Betoon ja paranoia

Seisan keset kivisevõitu, talviselt kasina taimestikuga vahemerelist mägimaastikku. Taevas on pilvitu, eemal on lambaid ja üks eesel, kaugemad mäed näikse üsna kõrged, lumiste tippudega. Kogu vaatepilt sisendab peaaegu alpilikku idülli ja turvalist ajavälist olemist kusagil maailma selja taga. Siis märkab silm aga maastikus mingeid hallikas-kiviseid poolsammaldunud muhke, üksteisest vast saja-kahesajameetriste vahemaadega eraldatud betoonkupleid. Ma olen Albaanias Gjirokasteri lähistel ja muhud maastikus on jäänused Albaania totalitaarse valitseja Enver Hoxha (võimul 1944–1985) ambitsioonikast kaitseprogrammist varustada kõik riigi kodanikud ühtlaselt üle kogu maa paiknevate varjenditega. Need siin on kolme tüüpi varjenditest levinuimad, mõeldud ühele-kahele inimesele: väheldased ja pea olematu varustusega ümmargused betoonist varjualused, mida plaaniti rajada 750 000, kuid hinnangud nende tegeliku hulga kohta on äärmiselt erinevad. Ennast välispoliitiliselt täielikku isolatsiooni mänginud Hoxha, kelle jaoks ei olnud ei Jugoslaavia, Nõukogude Liit ega lõpuks enam ka Hiina piisavalt kommunistlikud, hakkas 1960.–70. aastatel ilmutama järjest intensiivsemaid paranoiasid ja rünnakuhirmu. Ja mis oleks loogilisem kui otsida turvatunnet ehitamisest – võimalikult suurest hulgast kaitserajatistest maa all või betooni varjus. Albaania niigi sõjajärgselt nõrga majanduse ja eluasemepuuduse kiuste panustati kulukasse punkriprogrammi määratu hulk ressursse ning kõrgemad sõjaväelased, kes juhtisid tähelepanu nende praktilisele ebaefektiivsusele, lasti lihtsalt maha. Ilmselgelt ehitas Hoxha tänavatel, põldudel, randadel ja mägismaal ühtemoodi silmatorkavate punkritega eelkõige sümboolset, performatiivset turvatunnet. Vaatan kuplitega üle külvatud tühja maastikku ja mulle jõuab kuidagi kehaliselt kohale mingi hoopis teistlaadi, hirmust ja hirmutamisest läbistatud ühiskonna tunne. Sellesse vaatepilti tardunud aegruum on irreaalne. Aga samas puudutab see rahutukstegeval moel midagi ka tänases.

Tänane hirm on pisut teistlaadi, aga ilmselt mitte sugugi väiksem. Vastupidi, mida ebamäärasem on hirmu allikas, seda hoomamatum ja ähvardavam see tundub. Kogu meie tänapäevast elu värvib ühtlane ja pidev ärevusefoon – meid valdab ühekorraga isiklik ja eksistentsiaalne, ühiskondlik ja poliitiline, keskkonna- ja kliimaärevus. Milleks valmistuda? Kuidas valmistuda? Mis ähvardab esimeses järjekorras, aga millega on võibolla natuke rohkem aega? Juba 1980. aastatel väitsid sotsiaalteadlased Anthony Giddens ja Ulrich Beck, et oleme tööstusühiskonnast jõudnud riskiühiskonda, kus küsimus ei ole enam mitte selles, kuidas jaotuvad toodang ja kaubad (goods), vaid ohud ja hädad (bads). Loomulikult, elu on alati olnud täis riske ning ka katastroofe ja maailmalõppe on ennustatud ja oodatud aegade algusest saadik. Lääne kultuuri tüvitekstiks on kõike hävitava veeuputuse müüt kui manitsus valmistumise vajalikkusest; läbi sajandite on oodatud nii Ragnaröki kui Kristuse uut tulemist, otsitud maailmalõpukuulutusi nii Nostradamuselt kui maiade kalendrist. Kuid tänapäevast riskiühiskonda eristab see, et „looduslike“ või „inimväliste“ ohtude asemel on tõenäolisemaks muutunud „inimpäritolu“ riskid, mis on seotud kliimamuutuste, tehnoloogia, finantssüsteemi või globaalse poliitikaga. 20. sajandi alguse progressilubadused on sajandi lõpuks pöördunud enesehävituseks, mis on moderniseerumisprotsessi enda tahtmatu kaasnähe.[1] Riskiühiskonnas ollakse veendunud, et katastroofi tõenäosus ja määr üha kasvavad, samas usutakse järjest vähem teaduse võimekusse riske adekvaatselt hinnata ja nende maandamiseks midagi ette võtta. Ekspertteadmised on järjest vähem konsensuslikud. Eva Horni väitel tajutakse tänapäevast elu kui „katastroofi ilma sündmuseta“ – kui järkjärgulist ja vaevuhoomatavat, kuid paratamatut liikumist katastroofi poole, mille võimalikku vormi ei osata ometi kujutleda.[2] Seetõttu käitutakse vastandlikel viisidel: ühelt poolt ahmitakse düstoopilisi filme, kirjandust ja kõikvõimalikku muud „kollapsoloogiat“, samal ajal aga ignoreeritakse kõikjalt tulvavat infot, jätkates tavapärasel moel puhkusereise, pereplaneerimist ja kinnisvaraarendusi. See on paradoksaalne seisund – olla ühtaegu ülimalt informeeritud ja ärevil, kuid samas passiivne ja justkui halvatud. Kollapsoloogias väljendubki omalaadi katastroofiiha – tuleks ta siis juba kätte! Kui katastroof lõpuks selge kuju võtaks, selguks ühiskonna tõeline seis. Ja ettenägelikud eristuksid naiivsetest.

