkuseks ei saanudki. Saada aimu nii sellest, millised need pidanuks välja nägema, kui ka sellest, mil moel neid saanuks kasutada – ehk milliseid keskkondi ja milliseid subjekte arhitektuur ühiskonnakorralduse ühe vahendina tootis või toota püüdis.

Siinsel joonisel on fragment 1986. aastal Kohtla-Järve kiirabihaigla juurde projekteeritud uue sünnitus- ja günekoloogiaosakonna projektist, arhitektiks Tiivi Torim. Joonis on publitseeritud kogumikus „Arhitektuurikroonika ’86“ – 1980. aastatel koondati aastakaupa väljaannetesse kõik Eesti NSV-s projekteeritud ja valminud ehitised – ning esitab selpuhul suurest neljakorruselisest, 140 voodikohaga haiglast kõige iseloomulikuma ja originaalsema detaili: kaarja pea üleni klaasitud otsafassaadi, mille taga paikneb hoone olulisim ehk sünnitusosakond. Fassaadivaatel paistavad lisaks püstribidega rütmistatud tihe-daruudulistele akendele veel katuseterrassi rinnatis ja valguskuplid; plaanil aga sünnitusjärgsete palatite ruumijaotus, liftišaht, selle taga külgedel valveõe postid, mille tagant omakorda algavad sünnitus- ja operatsiooni-    ruumid. Selle pealtnäha lihtsa joonisefragmendi üksikasjalikum analüüs võiks anda aimu, kuidas üks projekt saab paradoksaalselt kehastada nii hilisnõukogude ruumi depersonaliseeritust kui ka läheneva üleminekuajaga tekkivat nõudlust naiste suuremale agentsusele.

Sünnitusmaja kui hoonetüüp tekkis 19.sajandi teisel poolel heategevusliku institutsioonina, mis oli eelkõige mõeldud linnavaestele, kodututele ja töölisklassile. Kiriku või linnade poolt üleval peetud asutised pidid pakkuma nii meditsiinilist abi kui ühiskondlikku rehabilitatsiooni vallasemadele, teenijatüdrukutele ja prostituutidele. Õige pea mõistsid arstid, et see on suure-pärane võimalus günekoloogia-alasteks uuringuteks, mida „korralike naiste“ kallal takistasid komblusnormid. Edenev arstiteadus hakkas süsteemselt diskrediteerima traditsioonilist ämmaemandakunsti – nii näiteks seati USA-s 1848. sisse meditsiinialane litsentsisüsteem, kuhu ämmaemandatel ligipääs puudus; nii USA-s kui Lääne-Euroopas hakati propageerima haiglaid kui kodudest turvalisemaid sünnitamise kohti. [1] Haigla võimaldas arstile ka märksa ratsionaalsemat ajakasutust – kodudesse sõitmisele ja pikale sünniprotsessile kuluvat aega sai haiglas edukalt kokku hoida. Autoriteeti lisas uus    instrumentaarium ja tehnoloogiad nagu näiteks röntgen, steriliseerimisvahendid või anesteesia. Sellegipoolest oli naiste ja laste suremus sünnitusjärgsete komplikatsioonide või ebavajaliku meditsiinilise sekkumise tõttu haiglates kodudest märksa kõrgem nii 19. sajandil kui ka veel 1920. aastatel [2] ning kui vähegi võimalik, siis välditi sünnitusmajja sattumist. Sõdadevahelise perioodi propaganda oli siiski edukas ning juba 1930. aastateks leidis näiteks USA-s kuni kolmveerand sünnitustest aset haiglates. Selleks ajaks olid mitmekesistunud ka ruumilised tingimused ja vastavalt klientuuri laienemisele lisandunud mugavusi ja privaatsust võimaldavad puhkekodulaadsed sünnitusmajad, mille kasutamine oli mõistagi märkimisväärne kulutus, mida tervisekindlustuspoliisid üldjuhul ei sisaldanud.  

Eestis sünnitati kuni II Maailmasõjani valdavalt kodudes – 1930. aastail muutus haiglasseminek küll tavapärasemaks, kuid jäi siiski valdavalt komplitseeritumate juhtumite tarbeks. [3] Nõukogude perioodi algusest muutus olukord märkimisväärselt: eesmärgiks sai võtta sünnitamine ja sellega seonduv tõhusama riikliku kontrolli alla. Nõukogude Liidus pidid kõik rasedad end naiste nõuandlates arvele võtma ning selle tagamiseks tegid nõuandlad koostööd perekonnaseisuaktide büroodega, kust saadud andmete põhjal käisid akušöörid hiljuti abiellunuid kodudes kontrollimas.[4]  Eestist päris sel-lisest praktikast teateid ei ole, kuid moodsat nõukogude meditsiini propageerivates artiklites rõhutati siiski, et haiglates osutatav sünnitusabi on traditsioonilistest praktikatest oluliselt asjatundlikum. Rasedad pidid kohustuslikus korras läbima mitmesuguseid uuringuid ja kuigi kodussünnitus polnud otseselt kriminaalkorras karistatav, pidi seda iga hinna eest vältima, transportides naise kasvõi poole sünnitegevuse pealt haiglasse. See oli osa riiklikust reproduktiivpoliitikast, kus laste sünnitamine ja kasvatamine pidi toimuma ühiskondliku hüvangu nimel ja teaduslikest ekspertteadmistest lähtudes. Sünnitushaiglat mõtestati nii vahetu meditsiinilise abi kui ka ühiskondliku kasvatustöö kohana; perekonna autonoomia ja lapsevanema otsustus-õigus vähenesid märkimisväärselt. Oskamatutelt vanematelt võis lapse ka ära võtta – nagu Nadežda Krupskaja oli kinnitanud, peab riik sekkuma, kuna naised on emaduseks liiga harimatud.[5] Kuigi vahetult revolutsioonijärgne meelestatus oli olnud tugevalt feministliku laetusega – legaliseeriti lahutused ja abort, kommunismi jõudmisega pidi abieluinstitutsioon üldse kaduma ning Aleksandra Kollontai kuulutas, et riik võtab emaduse koorma naiste õlgadelt[6] – jäid need ideaalid alates 1930. aastatest pronatalistlike hoiakute varju. Selline suundumus valitses kogu I Maailmasõja järgses Euroopas: tööstusliku tootmise ja massisõja ajastul hakati mõistma, et rahvaarv on riiklikult ülioluline näitaja nii majanduse kui riigikaitse seisukohast; samas teadvustus, et varem „loomulikuks“  peetud reproduktiivvaldkonda on võimalik riiklike meetmetega mõjutada.[7] Nii viidi pea kõigis Euroopa riikides läbi propagandakampaaniaid suurema laste arvu nimel, piirati kontratseptiivide reklaami ja/või kättesaadavust, keelati abordid või piirati abordivõimalusi oluliselt, ja hakati riiklikult rahastama tugiteenuseid nagu lastehoid või premeerima paljulapselisi. Nõukogude Liidu sündimust soodustavate meetmete hulgas olid abiraha suurtele peredele, lahutuse raskendamine ja abordi keelamine (1936), trahvid laste majandusliku toetamise eest kõrvale hoidvatele meestele, aga ka uute sünnitusmajade, sõimede, lastehoidude ja piima-köökide ehitamine. Teistest Euroopa riikidest eristas Nõukogude Liitu aga see, et kõige selle juures ei eeldatud kordagi, et naise koht oleks kodus – samavõrd vajas riik naist tootval tööl.[8] 

Raseda naise keha ei kuulu enam üleni talle, vaid sellest saab reproduktiiv-väärtuslik ühiskondlik omand, ning vastavalt peab ka sünnitusmaja tagama reproduktsiooniprotsessi optimaalseima ja efektiivseima korralduse. Ruu-miliselt tähendas see tervikliku sünniprotsessi jaotamist erinevateks etappideks, mille tarvis olid erinevad ruumid – ettevalmistusruum, eelsünnitustuba, sünnitustuba, sünnitusjärgne ruum, seejärel eraldi sünnitanud naiste ja vastsündinute palatid ning imetamisruumid või -boksid. Plaanilahendustes olid need ruumid üldjuhul paigutatud üksteise järele loogilisse järjestusse nagu tootmisliinil, praktikas tähendas selline asjakorraldus ometi ühtse protsessi häirivat fragmenteerimist, eriti kuna ühest ruumist teise ümberpaiknemine ei sõltunud enamasti mitte naise, vaid meditsiinipersonali vajadustest ja mugavustest ning ruumide hõivatusest. Traditsiooniliselt privaatsest sünnituskogemusest sai kollektiivne ja anonüümne – naised olid mitmekesi nii sünnitusruumides kui palatites ning protsessi jooksul jõudsid tõenäoliselt vahetuda nii arstid kui muu personal. Sünnitusjärgne periood oli samamoodi kollektiiv-ne: tavaliselt nelja- kuni kuuekaupa palatites toibuvatele naistele oli ette nähtud õppeprogramm, kuidas last hügieeniliselt, ohutult ja ideoloogiliselt õigesti kasvatada, samal ajal kui vastsündinuid hoiti koos lastepalatites, kust nad kindlatel kellaaegadel korraga sööma toodi. 

Sellises ülesehituses peegeldusid ka sõjajärgse modernistliku haiglaarhitek-tuuri üldisemad suundumused, mis olid ühised nii Nõukogude Liidus kui läänemaailmas: ruum pidi olema võimalikult optimaalselt organiseeritud, lähtudes meditsiinitehnika ja -personali vajadustest ning ruumikasutuse efektiivsusest, ühtlasi pidid olema eristatud patsientide ja arstide liikumistrajektoorid ning külastajatele ligipääsetav osa.[9] Sellised põhimõtted koos võimalikult väheste kulutustega hoonete esteetikale andsid haiglate vallas tulemuseks erakordselt tehnitsistliku arhitektuuri, mis meenutas väliselt samaaegseid tööstuskomplekse ja oligi oma toimeloogikalt tehnoloogiline, abstraktne ja anonüümne. Lisaks rõhutati meditsiiniteenuste kontsentreeri-mise olulisust – efektiivsed haiglad olid suured.[10]  Protseduurilised ja ruu-milised reeglid moodustasid üksteist toetava ja võimendava institutsionaalse kompleksi, mis depersonaliseeris patsiendi masinavärgi kuulekaks alluvaks. Kontroll kogu protsessi üle oli tingimusteta meditsiinipersonali käes ning selle teostamise juures oli sünnitushaigla ruumilisel ülesehitusel märkimisväärne roll: ettemääratud trajektoorid, taotlus ajastada sünnitegevuse etappe vastavalt spetsiifiliste funktsioonidega ruumidele, privaatsuse puudumine ning vastsündinute kategooriline eraldamine. 

Üheks sellise depersonaliseeritud subjekti loomise vahendiks haiglakeskkonnas oli naiste allutamine pidevale jälgimisele nii mitmesuguste protseduuride kaudu kui ka visuaalselt ja ruumiliselt. Feministlik politoloog Marsha Marotta on võtnud kasutusele mõiste emaruum (MotherSpace), kirjeldamaks modern-ses diskursuses emadele ette nähtud ruumi ja käitumisnorme, mille keskmes on pidev nähtavus kui „hea ema“ distsiplineerimisvahend – kõiges lastesse puutuvas, aga eriti probleemsetes olukordades, peab ema kohalolek või puu-dumine olema otsekohe näha.[11] Kohtla-Järve sünnitusmaja plaanifragmendil torkabki kõige ilmsemana silma sünnitusjärgsete palatite panoptiline ruumivorm, väga tõenäoliselt ainus omataoline Eesti arhitektuuris. Lähtudes Inglise filosoofi ja ühiskonnateoreetiku Jeremy Benthami 1780. aastail välja töötatud ümara põhiplaaniga ideaalvangla mudelist, mille asukad on ühtaegu nii üksteisest isoleeritud kui keskselt vaatluspostilt jälgitavad, on Michel Foucault kirjeldanud modernse distsiplinaarsubjekti sündi, kus pidev nähtavalolek teadmata, kas jälgimine tegelikult igal ajahetkel aset leiab või mitte, viib distsiplineerimismehhanismide internaliseerimiseni ning individualiseeritud ja ennastohjeldavate subjektide tekkeni.[12] Panoptikumi erakordne efektiivsus saavutatakse puhtalt ruumiliste vahenditega, ning Benthamit ennastki üllatas, et erinevalt varasemate vanglate raskepärastest trellidest, ahelatest ja lukkudest saab distsiplineeriv institutsioon olla nii kerge, tuginedes vaid oskuslikule ja selgele eraldusseinte ja avauste paigutusele. Vähem on teada, et panoptikumi esimese lahenduse pakkus 1786. aastal välja Jeremy vend Samuel Bentham Vene vürsti Grigori Potjomkini Kritševi (Valgevene) laevaehitusmanufaktuuri tarvis, kus oli oskamatute kohalike tööliste tarvis liiga vähe usaldusväärseid inglastest ülevaatajaid.[13] Seega oma esmasel kujul oli panoptiline ruum suunatud tootmisele ja produktiivsusele nii nagu sünnitushaiglagi on suunatud efektiivsele reproduktiivsusele, ning alles hiljem tuletas Jeremy Bentham sellest universaalse kontseptsiooni, mida võib rakendada lisaks vanglatele ka koolides, töökodades, haiglates ja mujal. Ühiskonda mitmeti läbistav panoptiline skeem muutis võimu teostamise efektiivseks, sujuvaks, pidevaks ja automatiseerituks – võim ei ole väline sund, vaid pidevalt nähtaval oleva subjekti omaks võetud ja normaliseeritud argisus. Kohtla-Järve haigla plaan demonstreerib just sedalaadi normaliseeritud võimumehhanismi – piki välisperimeetrit paiknevad väikesed palatid isoleerivad naised üks-teisest, muutes nad ühekaupa kontrollitavateks subjektideks, ning valveõe posti juurest on vaade mitmetesse palatitesse korraga. Asjaolu, et plaanile ei ole märgitud uksi ja kontrolliv pilk ulatub vaevata igasse palatisse, tuleneb küll joonise publikatsiooni jaoks puhastatud skemaatilisest vormist, kuid tegelikkuses oligi nõukogude haiglates sageli komme hoida palatite uksi avatuna.[14] Igasugune privaatsuse puudumine on peamine märksõna, mis tuleb esile ka tollastes sünnituslugudes.[15] 

Teisalt on panoptiline ruum eksperimendi ruum – võimalus subjektide käitumisviise kontrollitud keskkonnas katsetada ja analüüsida.[16] Nii kehastab seesama Kohtla-Järve haigla ka kirjeldatud opressiivse ja depersonaliseeritud haiglapraktika kontekstis üht radikaalseimat eksperimenti: esimest korda Nõukogude Liidus oli projekteeritud ka palateid, kus vastsündinud said jääda emade juurde. See väike korralduslik muutus tähendas sisuliselt sügavat nihet suhtumises naise ja lapse kehalisse autonoomiasse, privaatsusesse ja agentsusesse. Kogu haigla peale oli kahele lapsega emale mõeldud palateid neli ja lisaks suisa kaks, kus naine sai olla oma lapsega omaette; uuendusena olid neil palatitel ka privaatsed WC-d ja duširuumid. Kui üldiselt peeti naisi võimetuks ise pärast sünnitamist lapse eest hoolitsema, siis Kohtla-Järve haigla projekteerimisega seoses toimunud aruteludel olevat tervishoiuministeeriumi ametnikud möönnud, et 20-30% naistest võivad sellega siiski hakkama saada.[17]  Just need põhimõttelist mentaliteedimuutust esindavad palatid ongi paigutatud sellesse kaarjasse hooneossa; nende ees koridoris paiknev valveõe post pidi tagama nii jälgimise ja analüüsi võimaluse kui vajadusel kiire sekkumise ja abi. Eksperimentaalne oli ka katuseterrass, kus naised sünnitusjärgsetel päevadel jalutada pidid saama; selle ebatavaliselt kõrge rinnatis osutab aga taas haiglale kui ümbrusest eraldatud ja kindlalt kontrollitud keskkonnale.  

1980. aastate lõpu üleminekuaja tuultes jäi kavandatud haigla ehitamata, põhjuseks tavapärane ressursinappus või ehk juba soovimatus panustada kaevanduspiirkonna arendamisse ning õige pea ka projekti enda iganemine. Kolm aastat pärast selle projekti valmimist ilmus ajakirjas Eesti Naine tabusid murdev artikkel, mis kirjeldas hoolimatuid sünnitusabipraktikaid, sealhulgas depersonaliseerivat haiglakeskkonda [18]; enam-vähem samal ajal Tartu ülikooli auditooriumis näidatud dokumentaalfilm loomulikust sünnitusest tõi ukse taha tänavale ulatuva järjekorra.[19]  Reformid meditsiinivallas olid sama kiired kui poliitikas ja majanduses. Kohtla-Järve sünnitushaigla seni mitte mingisugust tähelepanu saanud projekt jääb aga märkima hilisnõukogude ruumilise keskkonna ja subjektiloome iseärasusi ja sisemisi vastuolusid.  

[1] Leslie Kanes Weisman. Discrimination by Design. A Feminist Critique of the Man-Made Environment. Urbana, Chicago and Springfield: University of Illinois Press, 1992, lk 50.

[2] Samas, lk 51.

[3] Marika Mikkor, Sünnikombestikust linnas ja maal I. – Akadeemia 2000, nr 4, lk 821.

[4] Želohovtseva, I. = И. Н. Желоховцева, Гигиена женщины во время беременности и после родов. Москва, 1962, lk 71, tsit Mikkor, lk 823.

[5] Tricia Starks, Body Soviet. Propaganda, Hygiene, and the Revolutionary State. University of Wisconsin Press, 2009, lk 138.

[6] Alexandra Kollontai, Communism and the Family [1920]. – Selected Writings of Alexandra Kollontai, Allison & Busby, 1977, https://www.marxists.org/archive/kollonta/1920/communism-family.htm, vaadatud 30.05.2022.

[7] David L. Hoffmann, Mothers in the Motherland: Stalinist Pronatalism in its Pan-European Context. – Journal of Social History Vol. 34, No. 1 (Autumn, 2000), lk 35–54.

[8] Samas.

[9] Aaron Betsky, Framing the Hospital: the Failure of Architecture in the Realm of Medicine. - Cor Wagenaar (toim). The Architecture of Hospitals. Rotterdam: Nai Publishers, 2006, lk 71.

[10] Kalju Luts, Soome haiglatest. – Ehitus ja arhitektuur 1967, nr 4, lk 24–29.

[11] Marsha Marotta, MotherSpace: Disciplining through the Material and Discursive. – Sarah Hardy, Caroline Widemer (toim). Motherhood and Space. Configurations of the Maternal Through Politics, Home, and the Body. New York: Palgrave Macmillan, 2005, lk 15–34.

[12] Michel Foucault, Discipline and Punish. The Birth of the Prison. New York: Vintage, 1995, ptk Panopticism, lk 195–228.

[13] Simon Werrett, Potemkin and the Panopticon: Samuel Bentham and the Architecture of Absolutism in Eighteenth Century Russia. – Journal of Bentham Studies, 1999, Vol 2(1), nr 1, lk 1–25.

[14] Huvitava paralleelina on James George Frazer kirjeldanud uste avatuna hoidmise olulisust paljude rahvaste sünnitamisega seotud kaitsemaagias: „Sel puhul keeravad Transilvaania sakslased lahti kõik lukud ja sama tehakse ka Voigtlandis ning Mecklenburgis. Argylli krahvkonna loodeosas oli ebausklikel inimestel kombeks sünnituse ajal keerata lahti kõik lukud kogu majas. Kui Salsette’i saarel Bombay lähedal vaevleb mõni naine tugevates tuhudes, keeratakse võtmega lahti kõigi uste ning sahtlite lukud, et tema sünnitust leevendada. Sumatra mandailingid avavad sel puhul kõigi kirstude, karpide, kastrulite ja muu seesuguse kaaned; ja kui see ei anna soovitud tulemust, siis peab ahastav abikaasa lööma lahti maja sarikate väljaulatuvad otsad, sest nad usuvad, et „sünnituse hõlbustamiseks peavad kõik asjad olema lahti ja logedad.“ Kui Chittagongi sünnitaja ei suuda last ilmale tuua, siis käsib  ämmaemand lüüa kõik uksed ja aknad pärani valla, korkida lahti kõik pudelid, tõmmata punnid vaatide eest, päästa lahti lehmad laudas, hobused tallis ja vahikoer oma kuudis, lasta vabaks lambad, kanad pardid ja nii edasi.“ James George Frazer, Kuldne oks. Uurimus maagiast ja religioonist. Tallinn: Varrak, 2001, lk 220–221.  

[15] Eve Annuk, Marika Seigel, Pregnancy, Motherhood And/as/or Dissent: The Soviet Micro-rhetorics of Gender. – Rhetoric Review, 2020, Vol 39, Issue 4,  lk 502–521.

[16] Michel Foucault, Discipline and Punish, lk 203.

[17] Vestlus arhitekt Tiivi Torimiga, 17.IX 2018.

[18] Hille Karm, Sünnitus: arstiabi ja enese abiga. – Eesti Naine 1989, nr 4, lk 20–22.

[19] Eve Annuk, Marika Seigel, Pregnancy, Motherhood And/as/or Dissent, lk 518.