Valged seinad on seest õõnsad

Kumu kümne tegutsemisaasta täitumise puhul on muuseumihoone viiendal, kaasaegsele kunstile pühendatud korrusel sel sügistalvel suisa viis kuud avatud näitus “Arhiivi ja arhitektuuri vahel”,  kus kunstnikud Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on kutsutud pakkuma oma nägemust ja kommentaari meie esindusmuuseumi arhitektuursele, institutsionaalsele ja diskursiivsele ruumile. Kuraator Kati Ilves juhatab näituse sisse Georges  Pereci tuntud tsitaadiga: “Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” See on vajalik meeldetuletus – Kumu olemasolu on ehk tõepoolest jõudnud muutuda enesestmõistetavaks antuseks, milles kahelda ei ole igapäevane. Kriitilise enesereflektsiooniga on Kumu seni tegelenud eelkõige kunstiajaloo kirjutamise seisukohast, tekitades nii algse kui ka hiljuti juba uuendatud püsiekspositsiooniga seoses poleemilise dialoogi, mida ja kuidas lähiajaloost, eriti Nõukogude perioodist eksponeerida. Vähem läbipaistvad ja avalikud on olnud otsustused, mis puutuvad Kumusse kui arhiivi – kuivõrd muuseum teadvustab end kaasaegse kunsti ajaloo peamise jäädvustajana, siis millistest kaalutlustest lähtuvad need kasinates ja oludest liigagi sõltuvates tingimustes tehtud kogude täiendamise ostud? Rahvusmuuseumi ja kaasaegse kunsti näitusepinda ühendava Kumu tegevusvõimalusi kaasaegse kunsti pildis üritas mõne aasta eest lahata Eesti kunstiskeenede näitus, kuid viienda korruse näitusepoliitikas on sellegipoolest olnud mõndagi juhuslikku – millist rolli endal analoogsete näituseasutuste kontekstis ikkagi nähakse? 

Nende suurte ja vastutusrikaste küsimuste valguses teostub enesereflektsioon “Arhiivi ja arhitektuuri vahel” subtiilselt, intelligentselt ja maitsekalt, kuid väga üldistatult. Võrreldes näiteks paari aasta taguse märksa teravama Tartu Kunstimuuseumi näitusega “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” jääb Kumu näitus oma kommentaarides sümboolsele tasandile, pakkudes pigem kontemplatsiooni muuseumi kui võimu ja teadmiste kompleksi tootja kui sel-lise asjus. Seda hoolimata isegi sellest, et Neeme Külma teosed on kohaspetsiifilised vägagi konkreetsel füüsilisel moel. Teos “Sambad” viienda korruse keskses ruumis tegeleb konkreetselt ja käegakatsutavalt selle ruumi materiaalsete parameetritega: piki kaarjat seina kinnitub sirge käsipuu, keset ruumi seisvate valgete sammaste absurdsust võimendavad nende külge koorma-rihmadega tõmmatud graniidist teisikud ning alumise korruse õhuruumi avanevast rinnatisest on läbi murtud vaateplatvorm-puur. Kunstniku sõnul oli tema eesmärgiks töötada muuseumi nn surnud ruutmeetritega – momentidega ruumis, kus arhitekti esteetilised otsustused domineerivad sedavõrd, et kunstnikul või teostel, milleks muuseum ju mõeldud, sinna enam asja ei ole.  Kui Kumu valmimisjärgses üleüldises rõõmus kostuski erialameedias  kriitikat hoone arhitektuuri suhtes, keskendus see valdavalt ehitise probleemselt introvertsele suhtele ümbritsevasse keskkonda, mis mängib maha võimalused integreeruda Lasnamäega ega suhestu õigupoolest ka pargipoolse linnaruumiga. Kui loogiline või mugav on see arhitektuur oma põhifunktsiooni täitma, tollal kuigivõrd jutuks ei tulnud. Aja jooksul on aga hulk kuraatoreid ja näitusekujundajaid, sealhulgas korduvalt ka Külm, pida-nud neid põikpäiseid ruume kunstile sobivaks painutama. Nüüd on antud võimalus kättemaksuks või vähemalt positsioonide tagasivallutamiseks: arhitektuuri isanda-suhe hoone sisusse saab nähtavale toodud, vaidlustatud ja kohati ka murtud. Mõttetu käsipuu, millest võiks kasu olla ehk ainult balletitunnis, paneb märkama kaarja seina ebafunktsionaalsust. Balti börsihoone fassaadilt pärit graniitsambad loovad kontseptuaalse seose Külma eelmise näituse, Arhitektuurimuuseumis koos Ralf Lõokese ja Maarja Kasega valminud installatsiooniga “Face to face”, mis seadis vaataja silmitsi arhitek-tuuri kui võimu vahendiga nii füüsilisel kui representatiivsel tasandil. Läbilõigatud rinnatis paljastab õilsate valgete seinte varjatud siseelu, kokkuklopsitud olemuse sileda pinna peidus, arhitektuuri fiktiivsuse ja kokkuleppelisuse. Neljanda korruse kohal kõõluvat platvormi piirab keevispaneelaed – indust-riaalse ehitusega seotud materjalid on Külmale iseloomulikud nagu viited maskuliinsele füüsilisele jõulegi. Kuid turvatarade ja aedikute ehitamiseks,  inimese liikumisvabaduse või ligipääsu piiramiseks kasutatav keevispaneel seostub veelgi otsesemalt kontrolli, korra ja seaduskuulekusega. Ühelt poolt toob platvorm-puur Külma EKKM-i katusele lisatud “Maja” vabadussepürgimise-puuripistetuse poeetika märksa karmimalt maa peale (otsapidi õhku jäämisest hoolimata); teisalt aga jätkab see juhusliku catwalk’ina tema “Lavade” seeriat, kus tekib ruumiolukord, kus inimesed osutuvad eksponeerituks. Külm on intervjuudes tunnistanud, et teda huvitab väga inimese kunsti vastuvõtmise viis ja galeriiruumi taju, ning ka nüüd tege-levad tema erakordselt kehalised teosed muuhulgas küsimusega, kuidas näituseruumis olla – kus asuda, kuidas liikuda, mida tohib katsuda ja kuidas. Valge kuup on alati olnud ka tsiviliseerimisvahend, keha õpetamise masinavärk, mis näitusevaatamise ritualiseeritud praktika kaudu konstrueerib ideaalse vaataja – tasase, hästikasvatatud, huvivaba keskklassi esindaja.     Kogemusmuuseumid Tate’i turbiinihalliga eesotsas on sellise kunsti vastuvõtu viisi muidugi ammu vaidlustanud ja vaatajate kehad on saanud vaatemänguliste lavastuslike teoste täieõiguslikuks osaks. Kuid olles alles hiljuti saanud ühes Tallinna esindusgaleriis tuttavaga vestlemise tõttu valvuritädilt korrale-kutsuva märkuse, tuleb tunnistada, et meil siin on näitust kogevate kehade vabastamine, millega Külm tegeleb, ilmselt ikka veel täiesti aktuaalne.  

Kui Neeme Külm ründab Kumu mattaclarkilike tööriistadega, siis Krista Mölder õõnestab muuseumi autoriteeti märksa subtiilsema lähenemisega. Oma loomingus järjekindlalt vaatamiskonventsioonide nihestamisele, tähenduste eestlibisemisele, potentsiaalsustele ja pooleliolekutele keskenduv Mölder on seekord suunanud oma pilgu muuseumi tavakülastaja eest varjule jäävatele ruumidele nagu hoidlad ja transpordikäigud. Ka need on näituse-ruumide valgete seinte tagused kohad, kus toimub tegelik ja füüsiline töö muuseumi masinavärgi toimimiseks, kus on hoiul tegelik vara, teadmised ja võim. Need on otsustuste, veendumuste, klassifitseerimise ja süstematisee-rimise ruumid, kuid Möldri fotodel esitatuna on nad kaotanud oma otsuse-kindluse ja autoriteetsuse, esitudes juhuslike, põgusate ja anonüümsetena. Kesksuvisest päikesevalgusest ülevalgustatud videol transformeerub utilitaarne transpordisissepääs praktiliselt demateriaalseks, raske metallist liug-uks muutub hüpnotiseeriva aeglusega liikuvaks paberõhukeseks pinnaks. Muidu nii enesekindel ja stoiliselt maassekaevunud hoone mõjub järsku justkui tahtetu isetoimiva automaadina, “nõrga masinana”, mille ideeliseks sugulasteks võiksid olla Elmgreen & Dragseti institutsioonid “võimutute struktuuride” seeriast. Arhiivi lõputu akumuleerimise imperatiivile vastandab Mölder vajaduse unustada, küsides budisti kombel tõelise teadmise olemuse järele. Näituse teises otsas on Mölder taaslavastanud Köleri preemia näituselt tuttava video, kus ruumist läbi lipsav koer saab uue rolli: institutsionaalses muuseumiruumis on loom sama süsteemiväline element nagu näiteks teatrilaval, kus ta jääb isegi põhjalikult dresseerituna lõpuni kontrollimatuks, lisades ettearvamatuse momendi ja lõhkudes sedakaudu veelgi kultuurikonventsioonilist reeglistikku. Koera metronoomilik liikumine ühes ja ukse kinni-lahti libisemine näituse teises otsas tekitavad omalaadse venitatud, sünkopeeritud rütmi, mille taotluseks on valitseda näituseruumi aega. Oma argirütmist tulnud vaataja põrkub arhiivi ajarütmiga; Külma teoste välja-poole-intensiivsus saab tasakaalustatud Möldri sissepoole-intensiivsusega. 

Neeme Külm ja Krista Mölder on kuraatorile ruumitemaatikas tegelikult turvaline yin-yang kooslus, kes timmisid vastastikust tasakaalu ka paari aasta tagusel nätusel “Kohalolu” Kunstihoone galeriis. Taavi Talve “Pimetähn” täiendab neid diskursiivse kohaspetsiifikaga, ehitades kriminalisti järjekindlusega üles institutsionaalse ajalookirjutamise mehhanismidele vastanduva kontra-arhiivi. Ajades Eesti päritolu tantsija Epp Kotkase jälgi 1970. aastate New Yorgis, tabab ta põgusaid märke tema kohalolust arhiivinimestikes, filmitiitrites, juhuslikel fotodel, aga ka üldist suurlinnadiskursust loovates  tekstides, hajutades reaalse isikuloo fiktiivsesse. Ettekujutusele teadus- põhisest ja verifitseeritavast muuseumiarhiivist seatakse vastukaaluks avatud ja ebastabiilne ajalooloome, kus fragmentidest saab kokku laduda mitme-  suguseid võimalikkusi ja uuritavast objektist olulisemakski saab uuriva subjekti enese teekond. Mis tunne on olla katalogiseeritud institutsiooni arhiivi, märksõnastatud, tähendusväli piiritletud, puudutab ilmselt iga tegevkunstnikku olenemata sellest, kas ta osutub ääremärkuseks kellegi teise teostes või tunnistatakse mastaapse isikufondi vääriliseks. Lisaks näib Talve teos osutavat sellele, kui tugevalt defineerivad meid ruumilised keskkonnad – linnad, mis on korduvate ülekirjutamistega kunstis ja kirjanduses muutunud tähenduste poolest nii tihedaks, et selles tegutsejaile kleepub külge terve kultuuriline diskursus. Kas Tallinn või Kohila defineerib inimest teisiti, kultuurikihi armetuse kaudu? Samaväärne kultuuriline akt oleks märksa vähem tähenduslik, kui ta ei haarduks konteksti. Epu loo intriig tuleneb suuresti tema tegutsemiskeskkonnast ja siin ei puudu väike rahvuslik iha oma avangardi ajalugu natukenegi tihedamaks kirjutada. Ajal, mil meie maailmatajus tundub pimetähn tänu sotsiaalmeedia kajakambritele suurem kui kunagi varem, kulub Talve meenutus ajaloo- ja enesejutustuste fiktiivsusest kahtlemata ära.  

Kokkuvõttes ehitub näitus “Arhiivi ja arhitektuuri vahel” üles nagu õpikunäide Miwon Kwoni kohaspetsiifika eri vormidest: kunstnikud suhestuvad üksteise järel füüsilise, institutsionaalse ja diskursiivse kohaga. Esmapilgul ehk üsna eriilmelised kunstnikupositsioonid ja teosed on tegelikult üksteisega suure-pärases ja hästi tasakaalustatud dialoogis, pakkudes nii nauditavat intellek-tuaalset mängu, poeetilist melanhooliat kui ergastavat kehakogemust. Siiski jääb muuseumi seisukohast vaadates see enesereflektsioon turvalistesse raamidesse. Institutsiooni sümboolset korda on korraks kõigutatud, kuid näituse lõppedes saavad kõik augud põrandas jäljetult suletud, status quo taastatud. Seni aga pakuvad teravamaid žeste provokaatorid väljastpoolt nagu näiteks Arhitekt Must, kelle plaan laiendada Kumu ekspositsiooni Lasnamäe kanali sillale oli raamistatud küll pelga teavituse ja reklaami retoorikaga, kuid võimaldaks edasimõtlemist ka avalikkuse suunal laiemalt. Mitte et see oleks vähimalgi määral etteheide näituse kunstnikele – Külm, Mölder ja Talve on igaüks omale seatud ülesande tõesti nauditavalt lahendanud. Kuid kureeri-mise poole pealt jään ootama enesereflektsiooni jätkumist järgmistes vaatustes.    

 Ilmunud Sirp 9.12.2016