researcher, writer and curator of architecture and visual art

Palli loopimisest pimedas toas. Fragmendid ühe näituse ettevalmistusprotsessist

Foto Dénes Farkas

19.02.16

Mul on väga hea meel, et lõpuks rääkida saime. Nüüd on selline tunne, et ma päriselt teen seda projekti. 

Alguses mõtlesin, et peaksin, vähemalt endale, läbi mõtlema, mille jaoks mul seda näitust vaja on. Ilmselt on see mingisugune eneseimetlemine, et ma otsustasin suurt isiknäitust teha. Kriisinäitus… Teine põhjus on ilmselt see, et see tundub piisavalt mahukas projekt, et ma ennast selle loomise ajal elusana tunneksin. Avalik põhjus võiks olla see, et ma nüüd tunnen, et olen valmis tegema midagi nii suurt, toetudes Veneetsia kogemustele ja eelmiste aastate loomingule. See pole ka päris vale, ma tegelikult vist tunnen ka nii. Aga selle põhjuse otsimise ja leidmisega väga palju kaugemale ei jõudnud.

Dénes 

23.03.16

Sisu osas mul veel midagi konkreetset (ikka) ei ole. Mõned pildid on aga peas. - üks ruum, kus on seinad täis väikseid halle fotosid (igavate) arhitektuuri-piltidega. Mu isa ütleb, et “sul on alati vaja kõik need kõige koledamad majad pildistada”. Nüüd Helsingis avastasin, et kõige igavamad ja hallimad majad on seal. Selles samas ruumis aga oleks ka laud ja tool(id) kus saaks lugeda, aga täpselt veel ei tea, mida. 

- taimedest ma rääkisin ja ma arvan, et see sama (haige) taimeidee võiks kuidagi tervet näitust läbida, kohati funktsionaalselt ja kohati lihtsalt esteetiliselt. Väga hägune nägemus on ka sellest, kuidas estakaadi saaks luua mingisuguse maitsetaimede võrgustiku, mida oleks võimalik kuidagi reaalselt kasutada.  

- tahaks luua ühe eluruumi meenutava koha, kus ei saaks üldse aru, kuidas vaataja sellesse ruumi sattus, aga detaile uurides selguks seos ülejäänuga (pildid seinal, laual; raamatud, ajalehed, plakatid).  

- oli mõte ka kuidagi osad ideed duubeldada. Näiteks sama ruum mitu korda, muidugi mingisuguste erinevustega. Üks idee oli seotud mööbliga, milles oleksid minu loodud materjalid (fotod, märkmed, joonistused) ja samas ruu-mis oleks ka suur pilt sellest mööblist, mingisuguses teises situatsioonis.

Dénes 

31.03.16

Nüüd on küll liiga kaua su kiri vastust pidanud ootama.

Ja tõsi on, et esialgu ikka veel ei oska ma sulle vastata midagi sellist, millest sul otse kasu võiks olla. Aga aitäh ikka, natuke paremini saan aru, kuhu su mõtted suunduvad. Ma haakun hästi igavate majadega ja igavuse teemaga üldse. Huvitaval kombel mõtlesin just seekord Helsingis jalutades, kui igav see linn on (muidugi olid ka pühad ja linn tühi ja hall), aga ikkagi – nii korralik ja tubli ja justkui igasuguse metsikuseta linn, mis on paradoksaalne, sest on ju keset linna lahtesid ja loodust ka. Aga kõik on nii tüüne, mitte selline energiline ordnung nagu Saksamaal.

Käisin seal ka botaanikaaias – nendes ruumides on mu jaoks midagi int-rigeerivat ja võluvat korraga. See idee, kaugeid looduskeskkondi niimoodi kokku tuua, elavatena aga ometi kuidagi maskidena, mingeid kooslusi tekitades, mis päriselt muidu kokku ei saaks. Tahaks minna Teravmägedele maailma seemnepanka, aga sinna vist niisama lihtsalt ei saa.

Mul praegu ongi tunne, et meie suhtlus on esialgu nagu palli viskamine täitsa pimedas toas, nii et ega ma väga ka ei muretse, kui esialgu üldse sinu jaoks “pihta” ei lähe.

Ingrid  

31.03.16

Tore, et kirjutasid. Ma juba tahtsin täna kirjutada sulle, kui piinlik mul eelmise kirja pärast on. Aga tegelikult sinu vastus siiski mingil määral rahustas mind nüüd maha.  

Mõtlesin igavatele majadele. Tahaks tekitada mingisuguse määramata keskkonna, kus näituse loo tegevus võiks toimuda. Ma ei ole eriline kino-sõber, aga mul on Kaurismäki filmides alati meeldinud, kuidas ta suudab eri-nevate ajastute atribuutikaga luua suhteliselt abstraktse keskkonna oma lugudele. Ma olen kasutanud oma piltide detaile suures koguses ühes installatsioonis, kus need detailid moodustavad lõpuks anonüümse ja tundmatuseni moonutatud halli pinna – kus jääb (loodetavasti) ainult koha essents alles. Igavus on muidugi olnud alati keskne mu töödes. Ja mulle meeldib see ettekujutus igavusest pimedas ruumis palli loopimisest.

Taimedest olen ikka vaimustatud, aga peab mõtlema, kuidas seda kasutada. Veneetsias oli taime algne funktsioon olla “roosa elevant”.

Dénes 

1.04.16

Kaurismäki keskkonnad on jah sellised, et on raske neid kuidagi määratleda ajas. See töötab muidugi näitlejate ja muuga koos, et tekib selline geneeriline Soome õhustik. Natuke see meenutab mulle David Mitchelli probleeme ajaloolise romaani kirjutamisega – ei saa kasutada tollast, nö autentselt ajaloolist kõnepruuki, vaid tuleb leiutada mingi pseudoajalooline keelekasutus, mis on tänapäeva inimesele mõistetav, aga mõjub samas ometi ajaloolise ja autentsena. Ja see oli lugedes täiesti nauditav. Aga kas samamoodi saab tekitada ka mingit pseudoajalist ruumi? Pseudotänapäevast ruumi?

Aga üldiselt tunnen, et see dialoog sinuga, need palliloopimised, esitab mulle hoopis teistsuguseid küsimusi, kui ma olen harjunud. Hoopis teise vabadusega küsimusi. Ajaloolase või kriitiku töös on alati mingi etteseatud struktuur juba enne olemas, mingid raamid, millega siis olla dialoogis. Või isegi kui ma arhitektuuriväljal kuraatorina olen seda vabadust kasutanud, mingeid teemasid üles võtta, siis ikkagi ma arvestan palju konteksti, et mis on puudu või mida peaks esile tõstma. Aga kunstis läheb küsimus kohe väga üldiseks, isegi täitsa eksistentsiaalseks – mida on üldse mõtet öelda? Aga väga huvitav on proovida niimoodi mõelda. Kui järele mõelda, siis isegi ülimalt vajalik, niiet suur aitäh sulle.

Ingrid

21.04.16

Ma olen kuidagi oma asjadega praeguseks tasakaalust välja langenud – kui ma üldse nende asjadega kunagi tasakaalus olen olnud.

Ehitades Köleri näitust viimased kaks nädalat on vähemalt arhitektuuri osas kindlamasse suunda mu mõtted liikunud. Tahan eemaldada kõik juurdeehitised, mis aastate jooksul sinna tekkinud, ning kõik, mis minu projektiga seotud, oleks spetsiaalselt sinna selle jaoks ehitatud. Ma tahan muuseumi arhitektuuri eripära kasutada, aga eelkõige vastandades minu loodud asjadele. Ma päris täpselt ei tea, kuidas seda lahendada, aga mingisugused pildid juba on peas tekkinud.

Sisu osas aga olen mingil määral masenduses.

