Tänavakunsti järeleaitamistunnid

Ametnikud väidavad, et see tingib kuritegevuse kasvu. End kultuurseks pidav kodanik ähvardab selle eest tänaval peksa anda. Kunstnike Liidu esimehes tekitab see õõva. Kui guugeldada, mida on paaril viimasel aastal Eesti meedias tänavakunstist kirjutatud, siis avaneb just selline pilt.  

Olla nähtav

Ilmselgelt ei saa nii emotsionaalseid reaktsioone põhjenda pelgalt piinlik puhtusearmastus või erinevad arusaamad esteetikast. Tänavakunst – graffiti,   tagimine, seintesodimine, nimetus oleneb nimetajast samavõrd kui konkreetsest juhusest – tekitab häirituse, mille intensiivsus viitab tõenäosusele, et sel-les peegeldub midagi tänasele hetkele eriti olemuslikku. Ilmselt võibki         tänavakunsti pidada kunstivormiks või -žanriks, mis on kõige selgemal ja     otsekohesemal viisil kaasaja, see tähendab kaasaegse linna, nägu.  

Kui kaasaegne kultuur on eranditult linnaline, siis tänavakunst on nähtus, mis kõige otsesemal ja vahetumal moel tõukub linnakeskkonnast sellisena, nagu see praeguseks on: praktiliselt üdini tarbimis- ja elamusmajandusest läbistatud privatiseeritud ruum, kommertssõnumitest küllastatud, kus suhe tegeliku materiaalse kohaga on muutumas üha õhemaks. Vastupraktikana sün-dinud tänavakunstis on leidnud oma väljenduse domineerivast teistsugune ja sobimatu, teised võimalikkused ja allasurutud fantaasiad – see on olnud väljajäetute linn. Need on olnud päriselu märgid ja jäljed ruumides, mis on    mahajäetud ja eitatud või lämbunud kommertsvisuaaliasse. Tänavakunst on võitlus nähtavuse nimel – visuaalsuse poolt valitsetavas kultuuris on olemas ainult see, kes on nähtav. Pealtnäha vaidlustamatu nähtavuse režiimi häiri-mine ja lühistamine näitab visuaalsuse korra ühiskondlikku ja poliitilist konst-rueeritust. See ongi see, miks neile märkidele on nii häiriv otsa vaadata. „Me peegeldame viisi, kuidas linn meiega räägib,“ on öelnud Swoon. Õige töö õiges kohas toob esile oma konteksti tähenduse, teeb nähtamatu taas nähtavaks. 

Tänavakunsti üheks põhiliseks omaduseks on peetud dialoogilisust: see on sündinud vastusena mingile konkreetsele sündmusele, keskkonnale või kohale, ning tehtud omakorda vastuse – avaliku dialoogi, kommentaari, järgmise teose – ootuses. See on remiksimise kultuur, olemasoleva tõlgendamine, peale-, üle- ja ümberkirjutamine. Kuid ajafaktor on see, mille poolest see praktika spetsiifiliselt kaasajale vastab. Tänavakunst on oma reaktsioonides kiire, kuid samavõrra põgus ja ajutine, toimides täiesti võrdselt kahes paralleelses kontekstis: füüsilises ja virtuaalses maailmas. Esmaimpulsiks on emotsionaalne ja väga vahetu suhestumine konkreetse füüsilise keskkonnaga ja töö põgus toime selles, kuid täpselt sama kiiresti saab see dokumenteeritud ja levitatud ning asetub mitmesuguste võrgukanalite kaudu globaalsesse konteksti. Rändavate grafitikunstnike jaoks on oluline märkida ära järjest enam erinevaid kohti, mis nende paralleelmaailmas moodustavad kõik ühtse võrgustunud globaallinna, kus vanakooli kohaspetsiifika probleemid osutuvad ilmselt kohatuiks. See on sujuv ja enesestmõistetav võrgustunud maailma aktsepteerimine, kus ka vastupanudiskursuses ei ole midagi peale hakata suurte jutustuste või idealistlike eesmärkidega. End etteantud reaaliasse smugeldades loevad  hoopis nutikad taktikalised liigutused - kiired, kohalikud ja ajutised mikroaktsioonid.

KONT hambu!

Illegaalse praktikana alustanud tänavakunstist on Läänemaailmas saanud  praeguseks üks tunnustatud kunstivorme, mis ulatub enesestmõistetavusega ka galeriidesse, muuseumitesse ja erakogusesse, millest kirjutatakse uurimusi ja kaitstakse doktoritöid. Endisi põrandaaluseid provokaatoreid kutsutakse teostama seinamaalinguid muuseumitesse, linnakeskustesse ja mujale ning Banksy-suguse maskoti jätkuv anonüümsus toimib peamiselt žanri teravuse alalhoidmise huvides. Eestis aga, nagu ka ülalpool viidatud, on tänavakunst jätkuvalt kriminaliseeritud. Arusaamade murdmiseks toimuski   augusti keskelt septembri alguseni  tänavakunsti üritus KONT. Selleks rentisid korraldajad (kunstnik Jaanika Okk, disainerid Uku-Kristjan Küttis, Carl-Robert Kagge, Uku Sepsivart ja Kumu kunstimuuseumi kuraator Maria-Kristiina Soomre) kaheksa merekonteinerit, millest arhitekt Ott Kadariku abiga sai Kalaranda installatiivne linnaruumiobjekt. Selle eri pinnad kattusid kahe nädala jooksul seitsme eri tänavakunstniku või tiimi teostega. Tänuväärt kombel toimusid hilisõhtuti ka artist talk´id, kus Itaaliast (Peeta ja Made; Joys), Prantsusmaalt (Honet), Brasiiliast (YUSK), Poolast (Robert Proch) ja Eestist (Anton ja Remy; Multistab) pärit kunstnikud ka oma varasemaid töid ja tegevust tutvustasid. Ei saa jätta mainimata, et algse idee kohaselt pidid konteinerid olema paigutatud linnaruumi eri kohtadesse laiali, et ootamatu visuaalse segaja efekt toimiks ja sündmusest osasaajate hulk oleks võimalikult suur. Kuid nii nagu keelati paar aastat varem konteineritele maalimine Noorteöö raames, ei õnnestunud see seegi kord. Teisalt soovis kultuuripealinn nagunii võimalikult palju tegevust kultuurikilomeetri äärde kontsentreerida.  

Mida siis KONT selliseks omaette installatsiooniks moondununa saavutas? Esiteks lihtsalt kokkupuute ja kogemuse väga erinevatest joonistamisstiilidest ja käekirjadest, mis üksteise kõrvale mõõduvõtmiseks kokku toodud moel, mida õigupoolest ainult sedasorti tellimus võimaldab. Kuid üldisemalt, koos vestlusõhtutega, tundus ta toimivat eelkõige kui tänavakunsti väljendus-vormide ja tähenduste kogumik või ka käsiraamat – nagu järeleaitamistund linnale, kus sedasorti vägivallatu kodanikuallumatus tekitab, vähemalt sõnades, vägivaldseid reaktsioone. Keskkonnas, kus n.-ö loomulik tänavakunst veel ülearu tugevatel jalgadel ei seisa, andis KONT kõike korraga, kompaktselt ja pakendatult, kontseptuaalse ülevaate ja äkilise arengute ühtlustamise ehk otsehüppe asjade seisu, kus suurte seinamaalingute tellimine täna-vakunstnikelt ongi normaalne praktika. Loodetavasti ei jää selles hüppes tähelepanuta vahepealne faas ega hakata seetõttu eeldama, et kõik prakti-seerijad peaksidki püsima vagusi suurte dekoratiivsete tellimustööde ootel.

Kalarannas intensiivistas KONT veelgi kultuuripealinna suve puhul sinnakanti tekkinud ajutist tihe-elu, lisas oma kihi ruumi ja kindlasti ka spetsiifilise publiku mõttes. Kuigi merekonteinerid on käepärase ja mõjusa vahendina juba selgelt üleekspluateeritud (näiteks muuhulgas loodi hiljuti konteineritest Konttiaukio ka Helsingis arendamise ootel seisva Kalasatama elustamiseks), siis nende keskele tekkiv pealt lahtine ruumikuubik suutis teatava kohataju ikkagi tekitada. Selgelt ajutine KONT rõhutas veelgi Kalaranda ja selle lähistele sel suvel kujunenud linnaruumi katsetuslikku iseloomu, „mis-oleks-kui“- kvaliteeti, vabaduse vahehetke pea kohal rippuva arendamise, edendamise, korrastamise ootel. Misjärel kehtestub korrastatus, mille toimeloogika ja nähtavale lubatu või lubamatu üle taas erinevate, sealhulgas tänavakunsti vahenditega küsimusi esitama hakata.

Postskript

Juhtumisi sai neil päevil valmis veel üks teos linnaruumis, mida KONDiga seob küll ainult mastaap ja visuaalne dekoratiivsus. Viidates nõukaaegsele kunstide sünteesile, kattusid ühe endise kahekorruselise tööstushoone seinad Mustamäe teel PVC-le trükitud kujutistega, kus Tom of Finland teeb heroiliselt vabrikutööd ja kollaste traktorite korstnad pilluvad südameid. Tegemist on  Ville Lausmäe ja Peeter Klaasi (VLS) tööga Ekskavaatoritehase ajaloo ainetel, mis sai teoks küll praktilisest vajadusest katta hoonevaremeid, kuid mille visuaalne keel asetub pigem tänavakunsti paradigmasse. Värskendav, et ajal, mil kesklinna kerkib erinevate firmade tellimuste ja kingitustena  järjest pronksist kitši, on see ettevõte otsustanud panustada eneseiroonilisele camp´ile.