Rohkem kriitikat!

21. oktoobril toimus Märzi projektiruumis kunstikriitika päev alapealkirjaga „Diagnostika” eesmärgiga kaardistada Eesti kunsti-, arhitektuuri- ja disaini-kriitika tänase päeva seis trükimeedias. Pikk ja tihe päev koosnes arutelugruppidest peavoolu-, eriala- ja omaalgatuslikus meedias tegutsejate osa-lusel: kohal olid Eesti Ekspressi, Postimehe ja Äripäeva kultuuriajakirjanikud, Sirbi, kunsti- ja arhitektuuriväljaannete toimetajad ning omaalgatuste nagu Müürileht, Väike-Ameerika Hääl, urbanistide uudiskiri U ning kunsti ja kriitika liikumise Artishok esindajad. Osalistelt ja ka väga aktiivselt publikult tuli nii teravat poleemikat kui konstruktiivseid ettepanekuid. Mõistagi oli üks keskne probleem kunsti- ja arhitektuuriteemade kajastamine päeva- ja nädalaleh-tedes: kuidas jõuda selleni, et maht suureneks, kajastus oleks adekvaatne, laiemat analüüsikonteksti tajuv, aga täidaks ka rahvavalgustuslikku rolli. Probleeme sõnastada on lihtne: honorar on väike, leheruumi on vähe, kirjutajatel pole motivatsiooni, klikkides väljenduv publikuhuvi nõuab laia-         tarbelisemaid valikuid. Kas unistus kulka finantseeritavast kriitikustipendiumist oleks väljapääs või on ka teisi võimalusi? Kindlasti oli üritusel ka lihtsalt teraapiline efekt kriitika vallas tegutsejaile endile, võimalus oma mured ära rääkida, vastastikku arutada ja mõtteid värskendada. Kuidas täpselt edasi,  sel teemal otsustati lähinädalail korraldada uus kokkusaamine ehk hiljuti taasasutatud kunstikriitikute ühenduse AICA Eesti töökohtumine.

Arhitektuuri- ja disainikriitika diskussioonis osalesid Eesti Ekspressi arhitek-tuuritoimetaja Karin Paulus, ajakirja Maja peatoimetaja Triin Ojari, Sirbi arhitektuuritoimetaja Margit Mutso, disainikriitik ja ETDM peavarahoidja Kai Lobjakas, disainerid Kristjan Mändmaa ja Mare Kelpman, arhitekt Inga Raukas ning mina vestlusjuhi ja ajakirja Ehituskunst esindajana. Kui vaadata kogu trükimeedia välja, siis moel või teisel on disain ja eriti arhitektuur päris palju esil, eriti kujutava kunstiga võrreldes. Kuid enamasti leiab sel teemal  kajastusi äriuudiste, ehituse, kinnisvara või tooteuudise rubriigist, kus fookus on sündmuse majanduslikul aspektil ja pahatihti ei mainita arhitekti nimegi.

Teine võimalus on kõikvõimalikud läikpaberil visuaalid laiendatud pildiallkirjadega koduajakirjadest nädalalõpulisadeni. Tegelikku ehitatud keskkonda ja seda mõjutavaid protsesse, arhitektuuri ja urbanismi ühiskonna kontekstis analüüsivaid artikleid on nn peavoolumeedias erakordselt vähe, kuigi temaatikas ei tohiks olla midagi marginaalset. Vastupidi, see puudutab meid kõiki ja peaks potentsiaalselt leidma ka päris laia lugejahuvi, olema väljaandele prestiižne. Siin on ilmselt takistuseks see, et arhitektuurivaldkonda mõistetakse väga maja- ja disaini tootekeskselt – vaateviis, millest ei olnud vabad kõik üritusel viibinudki. Juttu oli probleemist, et ühe maja analüüs on formaat, mis isegi Sirbis kirjutajaile kuigi atraktiivne ei tundu ning ka laia lugejaskonnaga lehtedes oleks eelkõige mõtet käsitleda ikkagi protsesside juuri ja keskkonda mõjutavaid tingimusi.

Kui päevalehtede toimetajate jutus jäi kõlama, et lehetegijad ootavad eelkõige kultuuriloojate endi aktiivsust – saatke pressiteateid, helistage üle, tehke ometi korralikku lobitööd –, siis ootaksin ka toimetajatelt adekvaatset orienteerumist neile saabuva info hulgas, head ja mõistlikku valikut ning tasakaalu promomaterjali ja sõltumatu analüüsi vahel. Iseasi on see, et kuigi nüüdseks on olemas terve rida institutsioone nii arhitektuuri kui disaini poolel, kelle südameasi peaks olema muu hulgas ka valdkonna meediakajastus, siis arhitektuuriteemaliste pressiteadete hulk ei uputavat ühegi toimetaja postkast. Kui Triin Ojari tõi esile, et arhitektuuri väljundid ongi vähem sündmusekesksed kui näiteks kunstis või muusikas, siis Inga Raukas oponeeris tõsiasjaga, et sageli ei ole tellijad huvitatud avalikkuse tähelepanust, enne kui objekt on valmis ning arhitekte takistab ühe või teise projekti valmimisest teavitamast konfidentsiaalsusleping. Sellegipoolest kuluksid paljudele Eesti arhitektidele ja disaineritele ära elementaarsed teadmised suhtekorraldusest – või õigupoolest, sageli ei ole asi puuduvates teadmistes, vaid sellest lihtsalt ei hoolita, oma tegevusest teadaandmine ei ole kombeks või nähakse selles üldse kahtlase väärtusega eneseupitamist.

Lisaks valdkonna promole ja rahvavalgustusele peab meedia muidugi andma ka kriitilise refleksiooni ja diskussiooni võimaluse. Reaalsus on paraku selline, et teravapilgulisi ja köitvalt kirjutavaid kriitikuid ongi vähe, arhitektide hulgas on aga enda väljendamine kas motivatsioonipuuduse või formaadikeskse mõtlemise tõttu pigem nõrk. Edenema peab nii rääkimise viis – seletuskirjad kuuluvad projektikausta, mitte avaldamiseks – kui terminoloogia, kus tõlgete ja ülevõtmiste tõttu on tekkinud palju segadust. Kui mõelda, et angloameerika kultuuris on nii arhitektuurikriitikud kui -ajaloolased üldiselt arhitektuuri-, mitte kunstiajaloolase haridusega, siis kindlasti on oluline sel erialal õpetada rohkem ka tekstiga suhestumist, enda verbaalset väljendamist. Täpselt samamoodi peab kunstiteadlastel tekkima õppimise käigus rohkem kontakte praktikutega, ükskõik mis valdkonnast käib jutt. Kui rääkida kriitikast, siis proaktiivsema rolli peavad lõpuks võtma ikkagi need, kelle otsene eriala see on. Kunstikriitika päev oli olukorra hea peegel, loodetavasti ka sama hea virgutaja ja motiveerija.

 Ilmunud Sirp 1.12.2011