researcher, writer and curator of architecture and visual art

Arhitektuurifoto väikese poisiga

Foto cca.ee

“mõttelised räbalad joonistamata kaardi äärtel. ma jooksen nendel servadel. nagu loom. nagu lahingumasin, mis on kaotanud oma sihtmärgid. rongide sabas, ülekuumenemisest puruneva kuu all. naftavagunite lõhn, kollane liiv, millest ei kasva välja midagi. puude siluetisähvatused ajus. linnade katkevad servad, mille alt libiseb alalõpmata välja füüsilise tartu äärevari, pleekinud ja põletusjälgedega. ma jooksen ega peatu. ma ei peatu kunagi. ma tahan püsida liikumises ja selle seest algavas poolteadvusetuses.”[1] 

Sirvisin hiljuti uuesti kaks aastat tagasi välja antud tekstikogumikku “Mitte-Tartu”, kus hulk eriilmelisi tekste püüdis kaardistada Tartu äärealade psühhogeograafiat. Või mitmeski mõttes ka üldisemalt urbaansuse äärealade kogemust, kus nii ruumi kui linnalise subjekti selgepiiriline identiteet liikvele ja   hajuma läheb.  See andreas w tekst ruumi tajumisest läbi kestuvsjooksu, läbi masinlikkuseni piirekompava kehakogemuse, tekitas järsku ootamatu resonantsi Tõnis Saadoja maaliseeriaga “Arhitektuurifoto väikese poisiga”.  Vaatasin hulluksajavalt väikeste eristustega halltoone maalitud plekkangaari seinal ja asfaldil ja mõtlesin, kas neid maalida võiks olla sama tunne, sama taotlus – nüristada oma keha kui tööriist piirini, millest edasi masinlikkus on vabastav: “keha jooksis. nagu masin, nagu metronoom. /…/ teadvus liikus masina kohal.”[2] Või on see vaid juhuslik kokkukõla minu peas? Pealtnäha on ju tegemist päris vastandlike teostega. Saadoja maalidel ei ole mingit liikumist, loomastunud jooksust rääkimata, need on äärmiselt staatilised, tardunud. Teadlik aegluse manifesteerimine on olnud varemgi tema viis oma positsiooni, tugevat omaruumi kindlustada. Siiski, selles aegluses, lõpuni  kontrollitud staatikas ei ole midagi leebet-voolavat. See on taltsutatud intensiivsus, mingitsorti maskuliinne ja isegi raevukas melanhoolia. Saadoja poiss istub tänavaserval sama jonnakusega nagu andreas w jookseb.  

Ühine on ka nende asupaik – anonüümne eikellegimaa linnaäärtel, juhuslik, tuim ja osavõtmatu. Mida on kunstis veel võimalik öelda selle banaalse, geneerilise ruumikogemuse kohta, milleks isegi äraleierdatud mittekoha mõistet enam kasutada ei taha? Samas, kas rääkides kaasaegse linnaruumi ja subjekti suhetest, saab rääkida veendunult millestki muust? Kas saab kujutleda võimalust ehitada üles subjektsus sellest väljaspool, sellest sõltumata? “kes kontrollib minu pead? see imaginaarne linn, tema kontrollibki. /…/ ma olen sellel võrgustikul laiali laotunud, fragmentaarne signaaliparv, lõpmatu tagasipöördumine süvenevate ja mattuvate kihtide vahele.”[3]  

Siis on üks võimalus Saadoja maaliseeriat vaadelda ühtaegu kui uurimust subjekti konstrueeritusest läbi ruumiliste kihtide ja samas ka kui vastuhakku sellele, keeldumist ruumil end määratleda lasta. Kas ma olen oma läbielatud ruumiliste fragmentide summa? Näitusega kaasnev trükis varustab vaataja paljude, isegi liiga paljude niidiotstega. Kas lapsepõlve teema on paratama-tult otsetee nostalgilisse mode’i? Maalid ise seda pigem väldivad. Kui selgelt 2000. aastate keskkonna taustal räägitakse 1980. aastate ruumist, siis osutab see esitatud ruumi fiktiivsusele ja sedakaudu mäletamise ja mälukujundite fiktiivsusele.  Uks 1980te ruumi on suletud, mitte seetõttu, et ruumilised muutused ise oleks sedavõrd suured – kuigi ka see on tõsi, nagu pildid tunnistavad – vaid sellane sotsiaalne aegruum – nende ruumide kasutamise vii-sid, kombed, harjumused ja reeglid – on asendunud põhimõtteliselt teist-   sugustega. Samamoodi polaroid, mis kõigist analoogpildistamise viisidest kõige enam näitab inimesele pildistamise, kujutise tekke maagiat: kuidas kujutis olematusest tasakesi esile tulema hakkab, piirjooned selginevad, algul ebamäärased värvid konkretiseeruvad, siis tuleb seda veel ettevaatlikult servast hoida ja puhuda tuult või lehvitada lootuses seda imeprotsessi kiirendada. Nostalgiline, jah? Kaheksakümnendad? Tegelikult ju mitte, kellel siin ikka polaroidkaamerat niiväga oli. Oli Smena, Kiev ja eriti ägedatel võibolla Horisont. Pigem on see õpitud, refleksina omandatud teadmine polaroidiesteetika ja minevikunostalgia seosest. Nostalgia, mida me tahaksime, et meil oleks? Pigem tänapäeva atemporaalne (ja ka a-lokaalne) retrokultuur. Võib-olla ongi siis Saadoja missiooniks lahti saada kohtade ülemäärasest tähendustamisest, kohaajalugude kihtidest, küsimus selle järele, kas mingitlaadi lugudest vahendamata otsesuhe oleks ka mõeldav. Mäletamisprotsessi uurides objektiveerib ta ka iseennast –  kas mälestustes ja emotsioonides on midagi enamat kui keemilised ja neurobioloogilised protsessid?  Aga mingi viga, mingi ennustamatus jääb siiski alles ja tabamatuks. Teadvus liigub ikkagi masina kohal. Viieaastase järgmist sammu ei ole võimalik ette arvata.  

Seekord on omaette tegelane ka aegruum, milles neid maale kohtame – see on mängitud välja sama kaalukana nagu teosed ise. Narva tööstuslik süda, nii Teine kui siinmail ruumina üldse olla saab. Kunstimaailma koha pealt veelgi lootusetum pommiauk, ja sellisena vastupandamatult ahvatlev. Enesekindel valik nõuda vaatamiselt teoste loomisega samaväärset – muidugi kaugeltki mitte samaväärset, selles võrdluses pigem vähimat võimalikku – pingutust, pühendada sellele kogemusele päev, keelduda galeriide tavalisest läbijooksurežiimist. Muidugi ei puudu selles ka reklaamiteadlik loogika sündmust   erilise koha läbi suureks mängida. Igatahes seab eksponeerimisruumi valik maalid julgelt päris intensiivsesse vastandusse, ühelt poolt Kreenholmi   Manufaktuuri direktor Carri villa enda mastaapse ja mitmeplaanilise koha-ajaloo, teisalt kogu ettevõtmise tänapäevase kultuuripoliitilise žesti ambitsioonikuse suhtes.  Töösturivilla ruumide suhtes teevad maalid sedasama objektiveerimise-, kainestamise-tööd: ühtaegu tulevad teravalt esile eri       aegade ruumilised muutused, ideaalid ja reaalsused, kuid samas blokeerivad maalid kohe esile kerkima kippuva ajaloolistava-nostalgilise hoiaku, võimaldavad suhestuda nende ruumidega hoopis banaalsemal režiimil. Teisalt on see tähenduskihtide kergendamine mõistagi ka Kreenholmi arendamise huvides ehk kunst gentrifitseerimise teenistuses. Vastastikku kasulikust diilist saab seekord aru ka arendaja, kes näituse puhul varmalt villa estetiseerimisse investeeris. Ajaloolise interjööri elegantse lohakusega krohvist ja värvi-kihtidest väljapuhastamine on saanud standardiks, mis praeguseks juba peaaegu sama neutraalsuse ja “neutraalsuse” astmega kui valge kuubi valged seinad – nii ei olnud duell ruumiga maalidele siiski kontimurdev ning kogu tõstatuv poleemika erinevaid subjekte produtseerivatest ruumidest leidis aset igas mõttes maitsekas settingus.  
 
Ilmunud kunst.ee 4/2014


[1]andreas w. blade runner: jooksja mõõgateral. – Sven Vabar (koost). Mitte-Tartu. Tartu: Topofon, 2012, lk 289.

[2]Samas, lk 292.

[3]Samas, lk 296.




Previous
Tekst on ruum on tekst
Next
Libisev ruum

Add a comment

Email again: