Skoone bastioni kodustamine

NO99 Põhuteater on suurejooneline, kindlakäeliselt orkestreeritud kuraatoriprojekt, maist septembrini toimuv sündmusruum, mis kuivalt kirjeldatuna koosneb ajutisest teatrihoonest Skoone bastionipealsel, tegevusest hoone ümber pargis ja etendusteprogrammist hoone sees. Hoonet ehk Põhuteatrit ennast sellest tervikust eraldada oleks õigupoolest vägivaldne püüd. Siiski võib proovida vaadata, kuidas hoone kogu tervikus ja oma spetsiifilises asukohas töötab.  Kui Eestis on sedavõrd mastaapne ajutine ehitus pretsedenditu, siis Lääne arhitektuuri kontekstis esindaks ta suhteliselt selgepiirilist tüpaaži nagu seda on arvukad institutsionaalsete tellijate või        suurürituste tarbeks püstitatud pargi- ja linnapaviljonid, kus arhitektuur põimub ajutiste sündmustega.  Sedasorti paviljonide toime linnaruumis võib ulatuda kriitilisest kommentaarist arhitektuuri PR-projektideni – kuidas Põhuteater, üks Kultuuripealinna tipp-projekte, Skoone peal hakkama saab?  

Sissejuhatav tekst Põhuteatri kodulehel annab üsna selge ettekujutuse, kust tuli impulss, milline oli tegijate ambitsioon, mis neid motiveeris: „... ehitada teatrihoone-installatsioon, mis mõjuks mitte ainult oma funktsiooni, vaid ka vormi, idee ja materjaliga.“  Peeter Jalakalt pärines unistus põhuehitusest, säästvate ehituslahenduste teema kogus üha tuure.  Ene-Liis Semperil vormus kujutlus tummast mustast kuubist linnaruumis, millele arhitektuurse kuju andsid Salto arhitektid. Olulise aspektina lisandus soov lisada Tallinnale lapike korrastatud avalikku ruumi, mille fookus ei oleks tarbimisel. Ajutisus, teadmine selle väärtusliku sündmusruumi  paratamatult piiratud ajalisest kestusest, lisas ettevõtmisele melanhoolset poeesiat, aga ka kontsentreeritust ja intensiivsust. Selles kõiges on suurt joont, idealistlikku usku iga tegevuse maailma muutvasse jõusse, aga ka efektset kangelasepositsiooni, kes lahendab probleemi ja lahkub seejärel lavalt : „Me tuleme Skoonele, ehitame hoone, toome lapsed mängima, toome gurud kunsti tegema ja näitama, ning sügise saabudes pakime end taas kokku, lammutame Põhuteatri ja siirdume tagasi endise elu juurde.“ 

Ja täpselt nii lihtne see ongi. Skoone endise mereväelaste suveteatri  varemetele, bastioni kõrgeimal kohal asunud asfaltplatsi kohale ehitatud 270-kohaline black box teatrihoone on algvormiline tahukas, kompromissitult must nii seest kui väljast. Kõigist külgedest tumm maht, ruum kui konteiner või peaaegu kui puhta idee materialisatsioon, kus pole olnud vaja arvestada isegi kütte, ventilatsiooni ega kanalisatsiooniga. Mustale kuubile sekundeerib saki-lise katusega astmeline „saba“, mis moodustab kaetud galerii kunagiste     suveteatri lagunenud treppide kohale. Kuigi selle vormi esmane referents on paljude jaoks olnud Valve Pormeistri Lillepaviljon, on see puhtalt formaalne seos: nii ruumikogemuslikus kui tõlgenduslikus mõttes pole neil hoonetel vähimatki ühist. Kui, siis võiks ju öelda, et Põhuteater on Lillepaviljoni alateadvus või vähemalt vastaspoolus. Aga jäägu selle metafoori asjakohasus või põhjendamatus praegu lähemalt uurimata. 

Siinse sündmusruumi peategelane on muidugi põhk. NO99 kui sotsiaalse närviga teatri puhul, kelle pagasisse kuuluvad „Nafta“ ja muud tõsimeelselt tuleviku üle muretsevad lavastused, on energiasäästlikkus loomulik valiku-kriteerium. Arhitektuuris on jätkusuutlikkus vähemalt teoorias üle võtmas ideoloogia rolli, olles ilmselt viimane sedasorti kategooriline imperatiiv, millele vastu vaielda oleks tõeliselt halb toon. Nüüd ka kriitiliselt mõtlevas teatris. Aga reaalne radikaalne säästlikkus ei ole Põhuteatri puhul tegelikult oluline, seda näitab kas või kõrvutus eelmisel nädalal Lennusadama lähistel tühermaal merekonteineris aset leidnud nullenergiakasutusega eksperimentaalse teatriprojektiga „MIM Goes Sustainable“. NO ökotemaatika toimib teisel, sümboolsel tasandil. Põhuehituse esimene ja kõige olulisem tingimus on, et põhk peab olema igakülgselt õhutihedalt kaetud, st krohvitud. Ainult see tagab põhu kui materjali säilimise ja sellest ehitamise võimalikkuse. Sel-les kontekstis rääkida Põhuteatrist kui põhuehituse uuenduslikust tasemest, harvaesinevast kasutusest mastaapse avaliku ruumi puhul või tuulekoormusele vastupidavaks muutvast armeerimise tehnoloogiast, on teatud mõttes absurdne. Muidugi, hoone kasutusajaks on projektis märgitud maksimaalselt kuni kaheksa kuud, kuid sellegipoolest viitab esmaste praktiliste põhimõtete ignoreerimine, et põhk on siin eelkõige sümboolses rollis – kui materjal, mille kohalolu on kehaliselt ebatavaliselt intensiivne nii tekkivate meeleaistingute kui paratamatu, kuude möödudes ilmselt ka otseselt nähtava lagunemise tõttu. Kui Põhuteatrile on antud ökoloogilisuse sõnumikandja roll, siis ei ole see siin mitte niivõrd arhitektuurne, praktiline ja mõõdetav (vaidlused erinevate ökoloogiliste tehnoloogiate efektiivsuse üle ei vaibu tõenäoliselt niipea), vaid eelkõige nö vaimu ökoloogia.  

Fantoomse musta kuubina endistele madruste suveteatri varemetele kerkiv Põhuteater on ka kohaspetsiifiline seisukohavõtt, mis sekkub Skoone bastioni kirjusse minevikku ja ebakindlasse olevikku. Viimase veidi enam kui kümne aasta  jooksul on Skoonele kavandatud kultuuri- ja ärikeskust (1999, Ott Kadarik, Villem Tomiste), Kunstiakadeemia uut hoonet (2001), keskaja teadus- ja teemaparki (2002, Tiina Linna), kahurikujulist torn-kohvikut (2002, Kalvi Voolaid), veekeskust (2002, Emil Urbel), ridaelamuid (2002), Estonia uut ooperiteatrit (2003), Tivoli lõbustusparki (2003) ja Linnateatri suveteatrit (2007); 2005. aastal võitis Salto linnavalitsuse korraldatud planeeringu-konkursi, kavandades bastionipealsele pargiala ja algse tasapinnani uuesti süvendatud vallikraavi kohale avalike funktsioonidega külgneva jalakäijate ala. Konkursitingimustega kaasnenud ja praegugi kehtivad muinsuskaitse   eritingimused keelavad igasuguse statsionaarsete hoonete ehitamise        bastionipealsele. Põhuteater on üks sedasorti ajutistest avaliku ruumi projektidest, mis praktilise lahenduse kaudu kommenteerib ja seab kahtluse alla kehtivaid arusaamu, reeglistikke ja määrusi, antud juhul eritingimustes peituvat latentset soovi sotsiaalse ruumi ajalugu ainult valikuliselt aktsepteerida. Olnut markeeriva ajutise mahu püstitamises vanadele varemetele sisaldub alati nostalgiat, mis on ju pigem melanhoolne ja mitte ehk kuigi konstruk-   tiivne meeleseisund. Siinsel juhul saab nostalgia olla aga ka kriitiline, see väljendub viisis, kuidas varasemate kihistuste jäänuseid on koheldud.  Sõja järel 1948. aastal avatud mereväe suveteater ja seda ümbritsev lõbustuspark oli  ülejäänud Tallinna argisest linnakoest suhteliselt eraldiseisev ja mitte ainult asukoha, vaid ka kasutuspraktikate ja kasutajaidentiteetide mõttes. See oli üks imporditud kultuuri kehtestamise asupaiku – ning argipäevase ja rahvaliku kaudu on kehtestamine tegelikult lihtsam ja sujuvam kui ametliku ja monumentaalse läbi. Sellegipoolest jäi see pigem võõraks keskkonnaks (eesti tüdrukud suveteatris tantsimas ei käinud!); hiljem lagunenuna töötas koht pigem eksootilisena. Põhuteater on selle ruumi nö kodustamisprojekt, mille emotsionaalne edukus tuleneb võluvatest momentidest, kus varasemate    kihtide võrdõiguslik puutumatajätmine eriti esile tuleb: teatri põhjakülg, kus endise vundamendi  piire sirge musta tumma seina eest kõrvale paindub, jättes nende vahele haigutava tühiku; või galerii, kus lisaks lääpa vajunud trepiastmetele jääb silma ka hoopis „noor“ graffiti.  

Ruumi kodustamine seostub ka teatriteadlase Arnold Aronsoni väitega, et kaasaegne teater liigub oma füüsilistes väljendustes järjest enam koduruumi poole. Teater on alates Kreekast olnud ühiskonna kõige iseloomulikuma või olulisima ruumitüübi peegeledaja. Kaasaegsel juhul on selleks Aronsoni arvates kodu, privaatne ruum: elamute esteetika pole arhitektuuriajaloos saanud kunagi varem sellise tähelepanu osaliseks kui nüüd. Seega tuleks ka teatri puhul otsida kodususe elemente. Ja millega veel kodustada vastuolulise identiteediga ruumi kui mitte eriti arhetüüpse materjaliga nagu näiteks põhk. Peamine on siinjuures see, et see toimib visuaaliga võrdväärselt ka taktiilselt (paistes eemalt pehme, lähedalt torkiv), heliliselt (krabisev/pehme-summutav) ja eriti lõhnameelele (tekitades intensiivselt ruraalseid seoseid ilmselt ka paadunuimas urbanistides). Kehameeled on otsetee alateadvusse, kus mõttemustreid ja tähendusi muuta lihtsam kui visuaalses-intellektuaalses registris. Hoone jõuline füüsiline kohalolu, orgaanilisus ja sensusaalsus on peaaegu häirivuseni kehaline, mis mulle isiklikult mõjub umbes sama emotsiooniga nagu Eva Hesse postminimalistlikud skulptuurid.  

Kuigi Põhuteater ise oma materiaalsuses on domineeriv, on hoonega peaaegu võrdväärne roll püütud anda ka bastionipealsele avalikule ruumile. Tegijad rõhutavad siin vaba mängu ja mittekommertslikkust, aga suure sünteesi taotlust võib soovi korral välja lugeda ka siisnsetest tegevustest: rula-rambid kõrvuti arhetüüpse külakiigega, mille ligidal madruste õuemalele     viitav asfaldile värvitud maleruudustik vineerist saetud malenditega.  Sümpaatne on see, et ka avaliku ruumi disainiga pole üldiselt üle pingutatud, kuigi on detaile nagu erekollane liivakast, mis võinuksid olla vähem juhuslikult paigutatud.  Uus avalik ruum, mille loomist NO siin taotleb, mõjub nagu püüd minna tagasi situatsionistide ideede juurde, keskenduda loovale mängule passiivse jõudeelu asemel. Sellegipoolest jääb ka avaliku ruumi loomises siin valdavana alles sümboolne külg, „ päriselu“ etendub siin siiski kultuuripealinna viiekuulise häppeningina.  Ühelt poolt kurb, et kõik nii normaalsed asjad ja põhimõtted, mida Põhuteater esindab, üldse  vajavad sümboolseid žeste; teiselt poolt rõõm, et selline ajutine „mis-oleks-kui“ -maailm üleüldse            realiseeruda sai.