Sellised ettenägelikud ehk „valmistujad“ (preppers) moodustavad omalaadse globaalse subkultuuri, kelle maailmavaate aluseks on veendumus, et valitsuste ega ühiskondlike institutsioonide peale ei saa lootma jääda – oma naha päästmine on igaühe enda asi. Seetõttu tuleb eesootavaks valmistuda ise ja valmistuda kohe. Lahendus on vaja leida kahele küsimusele: kuidas elada üle katastroof (püüdes esmalt määratleda, milles see kõige tõenäolisemalt seisneks ning millise kestusega peaks olema üleelamise faas) ning kuidas ehitada üles uus elu katastroofijärgsetes, eeldatavasti vaenulikes tingimustes. USA-s, kus see meelelaad peegeldab nii metsiku lääne juurtega ühiskonna loomupärast individualismi kui külma sõja aegset tuumaohuks valmistumise propagandat, on aktiivseid preppereid hinnanguliselt 23 miljonit, kõigis vanustes ja kõikidest ühiskonnagruppidest,[3] kuigi moel või teisel valmistub ettenägematuteks hädadeks iga kolmas.[4] Euroopas ollakse suurte katastroofide asjus harjunud mõneti enam riigi peale lootma, kuid pandeemiakogemus ja Ukraina sõda on ka siin prepperite kogukonda märkimisväärselt kasvatanud. Hoiakuid ja tegevuskavu on mõistagi äärmiselt erinevaid, ulatudes tavapäraste matkatarkuste omandamisest ja kodus esmatarbevarude hoidmisest kuni täielikule autonoomsusele suunatud majapidamiste või kogukondade loomiseni perifeersetes võimalikult peidetud asukohtades. Urban-prepperid valmistuvad võitluslikuks geriljaeluviisiks postapokalüptilises linnakeskkonnas, samas kui öko-prepperid rõhutavad, et valmistumisega seotud muudatused on keskkonnasäästlikumale eluviisile üleminekuks niikuinii vajalikud.

Loomulikult on valmistumine ka hiigelsuur äri. Kuigi prepperite paatoses väljendub riigi usaldamatuse kõrval ka tugev tarbimisühiskonna hädade kriitika, vastab sellele paradoksaalsel kombel ikka usk, et kaitset saab osta – annab selle turvatunde siis parim ja spetsiifilisim magamiskott, relv või õhufilter. Või punker. Kui USA külma sõja aegne laiahaardeline riiklik propaganda ärgitas igaüht ehitama tuumarünnaku puhuks betoonpunkrit oma tagaaeda, töötades selleks välja ka hulga tüüpprojekte ja tehnolahendusi, siis tänapäeva arendajad pakuvad tooteid vastavalt kõikvõimalikele eelarvetele, maitsetele ja hirmudele. Valmismoodulina on võimalik soetada eraldi paanikaruume või varjendeid paigutamiseks garaaži või elutoa alla, maskeerides need näiteks veinikeldriks, relvaruumiks või külalistetoaks. Üks edukamaid tootjaid, Texases tegutsev Atlas Survival Shelters[5] pakub laia valikut betoonist, kuulikindlast terasest ja korrugeeritud torudest varjendimooduleid kas alles ehitatava maja alla või aeda paigutamiseks, mis transporditakse kohale ühes tükis ning varustatakse kohapeal ventilatsiooni, veevarustuse, elektrisüsteemi, internetiühenduse ja muu vajalikuga. Sissepääsud on kuuli- ja gaasikindlad, lisada saab desinfektsiooniruumi, relvahoidla, filtrid keemiliste ja bioloogilise relvade ja radiatsiooni tarbeks. Väljapoole maja rajatavatel varjenditel on erinevaid maskeerimislahendusi; suurematel mudelitel on eraldi põgenemistunnel. Samas rõhutatakse laminaatparketi, garderoobikappide, duširuumide ja moodulköökide pakkumisega, et punkris passimine ei pea sugugi tähendama mugavuste ohverdamist. Ka teise populaarse tootja, Rising S Bunkers[6] valik ulatub kahe nariga üheksaruutmeetrisest miinimumpunkrist mitmemiljonidollariliste luksusmudeliteni kõnekate nimetustega nagu Venetian, Presidential ja Aristocrat. Viimane sisaldab lisaks eluruumidele, täisköögile, garaažile, suurtele hoiuruumidele ja kunstvalgusega kasvuhoonele ka sauna, spordisaali, keeglisaali, lasketiiru, ujulat, mängutube ja muud. Tegevjuhi sõnul peegeldab äri otseselt poliitilist elu: kui esimene tõsine punkrite müügibuum oli pärast 9/11 rünnakuid, siis 2015. aasta Trumpi valimisvõit tõi täiesti uue sihtgrupina ehmunud liberaalid, kes kasvatasid müüki 700%.[7]

Mitmed punkriarendused on ära kasutanud olemasolevaid militaarrajatisi. Vivos, mis praegu tegutseb nii USAs, Euroopas kui ka Aasias,[8] alustas arendamisega 2016. aastal hiiglaslikul pommikatsetuste alal Lõuna-Dakotas, kus oli saadaval 575 Teise maailmasõja järgset kasutuseta relvahoidlat, mis pidid suutma vastu panna kuni poole megatonnise plahvatuse jõule.[9] Põhjalike turvasüsteemide ja -meeskonnaga arendust reklaamiti kui maailma suurimat ellujääjate kogukonda, kuhu pidi mahtuma 6000-10000 inimest – see ei olnud enam küsimus üksikvarjendi kui valmistoote paremast või halvemast varustatusest, vaid terviklik visioon postapokalüptilisest ühiskonnast, kus ideoloogiliselt ühel meelel jõukas grupp on kaitstud meeleheitel vaeste ja näljaste eest. Vivose teine arendus Jena linna külje all kasutab ära külma sõja aegse Ida-Saksamaa taristut, kus mäe sisse uuristatud viie kilomeetri pikkusesse kompleksi on planeeritud 34 üle neljasajaruutmeetrise kahekorruselise apartemendi, igaüks projekteeritud erilahendusena vastavalt tellija soovidele. Retooriliselt kõnekas on arenduse võrdlus luksusliku kruiisilaevaga – privilegeeritud seilavad muretult läbi hukkuva maailma. Vivos Europa esindab ettekujutust maksimaalsest hedonismist maksimaalselt turvalises keskkonnas. Väidetavalt peab ta vastu otsesele tuumapommirünnakule, maavärinale, tsunamile, keemiarelvale, elektromagnetlainetele ja praktiliselt kõigile mõeldavaile relvastatud rünnakutele; tal on filtrisüsteem bioloogilise ja keemiarelva tarbeks, topeldatud kliima- ja ventilatsioonisüsteem, autonoomne vee- ja elektrivarustus. Sisetransport on lahendatud elektrisõidukitega, ühendust välismaailmaga peetakse helikopteriga. Ühisaladelt leiab restoranid, pagarikojad, pruulikoja, veinikeldri, sportimisvõimalused, kabelid ja palveruumid ning juuksuri, lisaks on ka TV- ja raadiojaam, turva- ja kinnipidamiskeskus, steriliseerimiskambrid, parandustöökojad ning täisvarustuses haigla. Plaanis on rajada miniloomaaed ja kultuuriväärtuste arhiiv, millest iganes viimane siis koosnema peaks.

Pikemat varjumist eeldava stsenaariumi puhul jääb aga turvalisusest, autonoomsest toimimisest ja luksuslikest olmemugavustest ometi väheks – otsustavaks saab psühholoogiline vastupidamine. Seda on vast kõige enam teadvustatud USAsse Kansasesse 1960. aastate algusest pärit raketišahti rajatud Survival Condo puhul, mille 15-korruseline kompleks ulatub 60 meetri sügavusele maa alla.[10] 2012. aastal valminud kompleksi kavandamisse kaasati lisaks sisearhitektidele ka psühholoog, et pakkuda maksimaalset normaalsuse illusiooni. Varjend mahutab maitsekalt disainitud 80- või 170-ruutmeetristes „korterites“ 75 inimest, kuid eraldi tähelepanu on pööratud ühisaladele ja -tegevustele: lisaks ootuspärasele spordiklubile ja ujulale, baarile ja restoranile, kinole ja raamatukogule rõhutab arendaja supermarketi kui turvalise rutiini säilitaja olulisust hoolimata sellest, et viie aasta varu jagu kaupu on seal ju tasuta.[11] Maa-alusest elust hoolimata püütakse toetada keha loomuliku tsirkadiaanrütmi säilimist. Interjööris kasutatud värvid ja valgus on teadlikult soojatoonilised, kunstlikud aknad simuleerivad ööpäevaringset valguse muutumist vaatega Hawai rannale, alpikuurortile või jaapani aiale. Turvalise reaalsuse muljet aitavad süvendada sobivad salvestatud helitaustad.

Isegi kui Vivos Europa on siiani vaid unistuste ja renderite tasemel[12] ning luksuspunkritest kuulsaim, Praha lähistele plaanitud (ja taas 1980. aastate Tšehhoslovakkia parteiladviku tuumakaitsetaristut ära kasutav) Oppidum teatas paari kuu eest üldse projekti lõpetamisest,[13] on tänapäeva superrikaste maailmalõpuvarjendid nähtus omaette, mis kujutab endast võibolla teravaimat nüüdisühiskonna diagnoosi üldse. Meediateoreetik Douglas Rushkoff on tabavalt märkinud, et tsivilisatsioon, kus on võimalik selline äri nagu Vivos, ongi juba teatud mõttes kokku kukkunud tsivilisatsioon.[14] Muuhulgas tugineb see tingimusteta usule tehnoutopismi: inimprogress on pidev ja peatamatu areng ning pole olemas ühtki olukorda, mida ei oleks võimalik mõne innovaatilise tehnoloogiaga lahendada. Kuid erinevalt paari kümnendi tagusest ajast, kui tehnoutopism hõlmas vähemalt retoorikas veel maailma päästmist laiemas plaanis, ei näe miljardärid enam kuigivõrd vaeva oma eesmärkide varjamisega filantroopia maski taha. Järele on jäänud paljas ja küüniline küsimus, kuidas päästa oma isiklik nahk oma ekstraktivistliku kasumikeskse tegevuse tulemusena elamiskõlbmatuks muutunud maailmas. Kuidas painutada füüsika-, majandus- ja eetikareegleid nii, et pääseda omaenda kokkukeeratud apokalüpsisest? Kuid selgi puhul puudutavad kõige raskemini ennustatavad ja hallatavad küsimused mitte betooni või tehnosüsteeme, vaid inimfaktorit – näiteks kui rahamajandus on kokku kukkunud, siis millega ohjeldada ja motiveerida snaiprit varjendikatusel?

Ka Eestis on suur hulk nõukogudeaegset militaartaristut ja varjendeid, pole aga teada, et keegi oleks plaaninud neid mingil moel eesmärgipäraselt taaskasutada. Kui 1980. aastate lõpul oli Eestis 543 tsiviilkaitsevarjendit, 7343 lihtradiatsioonivarjet ja 21 000 varjumist võimaldavat keldrit, mis kokku pidanuks mahutama rohkemgi inimesi kui toonane rahvaarv,[15] siis praegu on meil 170 avalikku märgistatud varjumiskohta kokku ca 10% elanikele.[16] Arhitektide liidu varjendite töögrupp tegutseb selle nimel, et töötada välja nõuded ja standardid varjumiskohtade jaoks uutes kortermajades, kuid kiirema lahendusena ka küsimusega, kuidas kaotada seadusandlusest piirangud, mis praegu ei võimalda inimestel omale varjendeid või varjumiskohti rajada. Huvi selle vastu tundub aga olevat üllatavalt väike. Kiire küsitlus Eesti arhitektide ja kinnisvaramaaklerite seas andis ühemõttelise tulemuse – kellelegi ei meenunud, et mõni eramutellija või -ostja oleks kavandanud punkri, turvaruumi ega isegi korralikuma keldri rajamist. Samuti ei paistnud eraldatuse või kaitstuse aspektid mängivat rolli asukoha või krundi valikul. Äärmisel juhul piirdub valmistumine dubleerivate kütte- või elektrilahendustega. Kel vähegi võimalik, investeerib punkri asemel hoopis tagavarakinnisvarasse Hispaanias – traditsioonilise prepperi seisukohalt pigem ebamõistlik valik, sest WTSHTF-olukorras[17] tuleb sinna kuidagi ka kohale saada. Kuigi arvestades kohalikke olusid, paistab isegi prepperite subkultuur Eestis üllatavalt ahtake – kinnine Facebooki grupp on küll olemas, kuid (kui pandeemiaperiood välja arvata) suhteliselt mitteaktiivne. Eks on ka suur hulk näiteks USA prepperite propageeritavatest ellujäämisoskustest siinmail veel osa enesestmõistetavatest talupojatarkustest.

Kuhu siis maandada oma eksistentsiaalne, poliitiline ja keskkonnaäng? Betooni käegakatsutav ja vahetu materiaalsus võib küll mõjuda rahustavalt, kui tegelikkuses on ka kõige peenemad ja parimad punkrid pisutki pikemate või keerulisemate ohustsenaariumide puhul erakordselt haavatavad. Autonoomse hüdropoonilise toidukasvatuse võib rikkuda vale bakter, kõigega varustatud maa-aluses restoranis tabada hambapõletik, ideaalse tehnosüsteemi lõhkuda mõni ettevaatamatu liigutus, mille parandamiseks puuduvad varuosad. Ja kuidas üldse pääseda oma metafoorsele „üksikule saarele“, kui navigatsioonisüsteemid ei tööta? Heaks näiteks on 2008. aastal rajatud Svalbardi seemnepank – punker mitte küll inimestele, vaid kõikjalt maailmast kokku kogutud toidutaimede seemnetele, kuhu riigid üle maailma deponeerivad sordiseemneid, mis võimaldaksid põllumajanduse taastamist ettenägematute kataklüsmide järel. See Teravmägedele igikeltsa alla rajatud globaalne toidujulgeolekuvaramu pidi olema maksimaalselt turvaline ja läbi mõeldud nii kõikvõimalike looduskatastroofide kui inimpäritolu ohtude suhtes, hakkas aga kliimasoojenemisest tingitud muutuste tõttu kümme aastat hiljem ometi lihtsalt läbi tilkuma! Nii nagu Albaania betoonkuplitelgi, on nii Svalbardi seemnepanga kui rohkem ja vähem luksuslike maailmalõpupunkrite efektiivsus tegelikult tingimuslik, tõestades sellegipoolest arhitektuuri tõhusust emotsionaalse ja sümboolse turvatunde genereerimisel. Rohkem kui midagi muud kehastab nii Svalbardi metsikust maastikust esile sirutuv betoon-nokk kui ka määratult mitmekesine punkriarhitektuur meie tänast elutunnetust, peegeldades kõikevaldavat, kuid fokusseerimata ohutunnet, ühiskonna ja võimukandjate ebausaldamist ning individualistlikku fantaasiat autonoomsest ja seadustevälisest hakkamasaamisest. Aga võibolla selle kõige varjus ometi ka igatsust toimiva ja usaldusväärse kogukonna järele mingisuguses post-maailmas? Eesootavaks teadmata õuduseks valmistudes on enam kui betoonist ilmselt kasu panustamisest solidaarsusesse ning tugevatesse ja toimivatesse inimsuhetesse.

[1] Ulrich Beck. Risikogesellschaft: Auf dem Weg in eine andere Moderne. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1986

[2] Eva Horn. The future as catastrophe. New York: Columbia University Press, 2018  

[3] Anniina Koivu. The business of prepping. – Annina Koivu, Jolanthe Kugler (eds.) We will survive. Lausanne: mudac, 2024, lk 66

[4] Richard Laycock. 74 million Americans prepping for disaster. – finder.com, 11 IV 2023 (https://www.finder.com/personal-loans/doomsday-prepper-statistics)