researcher, writer and curator of architecture and visual art

Arhitektuuripoliitiliselt Jõhvi kontserdimajast


















Foto: concert.ee

Oktoobris avati pidulikult uus Jõhvi kontserdimaja. Arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali projekteeritud hoone programm on ambitsioonikas – lisaks kontserdisaalile majutab see Jõhvi lastemuusikakooli ja koolituskeskuse, kammersaal toimib ühtlasi kinona, arvestatud on konverentside korraldamise võimalusega (olemas on tasemel kaasaegne tehnika, lisaks väiksemad sessiooniruumid), lisaks ka kunstigalerii funktsioon. Kaheteist tuhande elanikuga Jõhvi jaoks tähendab selline hoone palju, see on kohaliku elu sõlmpunkt, kultuurimaja vanas heas tähenduses. Kuigi ametlikult on tegu endise kultuurimaja rekonstruktsiooniga, ei arvaks seda väljanägemise järgi sugugi – keskusest veidi eemal pargipuude all seisev hoone on oma kontekstis siiski uustulnuk, rõhutatud kaasaegsuse ja massiivsusega ennast kehtestavana kohalolev.  

Hoone kaheosaline liigendus järgib funktsionaalset jaotust, peamiseks pilgupüüdjaks saaliga avalikku osa terves ulatuses kattev klaasekraan. Interjööri märksõnaks on eelkõige turvaline soliidsus. Hoonesisest hierarhiat märkides on saali kujunduses kõige enam iseloomu, puitseinad pehmendavad ka üldist karmivõitu muljet, rääkimata väidetavalt Eesti parimast akustikast. Kuid Jõhvi kontserdimaja on hoone, mille puhul esteetikast enam on mõtet tähelepanu pöörata poliitikale. Mida teeb nii suurejoonelise programmiga hoone väikelinnas, mille elanikest mahuks seal korraga muusikaelamust nautima pea kümnendik? Samal ajal kui Narvas on elav muusikaelu (rahvusvaheline pia-nistide konkursi traditsioon, valdavalt toetusteta, omast entusiasmist tegutsev kohalik sümfooniaorkester), seitse korda rohkem elanikke, samavõrra rohkem sotsiaalseid probleeme ja nukramoeline stalinistlik kultuurimaja “Punane täht”, vabandust, “Rugodiv”?

Uue Jõhvi kontserdimaja rajamise otsus oli osa riiklikust regionaalpoliitikast, mis määratles Jõhvi Tallinna, Tartu ja Pärnu kõrval riigi neljandaks keskuseks. Kohalikud haigekassa, politseiprefektuuri, kaitseliidu, kodakondsus- ja migratsiooniameti kontorid muudeti neljandikku Eestit hõlmavateks regionaalseteks keskasutusteks. Sama arengukavaga otsustati Jõhvi rajada kontserdimaja, vangla, justiitshoone ja keskhaigla, igaühe statistiliseks teeninduspiirkonnaks samuti riigi kirdepoolne veerandik. Rahvusvaheliste fondide toel on just sealsetest narkomaanidest ümbritseva probleempiirkonnaga võrreldes proportsionaalselt suur hulk ravil ja pideval jälgimisel. Ja kuigi ametliku statistika järgi Jõhvi rahvastik väheneb, on sealsed kinnisvarahinnad läbi teinud väikelinnade suurima tõusu. Kinnisvaraarendajad alustavad 33-hektarilise eramupiirkonna rajamist; kontserdimaja avamisele järgneval päeval teatati plaanist ehitada linna uus kaubanduskeskus ning hotell koos restorani, tervise- ja meelelahutuskeskusega. 

Mõistagi on nede üksteist toetavate protsesside eesmärk luua “tsivilisatsiooni ja arengu saar” keset ümbritsevat getostuvat tööstuspiirkonda. (Arhitektuu-ri)poliitiliselt forsseeritud arengu tulemusel peaks tekkima tugev keskus, mis mõjuks positiivselt ja lootustandvalt kogu piirkonnale. Kas kohavalikul mängib seejuures rolli, et nõukogude ajast siiani on Jõhvi sealses kontekstis olnud ainus suhteline “eestluse kants”, on omaette teema. Vähimalegi järjepidevusele ja linnalise identiteedi jäänustele on reaalselt toimivat keskust ilmselgelt kergem üles ehitada. Praktiliselt ainsana tekitab Jõhvi edendamise kaudu Ida-Virumaa ümbermõtestamisele suunatud jõupingutuste taustal siiski hulga küsimusi juba mainitud arengukavades “suletud kogukonnana toimiva Narva” suhtes väljenduv nõutus – kui tahta dramaatiliselt väljenduda, siis mahavaikimine.  

Aga tagasi peategelase, Jõhvi kontserdimaja juurde. Fredric Jamesoni järgi seisneb kunsti- või arhitektuuriteose poliitiline suhe ümbritsevasse replikatsioonis – ühiskonna toimeloogika taastootmises – või opositsioonis, katses kehtestada utoopilist ruumi. Sellest seisukohast vaadates tundub Jõhvi kontserdimaja vastuolulisena. Arvestades kogu ümbritsevat sotsiaalset ja füüsilist keskkonda, võiks teda pidada justnimelt katsena kehtestada utoo-pilist ruumi. Ruumi, mille kasutamise eelduseks on olukord ja kasutajaskond, mida veel ei ole: hoone, mille idealistlikuks eesmärgiks on vajalik olukord ja kasutajaskond ise luua. Kui mitte suisa tekitada, siis kordades suurendada kultuurilist ja sotsiaalset vajadust sellise hoone järele.

Paradoksaalselt samavõrd toimib kontserdimaja aga ühiskonna toimeloogika taastootja ja kinnitajana – kogu Kirde-Eesti probleemsest, keerulisest ja “võõrast” keskkonnast on Jõhvi kultuurilise ja sotsiaalse teadvuse jaoks nii-kuinii kõige rohkem “olemas”. Kuigi positiivsel juhul ka nukra ümbruskonna helgemate esindajate elu võrratult mitmekesistades, annab ta samas veel enam õigustuse väita, et mujal ju tõepoolest polegi elu. Ta kinnistab “oma” ja “võõra” eristust ning toetab domineerivat, enamuse eduloogikat.

Milline on selle kahetise poliitilise ülesande jaoks valitud arhitektuurikeel? Eriti mõned aastad tagasi, aga osalt ka siiani, on eriti nooremate arhitektide jaoks olnud intrigeeriv tegeleda Kirde-Eesti ruumilise identiteedi määratlemise ja positiivsete lahenduste otsimisega. Arvukates workshop’ides ja (kontseptuaalsetes) projektides on domineerinud “pehme”, kasutajakeskne lähenemine, kohalike protsesside äratabamine ja toetamine, usk väikeste projektide kogumi järjepidevasse mõjusse. See läheneb nn väikese kirjanduse analoogia alusel kasutusele võetud väikese arhitektuuri mõistele, mis on deterritorialiseeritud, teravdatud poliitilise teadlikkusega, paindlik ning domineerivat ja jäika teisendav või küsitavaks muutev. Lähenemine, mille efektiivsus seisnebki tema vähemuslikus staatuses ja sellest tulenevas vabaduses. Mõiste tõi arhitektuurikirjutusse Joan Ockman, kes defineeris selle kaudu vastandina nn normatiivse arhitektuuri, mõistes selle all peamiselt II maailmasõja järgset institutsionaliseerunud modernismi. Normatiivne arhitektuur andis kapitalismile ja bürokraatlikkusele füüsilise näo, estetiseeris ja teatavas mõttes reeglistas selle, vältimaks maitsevääratusi, ühtlustas ehitatud keskkonda. “Läbipaistva” arhitektuurse keele ja tehnoloogilisuse otsekohese eksponeerimisega sümboliseeris see ühtlasi heaoluühiskonna ehitamist. Jõhvi kontserdimaja neutraalne arhitektuurne keel oma mittesekkuva seisukohavõtuga enam kui keerulise sotsiaalse ja ruumilise keskkonna suhtes ning paratamatus võrdluses Pärnu kontserdimajaga, tekitab tahtmise normatiivse arhitektuuri mõiste taas kasutusele võtta. Jõhvi kontserdimaja arhitektuurne keel kannab samamoodi sõnumit korrastatusest, reserveeritud suhtlemisest, mõõdukast läbipaistvusest, kontrollitud esteetikast. Korporatiivsete ja institutsionaalsete tellimuste puhul on normatiivse arhitektuuri taastulek märgatav.


Ilmunud Maja 1/2006

Previous
Heaoluruum. Ahtri 3 ärihoone
Next
Tallinna Ülikooli uus nägu

Add a comment

Email again: