researcher, writer and curator of architecture and visual art

Heaoluruum. Ahtri 3 ärihoone

'












Illustratsioon: Salto AB

1990. aastate keskpaigast saadik, mil aastakümnetepikkune Tallinna merele avamise kinnisidee lõpuks realiseeruda tõotas, on Admiraliteedi basseini äärne olnud valdava osa suurejooneliste visioonide ja uue avaliku ruumi ideaali füüsiliseks keskpunktiks. Arhitektide kogukond on järjekindlalt (ja põhjendatult) pidanud seda ala sobivaimaks uuele raekojale ning üldjoontes sõltubki mereäärse piirkonna „töölehakkamine“ sinna kujuneva avaliku ruumi iseloomust ja kvaliteedist. Varasematest visioonidest siiani on aga vaikse transformatsiooni läbinud avaliku ruumi enda mõiste.

Traditsiooniliselt on avaliku ruumi mõiste vaikimisi võrdustatud demokraatliku ruumiga, mis toetab kasutajate ja tegevuste mitmekesisust ning vaba eneseväljenduse võimalust. Viimasel ajal on aga teadvustatud selle kujutelma illusoorsust, isegi utoopilisust – teadagi, tarbimine kui viimane kollektiivne kogemus. Õigupoolest jalutas ka linna vabahing flaneur sageli just arkaadides ja kodanlasenaiste ruumilise „vabastamise“ üheks suureks tõukejõuks oli kaubamajade ja kohvikute kui aktsepteeritud ja „turvaliste“ liikumiskeskkondade teke. Jameson on esile toonud klassikalise Euroopa linna idealiseeritud avaliku ruumi aktiivse ja mitmekesise kasutuse praktilised põhjused – suurema osa elanikkonna privaatsed ruumid olid lihtsalt sedavõrd kitsad, ebamugavad ja ülerahvastatud. Tänapäeva väärt avaliku ruumi iha vastuolulise taustana valitseb ühiskonnas aga privaatsuse ideoloogia, sotsiaalsusest kõrvalepõiklemine, sisemine enesetsensuur ja erinevuste mitteaktsepteerimine. Avalik ruum on vaikselt ümber mõtestatud kui heaolu-ruum. Michael Sorkin on märkinud, et hea linn tähendab praeguseks eelkõige füüsilist ruumi, mis väljendab ja toetab yuppie-elustiili: ostlemist ja einestamist, treeninguid spordiklubides, stiilsust ja liikuvust ning arenenud linnataju ja nautlemist, mis põhineb programmide ja arhitektuursete vormide tuttavlikkusel. Funktsioonide segamine ning ettemääratult mugav ja atraktiivne tänavaelu on muutunud käsiraamatulikuks reeglistikuks, mis teenib vaatemängulisuse huve, balansseerides nostalgilisuse piirimail. Tõepoolest, näiteks hiljutise Topose avaartiklis on pakutud kaheteistkümnest punktist koosnev hea avaliku ruumi täiuslik retsept, kus arhetüüpideks Campo da Siena ja Veneetsia Campo Santa Margherita. Teine äärmus on koolhaasilik suuruse ideoloogia, kus kogu mitmekesisus ja kollektiivsus on radikaal-kainemõistuslikult tõmmatud hoone kui mahuti sisemusse.

Põhjus neile teemadele siinkohal mõelda on mõistagi see, et suuremate visioonide teostumisprobleemide kontekstis jääb arhitektide võimaluseks suunata linnaruumimõju majaprojektide piires ja kaudu. Ka tohutule krundile Admiraliteedi basseini ja Ahtri tänava vahel kavandatud ärikeskus kannab nii piirkonna taaka kui võimalust, olles kaalukas element uue linnaruumi iseloomu kujundamisel. Hoone on jagatud suuremaks ja väiksemaks väga eriilmeliseks mahuks, mille vahelt kulgeb reljeefne mereäärset promenaadi Rotermanni kvartali suunaga ühendav käigutee. Krundi lääneküljele on kavandatud kujunevat tihedat linnalist keskkonda arvestavalt kompaktne pargiala, mis toimib dialoogis hoone suuremat mahtu defineerivate haljastatud terrasside ja tasapindadega. Neist moodustuvad eriilmelised avalikud, poolprivaatsed ja privaatsed (linna)väljakud, millest igaüks on seotud hoones selle taga või kõrval paikneva funktsiooniga, võimaldades restoranide-kohvikute, spordisaali või büroomaastiku laienemist välisruumi. Praktilisest küljest pakuvad need sopistused põhja poole avatud mereäärsele asukohale vastavalt tuulevaiksemat õueruumi, vähendavad hoone sügavust kõrgematel korrustel, parandavad valgusolusid ja lasevad hoone suurel mahul paista lii-gendatuma ja vähem pealetükkivana. Vaheldusrikka mahu ruumimõju on kahtlemata ka visuaalselt atraktiivne, kuid olulisem on siin vast inimese vahetu kehaline kogemus – meeleline ja kombatav. Kohalolu, mitte pilk.

Kompromissitu kohalolu manifesteerimise asemel panustab hoone tugevalt vastastikusele suhtlusele väliskeskkonaga. Lisaks pehmetele üleminekutele astmeliste tasapindade näol läbib tänavakorruse perimeetrit sisetänav, mis läbipaistvast klaasist fassaadiga ja välispinna kattematerjali jätkates on taotluslikult ühtne välijaspoole hoone piire jääva linnaruumiga. Ühest küljest tähistab see fassaadi kui naha, efektse pinna teema ületamist ja minimaalset sisenemisbarjääri, teisalt assotsieerub arkaadide traditsiooniga – kaubandusruumiga, mis ei-sees-ega-väljas ruumina kommenteerib, kui soovite, kaubamajamaailma enda vahepealsust, illusoorsust, teadvustab seda ka kasutajale. Tekkiv „pahupidipööratud aatriumi“ kontseptsioon astub vastu tavapärasele aatriumiga kaubandusruumi jõhkrale loogikale, mille eesmärgiks on tekitada geneeriline mitte-koht, kuhu sisseimetuna kaob aja-, ruumi- ja reaalsustaju, inimese võime oma kogemust reflekteerida. Kui enamasti on kaubandusruumi psühholoogia ehitatud üles inimese ebateadlikule suunamisele mööda vähem või rohkem ettemääratud trajektoori, siis siinsel juhul, siseruumi loogikat deklaratiivselt ja võimalikult selgelt väljapoole näidates jäetakse teadlikkus ja kontroll kasutajale. 

Mõistagi oleks pretensioon vaatemängulisusest mööda hiilida illusioon. Antud reaalsuses jääb üheks variandiks selle kohalolu teadvustada – midagi analoogset Alver-Trummali Rävala ärihoone vaatemängu „väljavalgustamisele“, kuigi hoopis teiste vahenditega. Jameson, taas, on otsinud arhitektuuri „minimaalse distantseerituse“ võimalust ja leidnud selle, Venturist lähtudes, iroonias. Hoone väiksem, ööklubi majutav maht, kõneleb võrdlemisi teist keelt ja annab kogu tervikule vajaliku väikese vindi. Mustast tsementkiudplaadist sile fassaad on kaetud sätendavate roostevabast terasest „litritega“ kombineerituna peegelklaadist ümarate akendega, nurga all asetatud litrid loovad diskokerana hulga erisuunalisi peegeldusi. Rõõmsa kompleksivabadusega – ja võidukalt – vaadatakse üle end igati diskrediteerinud arhitektuurse allegooria teema. Irooniast teeb iroonia muidugi asjaolu, et selle iroonilisuses ei saa kunagi lõpuni kindel olla.  

Ahtri ärihoone arhitektuur ei ole klassikaliselt linnaline. Asukoht ja lahendus annavad sellele mahust hoolimata teatava kerguse, rannalikkuse, krambi-vabaduse. Kuigi võibolla just sellisena manifesteeribki ta uut linnalikkust. Hoone töölehakkamine ka kohalike kasutajate jaoks sõltub kahtlemata ka Rotermanni kvartali edukusest ja edasistest Admiraliteedi-äärsetest arengutest. Ahtri ärihoone annab igal juhul arvestatava panuse linna ja mere kokkutoomisel.

 

 

 


Previous
Puuduv raamat ruumis. Galerii Eesti panga kvartalis
Next
Arhitektuuripoliitiliselt Jõhvi kontserdimajast

Add a comment

Email again: