researcher, writer and curator of architecture and visual art

Tehnoloogia ülev objekt

Foto stuudiotallinn.ee

Näitus „11 flirti“ Kadrioru Väliskunsti muuseumis 9.-25.septembrini 2011
 

Flirdil on kaks komponenti – lõbu ja võim. See on väike šikk positsioonisõda, kus mängu ilu on omaette väärtus. Kuid samavõrd on see ka manipulatsioon eesmärgiga end kehtestada, vastane üle mängida. Tallinna arhitektuuri-      biennaali kuraatorinäitusel Kadrioru lossis meenus kohe klassikaline flirdiõpik, korduvalt filmiks saanud 18. sajandi epistolaarromaan „Ohtlikud suhted“, ja seda mitte ainult barokliku lavakujunduse tõttu. Arhitektuur flirtis ruumi, kunsti, ajaloo, imagoloogiate ja vaatajatega peadpööritava pillerkaarina, kus seesama kaasahaarav mängu ilu võis jätta varju flirdile kutsuja agenda. See väärib aga tähelepanu, sest sedasorti kommunikatsiooniviis on uus tase kohalikus konnatiigis ja peegeldab suunamuutusi ka laiemas arhitektuuridiskursuses. Kui läbi aegade on arhitektuur lajatanud selgete, kohati arrogantsete seisukohtadega, taotledes enda aktsepteerimist eri distsipliine ühendava, tõeväärtust valdava katusvaldkonnana, siis nüüd on eesmärkide saavutamiseks peen flirt ja kained kaalutlused.

I vaatus: pillerkaar

Kadrioru Väliskunsti muuseumi ekspositsioon sai kaheks nädalaks kuraator Villem Tomiste valitud lisandused: nii püsinäituse vahele kui Madalmaade maalikunsti temaatilistesse tubadesse oli paigutatud mitmesuguste kontseptuaalsete teoste makette. Nagu kataloogis lubatud, rikkus see ekspositsiooni senise status quo; kuid rikkus lihtsa lükkega otsekohe ka tavapärased arusaamad ühe, õigemini mõlema näituse terviklikkusest. Arhitektuuri roll taustana või eksponaadina sai mitmekordselt pea peale pööratud. See oli ilus ja hõrk dialoog, kumbki ekspositsioon avanes lisatähendustele ja kommentaaridele teise poolt. Kas lugeda näitust koos kataloogiga või ilma, andis vägagi eri-nevad tulemused. Lossis oli loobutud igasugustest selgitustest makettidel kujutatud arhitektuuriobjektide konkreetse sisu ja teostamise konteksti osas, asendades selle üldistavate, tööga lõdvalt haakuvate poeetiliste mõttearendustega. Loomulikult „kunstistas“ see makette veelgi, muutes need peaaegu iluasjadeks, redutseeris ettevalmistuseta vaataja jaoks tegeliku arhitektuurse kontseptsiooni miinimumini. Kuid selle abstraheerimise eesmärgiks oli „puhastada“ arhitektuuri vaatama harjunu meel, see oli kutse harjumatult üldistatud tasandile. Harva on Eestis arhitektuurinäitusi, kus näituses endas sedavõrd palju panustataks tekstile, eriti nii ambitsioonikale, mõistatuslik-poeetilisele.

Selles suhtes on puhas rõõm, et Eesti arhitektkond usaldas sedasorti esindusnäituse formaadis kontseptuaalset autorinägemust, üdini subjektiivseid valikuid, nõudmata mingit esindamist, objektiviseerimist, katalogiseerimist, ülevaatlikkust. Teiseks tähistas see lossi omaksvõtmist, päriselt ja orgaa-niliselt oma pärandiks arvamist mingil hoopis uuel ja kuidagi käegakatsutaval tasandil. See ei ole enam hardalt väärtustatud, kuid võõra päritoluga pärand: julgus Kadrioru lossis eksponaatide ja narratiividega laamendada – alates ajalooliste teoste provotseerimisest uute makettide ja tekstidega kuni lossi rajamisloole pseudojutustuse külgepookimiseni – on arhitektuuriajaloo vahetu omakstegemine. Kuigi näituse asukoht Kadrioru lossis tekkis pooljuhuslikult, oli see geniaalne leid, mis andis kogu ettevõtmisele galantse kerguse – nagu flirdile kohane – muutudes peaaegu asjaks iseeneses.

II vaatus: reaalia

Kontseptuaalse arhitektuuri kuldajal 1970tel oli utoopia- ja ideeprojektide  eksponeerimise eesmärgiks kehtestada end kunstnikuna, võita arhitektuurile majaproduktsiooni asemel tagasi positsioon kunstniku ehk laiemas mõttes kriitilise intellektuaalina. See püüd langes ühte paradigmamuutusega, kus arhitektuuri filosoofia (ehk olemusliku postuleerimine koos rohkem või vähem selgete ettekirjutuste kogumitega) asendus teooriaga, kus kriitilise teooria najal hakati eelkõige tegelema tõlgendamise, mõtestamise, konteks-tualiseerimisega. „11 flirti“ ja teised samalaadseid kontseptuaalseid projekte esitavad näitused aga taotlevad arhitekti positsioneerimist teadlasena – reaalteadlasena, probleemide lahendajana. Klassikalise kontseptuaalse arhitekti küsimus „miks?“ on asendunud küsimusega „kuidas?“. Muutuv maailm presenteerib kõikvõimalikke probleeme ja arhitekti ülesanne on need lahendada. Oluline on leida antud tingimustes kõige toimivam lahendus, mitte esitada liiga palju küsimusi tingimuste endi kohta. Reflekteerimise asemel on imperatiiviks tegutse! - mida keerukam olukord, seda põnevam väljakutse. Arhitektuurimõtte tasandil tähistab seda teooria asendumine nn projekteerimisintelligentsiga (Michael Speaksi pakutud mõiste design intelligence on üsna halvasti tõlgitav, sisaldades allusioone intelligentsusest kui tervemõistuslikkusest CIA ehk luurekeskagentuurini).   

Rohkem kui miski muu, on selle uue intelligentsi tegutsemisväljaks nn uus ökoarhitektuur. Juba pikemat aega on selge, et jätkusuutlikkus on meie aja vaidlustamatu imperatiiv, aga loomulikult pidi ühelt poolt selle naturalislik tiib kui teisalt ökotehnoloogiate ja -näitajate normeerimine, klassifitseerimine ja standardiseerimine tekitama vastureaktsiooni. Orientiiriks on siin Donna Haraway küborgimanifest: piir ulme ja ühiskondliku reaalsuse vahel on optiline illusioon. Harjunud kontseptsioon loodusest on päästmatult kadunud. Kuna „pärisloodust“ ei ole enam olemas, ei saa eesmärgiks olla ka millegi päästmine.Tänapäeva ökoarhitektuur ei otsi enam tervendavaid võtteid, mis aitaksid tasakaalustada olemasolevat ja suunata seda idealiseeritud ühiskonna, looduse või arhitektuuri kuvandi poole. Puuduvad vaidlustamatud põhimõtted, mida järgida, ideaalid, mille poole püüelda. Selle asemel on omaks võetud maailma ja ressursside taaskasutuse ja ringluse printsiip, mille loogiliseks väljundiks on uus oportunistlik materiaalsus. Jäätmeid ja reostust, mida varasemates mõttemudelites oleks käsitletud kui soovitud tootmis-   süsteemide kaasnähtuseid või häireid, võetakse hinnanguvabalt, projekteeri-mise neutraalse lähtealuse või -materjalina. Elu kulgedes ühest vormist teise kaotavad tähtsuse representatsooni küsimused ja oluliseks saab ainult   oskusteave.

 

Francois Roche on rõhutanud sama eeldust: uus ökoarhitektuur ei ole utoopiline, sest ta ei taotle õiget lahendust - „miks peaksimegi, kui kõikjal on niigi palju inimesi kandmas moraalsuse lippu, sama tavalisi ja ohtlikke kui kurjategijad?“ Utoopilise asemel kasutab Roche ulmelise arhitektuuri mõistet, mille eesmärgiks on hakata vastu musealiseeritud maailma nostalgilisele idealiseerimisele ja kahtlasele new agemoraliseerimisele. Oluline on tegutseda nüüd ja praegu, reaalajas, vastates otsekoheselt antud olukorrale ja tingimustele. Ikooniline rahvusvaheline arhitektuur on idealiseeritud projektsioon. Sel pole midagi pistmist tegelikkusega, kus toimib ainult keerukas, lõpetamata, võbelev lokaalsus.  

 

Paljuski samas võtmes on ka näituseobjektid ja neid saatvad optimistlikud, oportunistlikud tekstid. Näituse kui terviku paatos – sest paatosest siin puudu ei jää – seisneb oma koha nõudlemises maailma käekäigu üle otsustajate seas, tänastel etteantud  tingimustel. Arhitekt astub sisse ja lahendab probleemid nagu Winston Wolf, võtmesõna on efektiivsus. Nii näiteks saab mesilaste suremise probleem lahendatud selle asemele disainitud Londoni tolmeldamise seadmega ja merevee taseme tõus kasutatud ära uuteks infrastruktuurseteks tehismaastikeks rannajoonel. Ometi sisaldub selles loodusega hübridiseerumise retoorikas vastuolu – loodus on kõigest hoolimata mõtestatud siin vaikimisi „inimese tingimustel“. Sest vastasel juhul poleks tarvis midagi ära parandada, kohandada ega säilitada. Loodus ei tee eetilisi valikuid, ta on täiuslikult otstarbekas ja kohanev. Kui arhitektuur muutub samavõrd isegenereeruvaks, loodusega hübriidseks, olukordadele täiuslikult ja otsekoheselt vastavaks ja loobub esitamast küsimusi neid esile kutsunud tingimuste üle, kaob sellest ka kriitiline ja ühiskondlik mõõde.

 

III vaatus: poeetika

Kogu see reaalpoliitika on näitusel rüütatud harvaesinevasse poeetikasse. Just kõige poeetilisema moega objektid, näitust lossi eri tiibades raamistavad tööd, on pandud kandma kõige põhjapanevamaid küsimusi. Rahvusliku toa lühtrilt rippuv habetillandsia,Villem Tomiste enda töö, küsib oma ja võõra vahekorra järgi – looduse analoogiaga kõrvutamine muudab igasuguse ksenofoobia mõttetuks. Kogu näituse kontekstis saab küsimus aga üldisema värvingu, võõrliik on ehk hoopis inimene, Maa bakter. Tema jätkuva olemasolu õigustus on siiski antud hõbedakambris, kus Tanel Veenre objekt tähistab loovust, põgusat arusaamise hetke. Tegelikult mõjuvad erakordselt poeetilistena ka praktiliselt kõik teised näitusele valitud tööd. See ongi tehnoloogiline ülevus, korraga ahvatlev ja ähvardav. Flirt meeleäratuseks blaseerunuile ja enesekehtestamiseks pragmaatikutele.



 

 

 


Previous
Tänavakunsti järeleaitamistunnid
Next
Kuidas näidata arhitektuuri?

Add a comment

Email again: