researcher, writer and curator of architecture and visual art

Teadlikud ja teadvustamata arhitektuursed võimuaktid
















Foto Anu Vahtra / Salto AB

Veidi aja eest jälgisin sotsiaalmeedias elavat diskussiooni teemal, kas Eesti arhitektuuriväljal saab diagnoosida seisakut. Kas büroode orienteerumine korporatiivsetele tellimustele, kogu tegevuse professionaliseerumine ja institutsionaliseerumine tähendab normaliseerumist moel, millega läheb kaduma igasugune poliitiline agentsus? Kunsti poolelt siinsamas Sirbis sarnaste tendentside üle südant valutanud Airi Triisberg nägi probleemina liigset kesken-dumist professionaalselt produtseeritud ja kaubastatud näitustele, millevõrra vähem taotletakse sekkumist avalikku ruumi ja avalikkusesse. Kuigi pealtnäha justkui üks ja sama tendents, on väljapääsutaktikad ometi ilmselt eri-nevad. Kuigi ka arhitektuuri kontekstis on küsimus näituseformaadi võimalustest ja õigustatusest alati aktuaalne – eriti kuivõrd arhitektuurinäitus tegeleb enamasti mitte “asja enda”, vaid info ja vahendatusega – on arhitektuuris näitusel kaubaringlusele võrdlemisi väike mõju, mistõttu võib loota, et ka selle potentsiaal poleemilise seisukohavõtuna ühiskondlikus diskussioonis pole ammendatud. Arhitektuurimuuseumis mai algul avatud Ralf Lõokese, Maarja Kase ja Neeme Külma näitus “Face-to-face: Balti börsihoone lugu” taotleb just sedalaadi agentsust. Nagu pealkiri tutvustab, on tegemist Londoni Balti börsihoone looga, ja see lugu oleks haarav ja peaaegu uskumatu ka näiteks raamatuna, tõstatuvad küsimused relevantsed arvamusartiklina, materjal võimaldaks ka avaliku ruumi installatsiooni või misiganes muud laadi sekkumist. Kuid selle neljateisttonnise mateeria korraldamine näituseruumi oma praegusel moel annab intensiivse kogemuse, mis lisab asjale sellest konkreetsest loost enamaid tähenduskihte.

Punane nupp 

Näituseidee on iseenesest lihtne ja ülima hoolega puhastatud kõigest liigsest. Arhitektuurimuuseumi teatraalselt hämardatud saalisügavuse rambivalguses seisab Londoni laevandusbörsi Baltic Exchange 1903. aastal ehitatud ja 1992. aastal iiri terroristide poolt õhku lastud hoone fassaadi frontoon. Nupuvajutuse peale liigub selle keskmine fragment mööda spetsiaalseid rööpaid vaatajani, kes saab võimaluse vaadata tõtt selle juba kummituslikuks peetud maja reaalse mitmetonnise kivitükiga – lähivaate arhitektuuriplastikale moel, milleks see ülal hoonefassaadil tegelikult kunagi mõeldud ei olnud. Siruta käsi välja ja katsu – see on tõesti kivi, mitte penoplast; lugu sellest, et Eesti ärimehed maja Londonist siia tõid, on tõesti tõsi. Aga sellel kineetikal on muidugi suurem kaal kui tõendusmaterjali toomine sensatsioonijanuste nina alla. Viis, kuidas uuesti kokku pandud frontooni fragmentide vahele on jäetud vahed, ning asjaolu, et vaatajani liigub neist vaid osa, teeb sellest petlikult süütu surinaga liikumisest piinarikkalt aeglustatud plahvatuse lõputult luupiva korduse. Vaatajale jääb detoneerija nauding – kes poleks soovinud endalegi Zabriskie Pointi lõpustseenist tuttavat võimet hooneid pilguga plahvatama panna! Seekord siiski pilgust ei piisa, kuid Soolalao saali punase nupu keel-põses retrodisain ei jäta kahtlust, et samavõrd kui kõigi börsihoonega seotud tõsiste teemadega on installatsioon dialoogis ka popkultuuris ja kollektiivses kujutlusvõimes ringlevate lugudega erinevatest punastest nuppudest, jamesbondidest ja vandenõuteooriatest. Viis ühiskondlikult ja poliitiliselt kaalukaid küsimusi väikese ambivalentse irooniaga balansseerida on väga saltolik.  

Terrorismi arhitektuur  

Installatsiooni tuumaks on siiski küsimus arhitektuurist ja võimust. Läbi aega-de on ehitamine olnud üks võimu kehtestamise viise, materialiseerimas kellegi nägemust ihaldatud, vajalikust, ideaalsest elamise viisist – oma koha nõudlemine maailmas, sellele tähenduse andmine. Uue tegelikkuse loomine, mis on ühevõrra nii ruum kui märk. Balti börsihoone sai IRA terrorirünnaku sihtmärgiks ühtaegu kui aktiivselt toimiv argine büroohoone kui ka Briti kolonialismi ajaloo ja konservatiivide valitsusaja majanduskeskse valitsemisviisi sümbol. 1992. aastal, mil börsihoone plahvatus toimus, oli IRA terrori üks kõrgaegu Londonis, mil aasta jooksul lasti linna eri osades õhku ligi nelikümmend pommi, kohati paarinädalaste igapäevaste seeriatena. Lisaks ootuspärasematele valitsusasutustele ja metroojaamadele olid sihtmärgid teadlikult seotud majanduse ja rahandusega – Balti börsile oli kaks aastat varem eelnenud suurem plahvatus Londoni börsihoones; aasta hiljem tekitasid Bishopsgate’i plahvatuse hiiglaslikud kahjunõuded tõsise kriisi Londoni kindlustusturul. Enamasti hoiatati plahvatustest ette telefonikõnega, et säästa ini-mesi: eesmärgiks oli Berliini müüri langemise järgses Euroliidu tugevnemise kontekstis destabiliseerida just tollasele Brti valitsusele oluisimat ehk majanduslikku võimu. Eesmärgi saavutamise vahendiks oli arhitektuur – mitte ehitamise, vaid hävitamisena.

Tänapäeva ülikiirenenud hüpermodernses ühiskonnas ongi arhitektuuri kui võimu vahendi roll pöördunud – arhitektuur kui ehitamine on selles küllastunud ja presentistlikus olukorras löögile pääsemiseks liiga aeglane. Efektiiv-semalt saab ennast kehtestada hävitusaktide läbi, mis annavad kohese ruu-milise efekti ja saavad meedia abil mitmekordistatud. Pole üllatav, et 9/11 rünnakute üks juhte Mohammad Atta oli hariduselt arhitekt, õppinud araa-biamaailma parimas arhitektuurikoolis Kairos ja hiljem urbanistikat Hamburgis. Tema “teos”, kaksiktornidest järele jäänud hiiglaslik tühik sai kiirelt vaateplatvormi katastroofituristide masside mahutamiseks, “teose” “loomisprotsess” oli aga kindlasti kümnendi levinumaid kujutisi. Täiesti uued mõõtmed on terrori arhitektuur võtnud aga mõistagi seoses islamiriigiga, mis on süsteemselt hävitanud ehituspärandit Malis Timbuktus, Süürias Mosulis, Palmyras, Ninives ja Hatras, Liibüas Tripolis ja mujal. Kuna hooneplastika,  kujude ja muude arheoloogiliste väärtuste smugeldamine moodustab kõigest hoolimata siiski vaid väikese osa islamiriigi sissetulekust, on selge, et sellel kustutamise arhitektuuril on peamiselt ideoloogilised põhjendused. Üht ja ainuvõimalikku ideoloogiat kehtestades on eesmärgiks kustutada jäljed ja tähistajad kõigist võimalikest muudest kultuuridest; massiivne rahvusvaheline meediakajastus on lisaboonus. Anonüümsete hukkunute hulgast tuimestatud lääne meedias reageeritaksegi sageli märksa ägedamalt tuntud, seega mitte anonüümsete, vaid maailma kultuuripärandisse kuulumise kaudu “meie omaks” peetavate templite, kirikute, linnamüüride ja muu hävitamisele – veel üks postkolonialistlik moment, kus paljastub arhitektuur kui võim. 

Järelelu ja enesekoloniastsioon

Ühes kultuurimälestiste terrorismi eest kaitsmise uuringus jõuti järeldusele, et valitsuse kindlalt väljendatud valmisolek hävitatu taastada on kõige efektiivsem (ja ühtlasi odavam) kaitsemeede: mida tõenäolisemaks peavad terro-ristid hoone või mälestusmärgi uuesti ülesehitamist, seda vähem kaaluvad nad seda sihtmärgina. Ka Suurbritannias nõudis muinsuskaitse pikka aega Balti börsihoone taastamist, kuid kahjustuste ulatuse tõttu osutus see kokkuvõttes võimatuks. Hoone lammutati ning krundile kerkis mõnede vangerduste järel Norman Fosteri praeguseks veelgi märgilisemaks muutunud Swiss Re büroohoone ehk Londoni kurgike (Gherkin) – linna viimase kümnendi hullumeelse ehitusbuumi ehk olulisim tähistaja, milles Charles Jencks on näinud meie aja jaheda ja ahvatleva ikoonilise arhitektuuri kvintessentsi. Börsihoone detailid aga jõudsid hoolikalt lahtivõetuna, nummerdatuna ja paken-datuna Salvo vanavaradetailide messile, Seidla kila-kola laada mõnevõrra mastaapsemale analoogile, kus börsihoone masti materjal oli siiski pretsedenditu. Sealt leidsid selle ärimehed Heiti Hääl ja Eerik-Niiles Kross, kel tärkas mõte uhke fassaad ja börsisaal Tallinna kesklinnas üles ehitada.  

Oportunistlik, tõelist 1990. aastate alguse vaimu kandev idee sai paaris projektlahenduses ka vastavalt fassadistlikus vormis läbi katsetatud, kuid tunnistati sobimatuks nii Estonia puiesteele kui Ahtri tänavale. Üks nüansse, mille Arhitektuurimuuseumis nähtav installatsioon esile toob, on kaduma läinud arhitektuuriline kirjaoskus, mis puutub klassikalisse ehituskunsti. Idee kleepida börsihoone fassaad korporatiivse klaasarhitektuuri ette käsitles seda kui ilusat ja uhket, kuid anonüümset ajaloolist butafooriat. Soolalaos frontooniga silmitsi seistes saab aga kiirelt selgeks, et see ei ole geneeriline klassitsism – sellist asja õieti polegi – vaid konkreetse ikonograafilise prog-rammi ja sõnumiga lahendus. Kõige imposantsemal keskmisel detailil istub kiivri ja lõviga sõjakas Britannia, Rooma-aegne jumalanna, kelle kasutamine Suurbritannia kaitsja ja sümbolina hoogustus eriti impeeriumi viktoriaanlikul kõrgajal 19. sajandil. Tema ühel käel on Thamesi jõe kaitsja, teisel vikati ja viljavihuga küllusejumalanna, koos kindlustamas nii kohalikku kui koloniaalset küllust; käsipõsakil näkineid tähistab kõiki valitsetavaid meresid ja ookeane. Muidugi oleks sellise pika ajaloo ja läbimõeldud sõnumiga hoone istutamine olulisele Tallinna kesklinna krundile märgiline liigutus – see oleks vabatahtlik enesekolonisatsioon. See on soov ehitada ennast üles väljaspoolse hegemoonilise mudeli alusel, läbikukkumisele määratud iha saada seeläbi “ehtsamaks”, “õigemaks”, “iseendast paremaks”. Rahulolematus oma perifeersena tajutud kultuuriga paneb kõike vaatama kolonisaatori positsioonist, tekitades mitmesuguseid kompensatoorseid mehhanisme, sealhulgas iha seostada end viidetega autentsele päritolule, kangelaslikule ja müütilisele minevikule. Küllap oleks võimalik neid hoonefragmente integreerida uuslahendusse ka moel, mis seda suhet teadvustaks ja problematiseeriks, kuid   siiani katsetatud mannetutes lahendustes on börsihoone fassaad imelik eksootiline suveniir – natuke naljakas, aga tegelikult piinlik. Hoone, mis lahtilammutatuna ja osade kaupa eri kohtadesse müüduna on kaotanud oma ruu-milise terviklikkuse, saab edasi toimida ainult märgina; selle märgi tähendus ja väärtus on liikuv, kontekstist sõltuv ja mitmesugusel moel kaaperdatav.  

Ilmunud Sirp 27.05.2016 

Previous
Palli loopimisest pimedas toas. Fragmendid ühe näituse ettevalmistusprotsessist
Next
Arhitektuurinäitus kui ihamasin

Add a comment

Email again: