Torupäevik

14. märts. Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni ideevõistluse žürii kuulutab võitjaks projekti „Gaasitoru“. Protokollis on kirjas, et tegemist on kandva ja vaimuka ideega, mis kajastab pakutud teemat kõige selgemalt ja laia-põhjalisemalt ning kõnetab vaatajat. Žüriiliikmed on muhelevate nägudega ja kuidagi ootusrikkad; kõigil näikse olevat ideid, kuidas see installatsioon peaks töötama – tõsisemaid ja humoorikamaid. Kas torust saab eneseküllane skulptuuriobjekt või atraktsioon?

27. märts. Projekt on saadetud biennaali manageridele. Saame vastuseks, et Giardini pargi avalikus ruumis võivad toimetada vaid seal paviljone omavad riigid. Palutakse kasutada meile ettenähtud ruumi Arsenales. Selle info teadasaamise hetkel oleme me Praha lennuväljal, poolel teel Veneetsiasse krundiga tutvuma. Avamiseni on veidi enam kui viis kuud ja me oleme kaugel illusioonist, et asjad võiksid laabuda libedalt. Aga see on ainuke kompromissi mittekannatav aspekt. 

Üldkuraator Aaron Betskyle aga mõte meeldib. Algavad läbirääkimised. 

28. märts. Ralf, Maarja ja Neeme on Veneetsias kohta üle vaatamas ja trajektoori täpsustamas. Puudub igasugune info pinnase koostise kohta ning ei linnavalitsuse arhitekt ega ükski teine asjapulk ei oska meile selle kohta andmeid saata. Sama lugu on geoalusega – seda lihtsalt ei ole. Ja meie naiivsed arvasime, et selles linnas on iga jalatäis maad läbi uuritud ja arvel.

Betsky ja biennaal on jõudnud kokkuleppele, et me peame saama kõigi ligiduses paiknevate paviljonide nõusoleku. Niisiis, meie plaanide saatus sõltub nende kõigi arvamusest. Aaron Betsky isiklikult asub võtma kooskõlastusi. 

9. aprill. Saame kirja Kanada paviljoni kuraatoritelt – nad ei näe võimalust oma kooskõlastust anda, kuna toru varjab vaate nende paviljonile. Tõsi. Vaadeldavuse probleem on täitsa olemas – Kanada paviljon ei paista Giardini peateele kuigivõrd ka ilma toruinstallatsioonita. Viisakate inimestena on nad nõus ümber mõtlema kui esitame vähem pealetükkiva variandi. Räägime veel telefoni teel ja nende meelest oleks ok kui toru oleks kõrgemal – 4 m kandis. 

10. mai. Sakslased on põhjalikud. Oleme saatnud neile lisajooniseid, mitmeid kordi telefoni teel rääkinud. Jutt käib igasugu tehnilistest detailidest, aga me mõlemad saame väga hästi aru, et küsimus on sisuline. Sõidame Maarjaga Berliini Saksa kuraatoritega kohtuma. Nad on võrdlemisi toredad noored mehed ja üldse mitte rumalad. Et kas meie eesmärgiks on sakslasi mõnitada? Muidugi on neil mõneti ebamugav. Friedrich leiab, et see oleks super idee, kui nad oleks ise selle peale tulnud. Ja pakub, kas toru ei võiks siis juba otse Saksa paviljoni uksest sisse tulla – haakuks ühtlasi nende alternatiivenergia-teemalise näitusega. See on muidugi geniaalne kaaperdamisidee, mis meid väga ei rõõmusta.   

3. juuni. Täiesti võimatu on aru saada, mismoodi töötab Itaalia bürokraatia. Vajame peale biennaali nõusoleku ka linnavalitsuse kooskõlastusi, kuna asi on avalikus ruumis. Aga sealtpoolt ei tule lihtsalt ühtegi vastust ei e-kirjadele, faksile ega telefonikõnedele. Vene kuraatoritest pole hoopiski midagi kuulda. Praktiliselt ainus tööks sobilik firma ei tee enne hinnapakkumist, kui meil on olemas load ja kogu paberimajandus on korras. Kuulujutud räägivad, et biennaali pealikud arutavad toru lubamist Veneetsia linnapeaga? Avamiseni on umbes kolm kuud.

16. juuni. Saame lõpuks ja pea kogemata kätte Vene komissari vastuse, mille ta on biennaalile saatnud aprilli lõpus. Põhjalik kiri lõpeb kokkuvõttega, et meie projekt on ebaeetiline ja pretsedenditu. Kui seda soovitakse Vene paviljoni vastuseisust hoolimata teostada, palutakse küsida eraldi kõigi nende näitusel osaleva 26 arhitekti nõusolekut. Komissar Tsereteli ei ole Moskvas ja töötelefonilt teda kätte ei saa.

19. juuni. Õnneks mõtlevad kanadalased ümber ja saavad aru, et pigem olgu toru võimalikult madalal. Ainult trajektoori pisut vasakule nihutada.

Scanweld on ühegi lepinguta, meile vastu tulles broneerinud Saksa tehasest vajaliku toru valmistamise. Broneering kehtib 1. juulini. Insenerprojekti jaoks on vaja teada pinnase geoloogilist koostist, tuulekoormust, vundeerimise võimalusi ja muud. Digialusplaani pähe saadetud failid on puhas arusaamatus. 

Kohtame linna peal juhtumisi üle-eelmise arhitektuuribiennaali autorit Kristjan Holmi. Kirjeldused bürokraatlikust kaosest panevad ta äratundvalt naerma. Ta soovitab meil vaimu ülalhoidmiseks lugeda Hannu Raittila „Canal Grandet“ ja pidada meeles, et asjad tunduvad täiesti teostamatud kõige vii-mase hetkeni, aga lõpuks saab kõik imekombel korda.

27. juuni. Arhitektide Liidus toimub „kriisikoosolek“. Meil ei ole: biennaali luba, linnavalitsuse kooskõlastust, poolt eelarvest, korralikke alusandmeid insenerprojekti lõpetamiseks, ega seetõttu ka lepinguid toru valmistajate ega transportijatega. Meil on: arhitektuurne projekt, hulk kirjavahetust, pool eel-arvest, kohustus teha ekspositsioon. Seis on midagi credo quia absurdum kanti. Kas projekti ja protsessi dokumentatsiooni näitus kannaks välja?  

1.juuli. Saan Tsereteli mobiilinumbri ja valmistun pikaks diplomaatiliseks jutuajamiseks. Veider küll, seda polegi vaja – nõusolek tuleb kohe viisakusvahetuste järel. Selle müstilise kannapöörde põhjuseid oskame vaid oletada. Sellegipoolest läheb veel üks närviline nädal, et ta leiaks aega see paberile panna. 

4. juuli. Toru- ja transpordifirmad on projektist loobumas, sest ajagraafik jääb liiga lühikeseks. Installatsiooni ärajäämine toru puudumisel oleks võrreldamatult nadim kui dramaatilise ärakeelamise puhul! Tsiteerides žüriiliiget Ülar Marki: „Autorid vastutavad fucking kõige eest.“ 

9. juuli. Siiani pole biennaali poolt mingisugust vastust meie installatsiooni lubamise kohta parki ja aeg projekti teostamiseks on peaaegu otsas. Taktikalise käiguna teavitame biennaali rõõmsast ja tänulikust pressiteatest, mille plaanime seoses viimase, Vene paviljoni kooskõlastuse kättesaamisega saata maailma kunsti- ja arhitektuuripressile. Kohe saame vastu ka kirja kinnitusega, et Veneetsia biennaal on nõus üürima meile lõigukese Giardini pargist.  

Teostamiseks ja asjaajamiseks on aega kaks kuud. Leiame soomlaste soovitusel kohapealt kuldaväärt abilise ja vähemalt bürokraatia muutub veidi arusaadavamaks.

Geodeet saab maa mõõdetud. Aga pinnaseuuringud eeldavad puurimist, mis on keelatud. Saame abiks ka kohapealse inseneri, keda on hiljem vaja projekti kinnitamiseks. 

24. juuli. Teostumise tõenäosusprotsent on üksjagu kasvanud, nii oleme nõus andma intervjuu Eesti Ekspressile. Maailm on väike – samal pealelõunal saame kirja biennaali pressipealikult, mida põhjamaalasel on raske nimetada vähem kui hüsteeriliseks. Nõutakse avalikku vabandamist väite pärast, nagu olnuks biennaal algselt installatsiooni teostumise vastu. Kirjutan Ekspressile selgituse.

Torule veetranspordi leidmine osutub keeruliseks ja kalliks. Ükskõik kuhu mujale oleks seda installatsiooni lihtsam ja odavam teha!

1. august. Saame kirja Nord Streami suhtekorraldajalt. Firma esindajad tahaksid tulla meiega vestlema – nagu hiljem selgub, selleks spetsiaalselt Eestisse sõites. See on juba pool vastust küsimusele, kas kunst töötab või ei.

Kohtumisel saame Nord Streami kohta hulga tehnilist infot ja räägime vastuseks, kui oluline on infrastruktuuri ruumiline aspekt. Firma ühiskondlike suhete direktor tunnistab, küllap poolkogemata, et nad on suhtekorralduslikult kõik viimseni läbi mõelnud – aga kunsti peale nad tulla ei osanud!

Nord Stream tahaks kataloogis esitada oma ametliku seisukoha – miks mitte, meie kontseptsiooni see ei häiri. Iga mõtlev inimene saab kujundada oma seisukoha. 

8. august. Gruusias on sõda. Võimumehhanismid näitavad end alasti kujul. Samas, raske oleks leida õigemat aega meie projekti tegemiseks.  

15. august. Vastutava institutsioonina oli Eesti Arhitektide Liit broneerinud näituseruumi Arsenales eeldusel, et meie istallatsiooni paiagaldamine parki võib mitte õnnestuda. See tähendab kaht suurt probleemi. Lisaks Giardini pargi üürile peab ka selle pinna eest renti maksma ning teiseks kontseptuaalne küsimus: mida sinna teha, et see ei mõjuks toru kõrval üleliigsena ja samas midagi ei maksaks. Ruumi tühjaksjätmine tähendaks ilmset tüli biennaaliga. Kõikvõimalikest variantidest parim tundub kahe paviljoni ning vaatajate reaktsiooni ülekanne kahe toru otstesse paigutatud kaamera kaudu.  

1. september. Eelarve defitsiit on 1,4 miljonit. Majandussituatsioon on suursponsorite leidmise pea võimatuks teinud – ja eks eeldagi meie projekt toetajalt rohkem intellektuaalset haaret kui näiteks suusavõistlus. Tekib pretsedenditu idee paluda abi Eesti arhitektuuri- ja sisearhitektuuribüroo-delt, saadame laiali umbes kuuskümmend kirja, paludes igalt büroolt väikest panust. Oleme  tänulikud neile neljale, kes meie kirjale vastasid ja veel tänulikumad neile kuuele, kes majanduslanguse oludes olid nõus meid toetama. Selleks hetkeks on kolleegide moraalne tugi sama vajalik kui rahaline. 

2. september. Torudetailid on Veneetsias. Giardini külje alla saabunud pargas peab ootama tõusu, et veetase võimaldaks torujuppe tõsta. Aga detailid saavad õnnelikult kohale, kõik masinad on olemas, mõõdistused klapivad, mehed teevad tööd, vihma ei saja, keegi millegi peale ei pahanda. Suisa hämmastav me karastunud meeltele. 7. septembriks on toru paigas ja üle värvitud!

Arsenale ruum saab kahtlemata kõige low-tech'ima võimaliku lahenduse, mis eristubki meeldivalt kõigi teiste paviljonide totaalsest disainitusest – kaks raamile tõmmatud kangast, kaks laetalade külge kinnitatud projektorit. Bürokraatlikke nalju jagub siiski – lisaks sellele, et iga viimane kui Giardinis kasutatav tööriist ja –mees pidi olema sertifitseeritud ja lubadega, ilmneb, et pikema kui 1.20m redeli otsa tohib ronida vaid vastavat luba omav inimene. Neeme ronib siiski, kiirelt ja sertifitseerimatult. 

7-8. september. Üsna alguses sai otsustatud, et installatsioonile läheneme nö kunstiteose loogikaga ning kogu kontseptsioon ja tõlgendused saab lahti kirjutatud kataloogis. Kevadel seda ette valmistades oli algselt plaanis konventsionaalne, raamatuformaadis kataloog. Tellisime artikleid eesmärgiga katta temaatika võimalikult eri valdkondade vaatenurgast – kuid poliitiline külg domineeris paratamatult kõige üle. Keerukam küsimus oli visuaal – raske on koostada ja kujundada kataloogi veel mitte eksisteerivale teosele. Et saaks pildistada valmis objekti ja jõuda kataloogid ka avamiseks kohale toimetada, jääb trükkimiseks aega täpselt üks päev, ja isegi nii tuleks ajakava tõeliselt riskantne. Igal juhul ainus asi, mida on sel moel võimalik trükkida, on ajaleht! Tasuta ajaleht tundub ka kontseptuaalse külje pealt ideaalselt sobivat. Seega, kaks närvesöövat päeva värskete piltide üleslaadimist oodates, kujundajat tagant piitsutades, veerge lugedes, kõike korduvalt ümber otsustades, uuesti tehes, kella vaadates, tülli minnes, kaheksandat kohvi juues ja trükikoja täht-aega üheksa tundi ületades. Kõigest kahe trükiveaga. 

9.september. Paljud lähedased inimesed, sõbrad ja kolleegid otsustasid meile avamisele toeks tulla. Nüüd saab igaüks neist boonusena kaasa 16 kg kaaluva ajalehepaki. Veidi jõhker, aga vältimatu – see on ainus viis saada pii-sav hulk katalooge avamise ajaks kohale.  

Juba ammu olime mõelnud, et igal endast lugupidaval firmal peaksid olema suvepäevad. Nädal Veneetsias tundus sobiliku lahendusena. Tegelikult on meie töökollektiivil vaba aega umbes 3 tundi enne ärasõitu, kogu ülejäänud aja hõivavad erinevad probleemid Gaasitoruga. Oleme kõigile väga tänulikud. 

12. september. Pidulik hetk. Toru saab avatud pauguga – minut peale kõnede lõppu kärgatab äiksevihm.

 Ilmunud Maja 4/2008