Dénes 

23.04.16

Ma olen vahepeal palju su näituse peale mõelnud, aga mõtted on pigem sel-lised ujuvad-triivivad. Igavuse ruumidest jõudsin ruumideni, mis pole üldse inimesele mõeldud – sellestsamast seemnepangast inspireeritult ja üldse arhiividest, säilitamistest, mõtlesin edasi selle tuumajäätmete hoidla peale, mida nad ehitavad kusagile Soome. Kummaline mõelda ruumidele, mis on mõeldud püsima 10 000 aastat ja mis tehtud nii, et ruumi kasutaja, tavapärases mõttes, üldse puudub. Hoopis teine ajamõõde ja eriti äärmusesse aetud see kõledus, mis igal juhul on olemas ka mistahes muus arhiveerimises, millegi säilitamissoovis kaugele pärast meie surma.

Ingrid

 26.04.16

Masendus oli vist liiga karm sõna. Tegelikult mulle meeldib see olukord, kui mõtteid on kogunenud liiga palju ja järsku nad muutuvad mingisuguseks kontrollimatuks massiks, mustaks auguks. Aga see on hea. Vanade asjade väga tugev kontsentraat, mis annab uuematele asjadele võimaluse.  

Aga ma võtan ennast kokku ja katsun nädalavahetusel midagi konkreetsemat kirja panna.

Dénes 

10.05.16

Saadan sulle veel huupi asju: mingil hetkel sa mainisid Palestiinat – mulle vahepeal meenus üks huvitav projekt, kus tegeleti nö eikellegimaa ruumiga, mis tekkis Iisraeli ja Palestiina maajagamise käigus, kui kaardile tõmmatud jooned kohati liiga jämedad olid - need joonejämedused olid reaalses ruumis mitu meetrit ja läbisid igasugu imelikke kohti. Panen lisasse ühe paksu raamatu pdf-i, kus on ka sellest projektist üks peatükk. Raamat on sellest, kuidas arhitektuur toimib tõendusmaterjalina sõjakuritegude uurimises; reaalse    ruumi ja juriidilise ruumi seostest. Kuigi võib ka olla, et need teemad on su jaoks kuidagi… liiga otsekohesed. Seos tuli muidugi ruumist kui kontrolli-mehhanismist. Ja ühest Hasso Krulli kunagisest väitest, et ajalool on ainult kaks käiku: igavus ja vägivald.

Ingrid 

10.05.16

Kuigi lubasin endale, et tegelen nüüd ainult näitusega, suutsin siiski kõige muu peale aega ja energiat raisata. Ikkagi hakkasin uut ateljeed korralikumalt renoveerima kui esialgu oleksin tahtnud ja ehitamise kõrval on olnud raske muule keskenduda. Aga see, mida ma selle uue ruumiga olen teinud, meenutab väga palju seda, kuidas ma EKKMi enda näituse jaoks ette kujutan. Algul plaanisin ainult mõned asjad värskendada, aga paari päevaga avastasin, et oleks mõttekam kõik võimalik välja visata. Nüüd on jäänud alles kiviseintega tehaseruum. Ma olen nüüd täiesti kindel, et tahan EKKMis samuti kõik puhtaks tõmmata ja näituse jaoks täiesti iseseisva keskkonna ehitada.  

Sinu saadetud tekst tundub väga huvitav. Ma käisin keskkoolis aastal 1993 Iisraelis, kus reisisime ringi päris palju. Elasin perekonnas, kus pereisa oli küll sõjaväe ohvitser, aga suhtus Palestiina õigustesse väga positiivselt. Minule jäi millegipärast meelde kõige rohkem palestiinlaste viis jätta armatuur majade otsas välja, et saaks perekonna kasvades korruseid juurde ehitada.

Selles kontekstis oli eriti huvitav leida artikkel akvapoonikast – taimede kasvatamisest akvaariumites koos kaladega Gaza majade katustel. Et kuidas on võimalik leida ellujäämiseks vajalikke lahendusi nii piiratud tingimustes.

Oleks huvitav näha, kas seemnepanga seemnetest oleks võimalik elu uuesti käivitada pärast seda, kui meie tsivilisatsioonil on ennast õnnestunud hävitada. Ma pole muidugi kindel, kas ma päriselt tahaksin seda näha. Aga võiks küsida nende käest mõned seemned, et proovida nendest midagi kasvatada.

Dénes 

11.05.16

Taimede kasvatamisest kitsastes tingimustes meenub mulle Alhambra – seal on nö suur kindlus ja siis selle sees väike kindlus, kuhu taganeda viimses hädas, kui alumine osa juba vaenlaste käes. Ja see väike viimane pelgupaik oli selline, kuhu sugugi kõik hädalised ei oleks mahtunud. Aga ometi võttis osa sellest väikesest kindluseosast, kõige üleval, tilluke kolmnurkne aed. Eks aed olegi kuiva ja karmi kliimaga kultuurides oluline. Meil on siin jälle teistmoodi karm. 

Aga seemnepangas tahaks tegelikult konkreetselt näha, kuidas ja mismoodi nad neid seal hoiustavad - kas on read täis ideaalsete tingimustega katse-klaase? Ruumid, kuhu sissepääs on keelatud? Kui kauaks neil on ette nähtud säilida? Kuidas see protokoll üldse on kokku kirjutatud, et mis tingimustel sealt seemneid kasutama hakatakse, mis selleks peab juhtuma ja kes siis otsustab ja kuidas. 

EKKM-i kihistustest vabastamine on ka väga huvitav. Aastate jooksul on ju just olnud jälgitav, kuidas nad jupikeste kaupa oma ruumi normaliseerivad, seda tasakesi järjest valgeks kuubimaks teevad. Aga kas sul lubataks see töö uuesti ära nullida? Oleks muidugi päris efektne, kui EKKM oleks nii paljas kui võimalik - kontseptuaalne karkass ainult. EKKM on veidi skisofreenilise identiteediga – tahaks olla punk, aga samal ajal ka tubli institutsioon. Ruumi pal-jaksrookimine kõnetaks seda küsimust ka.

Ingrid

18.05.16

Tore, et saime rääkida, mul on nüüd kuidagi kindlam tunne selle projekti suhtes. Naljakas on see, et kuigi midagi väga konkreetset ei ole veel jõudnud mõelda, mul siiski ei ole sellist tunnet, et midagi oleks puudu. Võib olla on veel lihtsalt liiga vara paanitsemiseks.  

Sinu saadetud tekstis leidsin ühest lausest “critique the concept of truth” – see on küll algsest tektsist välja rebitud, aga foto puhul ja üldse kunstis on minu jaoks olulised tõe mõistega seonduvad küsimused. Kui ma pildistan midagi, olen alati püüdnud läbi mõelda, kui palju sellest vaatajani jõuab ja kuidas pildi tähendus muutub ja mis algsest tõest alles jääb. Ma kunagi lootsin, naiivselt, et pildid hakkavad tööle ilma tekstideta. Viimased kümme aastat olen aga kasutanud teksti, eelkõige teistelt laenatud (varastatud) lauseid, et oma pilte kindlasse konteksti asetada. Kuigi muidugi see kindlus on väga suhteline. Ma võib-olla tahaks seekord seda formaati lõhkuda ja mitte nii järjekindlalt igale pildile teksti paariliseks leida, vaid mõelda pigem installatsioonis tervikuna ning detaile lihtsustades. 

Ma olen kindel, et ma maailma suurtele probleemidele ei suuda lahendusi välja pakkuda. Aga minule meeldib kunstis see, et võin vabalt ükskõik millega tegeleda ja seeläbi ootamatute vastusteni (või küsimusteni) jõuda. Reeglite pärast muretsemata on mul võimalus jõuda küsimusteni, kuhu teaduslikke traditsioone järgides ei jõuaks.  

Niiet nüüd natuke hakkasin muretsema selle “loogilise kera” pärast, millese ei tohiks ennast sulgeda. Et see igavuse asi on võib-olla minu töödes olnud juba liiga palju. (Ma nüüd näen ilmselt õudusunenägusid sellest kerast). 

Ja arhiivid ja seemnepank. Pärast lugemist ma olen ka igale toidule tüümiani lisanud. Võiks välja võtta pangast tüümianiseemned ja teha EKKMi kohvikus estakaadis kasvatatud tüümianiga segatud omletti. 

Muud ei tule kohe pähe.

Dénes 

20.05.16

Tüümian on jällegi üks koht, kus mingi tohutult argine asi on politiseeritud: palestiinlaste jaoks on see väga oluline maitseaine, suisa palestiinlase kohaloleku tähistaja; samas Iisrael on selle korjamise keelanud, tunnistades selle ohustatud liigiks. Ja muidugi tajutakse seda keeldu ahistamisena.

Jutt käib siis metsikust tüümianist, umbes nagu meil nõmm-liivatee (mis on minu jaoks jällegi selline lapsepõlvene, eriti “eestine” asi).

Ingrid 

17.06.16

Ma ei tahaks Svalbardi seemnepangast ka loobuda. Sellega seonduvad väga erinevad mõtted - arhiveerimisest, maailmalõpust, taimedest, mõttekusest.

Maja tühjaks tegemise kõrval olen selles ka suhteliselt kindel, et tahaksin ehitada installatsiooni, kus on keeruline esmapilgul aru saada, kuidas vaatajana asjale läheneda tuleks. Eelkõige olen mõelnud arendada edasi oma sahtliprojekti ja teisigi mööbliga seotud ideid. Täna korraks käis peast läbi mõte suu-rest klaasseinast, millest läbi pääsemiseks peab nägema natuke vaeva.

Dénes 

9.07.16

Vabandust vaikuse pärast. Ma olen omadega üsna madalseisus põhjustel, mis pole sinu ega sinu näituseprojektiga kuidagi seotud.  

Ja näituse suhtes olen ka natuke nõutu, kuna teemaotsad ja ideed on harali ja kui neist mitte midagi välja visata (veel), siis ma ei oska (veel) näha, kuidas nad kõik omavahel haakuksid. Ja teisalt, kuna mul pole mingit isiklikku kogemust Palestiina jm sealsega (sul on vähemalt natuke), siis tundub kahtlane hakata rääkima millestki, mida ju tegelikult ei tea ega tunne. Selline konjunktuurne valik, tegeleda “õige”, “aktuaalse” teemaga. Samas on need teemad ju väga olulised ometi. Aga see on ikkagi vahendatud info ja teadmised.  

Su räägitud 100 miili dieedi projekti tean. Et süüa läheduses kasvanut olla kehale hea. Aga see on ka kaitsetaktika või globaalsusevastasus, kindlustada enda hakkamasaamist, teha end vähem sõltuvaks suurtest ringlustest, mille üle ei ole mingit kontrolli. Kuigi see püüd end millegi eest kaitsta, oma olemist kindlustada, status quo'd säilitada, on illusoorne ja läbikukkumisele määratud, aga ometi seda muudkui tehakse.

Ingrid 

10.07.16

Mulle ikkagi tundub, et sellest kõigest hägususest võib miski huvitav välja areneda. Minule tegelikult väga meeldib, kuidas mingisugustest ootamatutest unenägudest, kogemata rongis kuuldud vestluste detailidest, uudi-sest ja muust sünnivad näiliselt nendest sõltumatud teosed. Sellest hetkest, kui otsustasin näitust teha, on kuidagi kõik asjad (isegi poeskäigud ja lennujaamas istumised) väga tõsiselt seotud sellega ja on igas asjas võimalus muutuda oluliseks detailiks selles.

Dénes 

27.07.16

Juba mitmendat päeva üritan sulle kirjutada kokku oma mõtteid, aga seni pole õnnestunud. Saadan sulle Alameddine’i “An Unnecessary Woman” – see Beiruti raamatutõlkija raamat, millest rääkisin.

Ingrid 

2.08.16

Alameddine’i raamatust jäi silma üks lause, kus nad värvisid raamatupoe heleda lavendlivärviga, mida keegi teine ei tahtnud. See oli ilus…

He’d ended up with free cans of light lavender paint. It seems someone at the refugee camp had bought them for a bargain before realizing that no one would want their walls that color. Ahmad left the spaces behind the stacks unpainted because we didn’t have enough cans. I loved the color and kept it till the bookshop closed and I retired.” 

Olen hakanud lahti joonistama “kitsa majaga” seotud mõtteid. Selles võiks olla midagi, mis vaatajat pikemaks ajaks köidab (raamat, raamatukogu, palju pilte vms). Ja need suured klotsid võiksid olla sama paksusega, mis on valitud näitust läbiva joone laiuseks nii, et tükid moodustavad põhimõtteliselt ühtlase joone, kuid omavahel siiski natuke nihkes olles.

Dénes 

3.08.16

Unustasin eelmisest kirjast välja koha raamatus, kus peategelane avastab Glenn Gouldi versiooni Bachi Goldbergi variatsioonidest. Naljakas, et sellesama plaadiga üritan ennast alati taaskäivitada, kui muu ei aita enam. Muidugi on see üks (tegelikult kaks, kuna salvestatud eri versioonid, eri aegadel tema poolt) tuntumaid salvestisi klassikas üldse ja seega pole ime, et teda ikka mainitakse, kui plaatidest ja muusikast juttu… 

I didn’t know about Gould’s Goldberg Variations for ages. Someone could have saved me a lot of time by explaining things[…]” 

Aga mida sellega peale hakata, seda ma veel muidugi ei tea.

Dénes 

3.08.16

Ja veel unustasin kirjutada, et ma vahepeal mõtlesin kuidagi minna edasi nende kirjanike ja raamatutega, millest Alameddine oma romaanis räägib.

Ungari kirjaniku Imre Kertész’i tsitaat meeldis mulle väga, see kuidagi ironiseerib minu defineerimisvajaduse üle: 

But, it would seem, there is no getting around explanations, we are constantly explaining and excusing ourselves; life itself, that inexplicable complex of being and feeling, demands explanations of us, those around us demand explanations, and in the end we ourselves demand explanations of ourselves, until in the end we succeed in annihilating everything around us, ourselves included, or in other words explain ourselves to death.

Dénes 

3.08.16

Jaa, see on hea tsitaat. Ja Gouldini jõudes ka naeratasin, et tuli su mõte ringiga tagasi ootamatus kohas. 

Mulle meeldis veel tema raamatus see koht, kus ta kirjeldab elamise ebakindlust ja kui teistsugune see on meie turvalisest elust: 

I wake up every morning not knowing whether I’ll be able to switch on the lights. When my toilet broke down last year, I had to set up three appointments with three plumbers because the first two didn’t show and the third appeared four hours late. Rarely can I walk the same path from point A to point B, say from apartment to supermarket, for more than a month. I constantly have to adjust my walking maps; any of a multitude of minor politicians will block off entire neighborhoods because one day they decide they’re important enough to feel threatened. Life in Beirut is much too random. I can’t force myself to believe I’m in charge of much of my life.

Does reliability reinforce your illusion of control? If so, I wonder if in developed countries (I won’t use the hateful term civilized), the treacherous, illusion-crushing process of aging is more difficult to bear.

Am I having an easier time than women my age in London?

Ingrid 

17.08.16

Hakkasin hommikul kohe uurima, kas Gouldi interpreteeritud muusikat on kunagi kasutatud mõnes kuuldemängus. Selgus aga üsna kiiresti, et Gould oli eksperimenteerinud raadioga ise ja tema loodud kuus kuuldemängu on päris sarnane sellega, mida ma natuke olen ette kujutanud enda näituseks. Huvitav, kuidas see juhtus, ma sellest asjast ei teadnud tõesti mitte midagi.

Dénes 

18.08.16

Ma kirjutasin Svalbardi, vaatame mis nad kostavad. Kui sisse ei saa, siis ma pole kindel, kas oleks mõtet minna – see on siiski pööraselt põhjas ja nüüdsel aastaajal juba valgusega kehvasti? Ja muidu ka üsna hull koht, kuhu kippuda. 

Kummalise kokkusattumusena on teine oluline seemnepank, ICARDA, nüüd just Süüria sõja tõttu Aleppost Beirutisse kolitud. Seemned jäid Alepposse, aga Svalbardi seemnete abil ehitatakse Terbolisse (50 km Beirutist) uut kogu. See on nüüd esimene kord, kui Svalbardi seemneid vaja on läinud. Kirjutan seega Beirutisse ka.

Ingrid 

18.08.16

Hakkasin joonistama näitust lahti ja järjest rohkem tundub, et asi on õigel teel. Ma pole kunagi mõelnud, et saab nii ka asju kokku panna. Ilmselt see ühe idee illustreerimine on olnud eelmiste projektide puhul nii kramplikult oluline, et ei osanud vabamalt ja laiemalt mõelda. Mina olen igal juhul praegu väga rahul. 

Joonistades hakkasin mõtlema selle installatsiooni funktsiooni peale. Praegu tundub see ehitis natuke hirmuäratav ja ma ei tea, kas ta peab nii hirmuäratav olema. Proovisin ka sinu märkusega suhestuda, et kas maja tühjaks tegemisel on mõtet, kui selline suur ehitis sinna sisse ehitada. Minule tundub, et selline suur must ja kitsas diagonaal jätab algse ruumi põhiväärtused ju ikkagi alles ja mõjub võib-olla pigem kosmoseodüsseia musta tahvlina. Aga ma võin muidugi eksida. Ehitise sisu võiks olla lavendli värvi. Minule on hakanud see värv meeldima ja looks ootamatus keskkonnas veel ootamatuma miljöö.

Dénes 

16.10.16

Hakkasin ka nälja-raamatut lugema ja mul on siin ka üks toidule pühendatud National Geographic– no igatahes, infost puudust ei ole… Aga tüümianikasvatus paistab et elab Palestiinas üle tõelist taassündi, laiendavad põlde ja ekspordivad.

Ingrid 

17.10.16

Jõudsin Svalbardi, aga ei saagi sisse. Asmund ootas lennujaamas, mingi avarii on. Kliima soojenemine… Seemnehoidla polegi nii kindel. Vesi sadas sisse ja ei ole elektrit.

Dénes 

10.11.16

Mul on kahju maisipõldude pildistamata jätmise pärast. Ja ilmselt enne näitust ei saagi kuskil põldusid pildistada (kui just Liibanonis ei leia midagi). 

(Siin tahtsin kirjutada, kuidas Teravmägedel, kus ei kasva õieti ühtegi taime, hoitakse maailma riikide seemneid, samamoodi nagu meie näitus räägib põllumajandusest, põldusid näitamata…) 

See digitaalse ja analoogse pildi erinevus, millest me korraks rääkisime. Minu jaoks on vahe väga suur. Mul ei ole põhimõttelisi probleeme kasutada digikaameraga pildistatud pilti, kui see kuidagi tervikusse sobib. Aga ma pil-distan filmile teisiti ja ma usun, et see erinevus (mis on tingitud eelkõige tehnikast) mõjutab ka lõpptulemust. See, et mul on vaid 20-22 kaadrit võimalik teha, muudab minu suhet pildistatavaga väga palju. Ma olen aeglane ja film sobib minule. Mul on väga kindel visuaalne nägemus, mis põhineb filmil, ja alati on väga raske kahe kaameraga samaaegselt töötada nende erinevuse tõttu.

Dénes 

9.12.16

Tervitused Beirutist! Oleme Bekaast tagasi. Pea päris suures segaduses. Homme loodetavasti kodus ja saan ilmutamisega alustada. Midagi väga hullu polnud, aga sõjaväebaasis käisime korra ülekuulamisel ja Bekaas kuulsime mõned lasud ka. Paariks päevaks aga võiks veel jääda.

Dénes

25.12.16

Mul läks pilte nähes tunne kuidagi paremaks ja selgemaks. Mulle väga meel-dis kontrast nende kahe koha vahel – Svalbardis on nii seemnepanga projekt ise kui selle arhitektuur kuidagi ülev, idealistlik, suurejooneline, isegi pidulik oma õilsas idees. Ja siis Terbol, kus see on enam mitte idee, vaid praktiline reaalsus, arhitektuur on pragmaatiline, kõik on käepärane, tehtud nagu elu annab… Selles seoses mulle meeldis isegi see Svalbardi tobe protsendikunst fassaadil. Liibanoni piltidest võiks jah välja tulla see normaalsuse säilitamise püüd, aga ka mingi banaalsus, argisus. Me kunagi alustasime igavusest       ruumis – äkki see ei ole päris täpne sõna, pigem on see justnimelt banaalsus?

Ingrid

29.12.16[IR2] 

Ma mõtlesin veel sellele, kuidas Alameddine'i raamat seemnepankadega seostub, sest mulle tundus, et selle seose ebamäärasus teeb sulle natuke muret. Aga lisaks sellele normaalsuse säilitamisele või argielu banaalsele jätkamisele olenemata ümbritsevast kaosest on seal ju veel säilitamise aspekt. Aaliyal koguneb neid tõlkeid kastide kaupa – teenijatuba on juba pappkaste täis, nii et seal ta enam isegi ei käi; edasi koguneb kaste teenija vannituppa: 

Crates fill the maid’s bathroom. No need for candles in here. No shower, no bathtub, just a low metal spigot and a drain, toward which the tiled floor is slightly angled. A street-facing lofty window, a wedge of early northern light, illuminates the cartons of manuscripts. The toilet has three boxes stacked atop one another. These aren’t what I’m looking for; these are boxes from the last ten years, overflow from the maid’s room.” 

Midagi kõnekat oli selles lõigus, kuna vannituba on ju eluks üks kõige essentsiaalsemaid, vajalikumaid ruume, ja ta otsustab seda kasutada nii “kasutul” moel. Säilitamine peaks justkui olema väga läbimõeldud ja suunatud tegevus – et sa tead, milleks miski peab säilima, kujutad ette, millal ja milleks säilitatavat vaja läheb – aga Aaliya säilitab oma tööd ilma eesmärgita, ilma et tal oleks ettekujutust, millal ja kellele neid vaja läheks. Svalbardi seemned ei ole seal küll ilma eesmärgita, aga see eesmärk on “igaks juhuks” ja parem oleks, kui neid vaja ei läheks. Muidugi nii on igasugu arhiivid ja muuseumid kõik “igaks juhuks”...

Ingrid 

30.12.16

Svalbardiga on võib-olla siiski keerulisem. Nagu ma aru sain, ei ole nad seal selle Noa laeva võrdluse üle väga õnnelikud.  

Minule meeldis see, et Aaliyal ei ole ju tegelikult seda suurt korterit vaja oma perekonna arust, aga ta leiab ikkagi lahenduse kasutult seisvate ruumide  rakendamiseks. Naljakas, kuidas see kõik on suhteliselt mõttetu, mida ta teeb, aga samas ka väga õilis – samuti nagu kunsti tegemine. 

Kirjutan õhtul pikemalt.

Dénes 

Previous
Nõukogude tehnoutoopia kuldaeg ja langus
Next
Teadlikud ja teadvustamata arhitektuursed võimuaktid

Add a comment

Email again: