researcher, writer and curator of architecture and visual art

Maja kui diagnoos ja kommentaar


Aia ja Vana-Viru nurgakvartal 57B on vist üks problemaatilisemaid Tallinna kesklinnas. See on ainus koht, kus bastionaalvööndis on säilinud 19. saj eeslinnahoonestus, samas on see praeguseks sellises kontekstis ja seisukorras, et seda väärtustada oskab või tahab sageli vaid teadja silm. 2003. aastal konkurssi korraldades ja edaspidi oli kvartal tollase Muinsuskaitseameti juhi, kadunud Agne Trummali kõige südamelähedasem projekt. Ühelt poolt selle äärmise probleemsuse pärast, teisalt siirast soovist muinsuskaitse- ja arhitektuurimaailma lähendada, konstruktiivset dialoogi tekitada. Sellisena oli see teatud mõttes ka eksperimenteerimise koht, vana ja uue kokkutoomisel mõistlike kompromisside, katsetuste ja kaasaegsete lahenduste otsimiste koht. Praeguse kümnendi algus oli kindlasti ka üldiselt aeg, mil muinsuskaitse vajas ja soovis sisemiselt uut hingamist ning teisalt, tuure koguv kinnisvarabuum kompas pidevalt piire mälestiste rekonstrueerimise, ümber- ja   juurdeehituste teemal. Eksperimenteerimise – või siis välise surve, kummalt seisukohalt vaadata – kõrgpunkt langeski vast kusagile 2003-2004. aasta kanti – muuhulgas annab sellest tunnistust antud kvartalile 2000. ja 2003. aastal koostatud arhitektuuriajalooliste eritingimuste kardinaalne erinevus. 

Kahtlemata tuleb Aiamaja projekteerimis- ja ehituslugu vaadelda selle konteksti taustal. Sealt pärinevad osalt ka praeguste vastuoluliste reaktsioonide põhjused – kõikvõimalike läbirääkimiste ja tohutu hulga eri variantide läbi venis ehitusprotsess küllalt pikale. Samal ajal said muinsuskaitse seisukohad settida ja omale kindlama pinnase leida, mis on üksiti oluliselt alalhoidlikum, eksperimenteerimisvaenulikum ja jäigem. See nähtub näiteks reaktsioonidest kõrvalkrundi, Aia 6 ja 8 planeeringueskiisile. Väärtushinnangute nihked muinsuskaitses tähendavad selle krundi puhul järjepidevuse kadu ning ühesuguste nõuete ja ootuste puudumist.

2004. aastal kiitis tollane Muinsuskaitsenõukogu eskiislahenduse heaks. Aga nüansside muutumine projekteerimise järgnevates etappides on igati loogiline protsess. Kui eri aastate projektivariante teraselt võrrelda, siis 2004. a variandis on tõepoolest iga üksiku krundil varem asunud hoone gabariidid selgemalt ja otsesemalt loetavad. Projekteerimise käigus on need uus-hoonesse paremini integreeritud, aga muidugi ei ole loetavus enam nii üks-ühene – kõik jooned on olemas, aga endiste gabariitide tabamiseks peab neid täpselt teadma. Maja enda arhitektuur, mis enne oli ajaloolise järgi hakitud, muutus aga selgemaks, loogilisemaks ja terviklikumaks. Hoone ei jää ajalooliste mahtude piiresse, mis on vastuolus põhimääruses üldiselt eeldatuga, aga see oli selge juba konkurssi korraldades. Sellegipoolest usun, et oma osa on ka hoone vormil,  mille sobivus oma konteksti märksa raskemini üheselt argumenteeritav. Ka näiteks Arhitektuurinõukogu protokollis (2004) juhiti tähelepanu mitte mahule, vaid vormi äkilisusele.  

Ma spekuleerin, et Aiamaja kui AB Kosmose esimest projekti võiks soovi korral tõlgendada programmilisena – kui positsioonivõttu. Maja on harva mõttemustrite raputamiseks sobiv vahend, kuna majategemine on aeglane ja sisaldab hulka osapooli, kokkuleppeid jne. Ja alati on natuke kahtlane hakata mõnele majale omistama kriitilise arhitektuuri õilsat silti. Aga siin võiks see olla asjakohane. Vastusena ülesandele, kus omamoodi kristalliseerub kogu vana ja uue linna ühenduse ning vana ja uue arhitektuuri konflikt, mis vajab projekteerima hakates igal juhul selget seisukohavõttu, sündis projekt, kus kõik olukorra teravused on maskeerimata. Ja seda võrdlemisi intelligentselt, mitte pelgalt vaadakemind-enesekehtestamisena. Aia tänaval on säilinud nõutud ajalooline front, mis on saanud avarat terrassi maskeeriva metallribidest katuse. Kogu action on tõmmatud krundi sisemusse. Kvartali iseloomulik kinnstustruktuuri liigendatus on saanud kontseptuaalsema tõlgenduse – mitmetiläbitavus, mahtude liigendatus ja siseruumide vaheldumine välisruumidega on viidud lisaks maapealsele läbikäigule kõrgemate korruste tasapindadele. See on kindlasti üks aspekte, mismõttes on projekt kriitiline ehk sisseharjunud muinsuskaitselist lähenemist ümbermõtestav ja mõtteviisi piire kompav.  

Vana ja uue kooselu eri variantide kaalumist on mitmes Kosmose projektis. Paljukiidetud ja tõepoolest õnnestunud Rotermanni kvartalis on see vastuolu mitte kriipiv, vaid igati maitsekas ja nurgelistest vormidest hoolimata sisulises mõttes pigem sujuvaks ja ootuspäraseks silutud. Samas teine, realiseerimata projekt samas kvartalis, kus prooviveski katusekatteplekk väändus omaenda elu elama hakates meetritekõrguseks vaaterattaks, on just sedasorti, kus kõik on formaalselt täpipealt ettekirjutuste järgi, aga tulemus on samal moel provokatiivne, norme ja nende sisu kommenteeriv. Kui mõelda ka teiste Kosmose ideeprojektide peale, siis sageli on neis midagi teadlikult häirivat. See ei puutu maitseküsimustesse, vaid on igal juhul positiivne, kui arhitektidel on selge positsioon. Nende puhul teenib arhitektuuri kohatine ebamugavus või kasutamiseks mitte nii kergesti ja enesestmõistetavalt paindumine ruumi  teravdatud tajumise eesmärki – ruum ei keera ennast märkamatu kookonina rõngasse, see ei ole mingi Matisse’i tugitool. Vastupidi, need ruumid ootavad intelligentset kasutajat, kellest on ruumile nö piisavalt vastast. Igati soliidse kooriku all on midagi irreaalset või filmilikku, kutse vaadata elu(ruumi) kui teatrit, kus ei pea olema padutõsine. 

Seesama tunne on kindlasti ka Aiamajas. See ei pruugi olla kergelt allaneelatav, kui üks vanalinnaga käitumise märksõnu peaks olema soliidne ja peenetundeline. Eluruumid selles majas on showcase, disainitud lava, mis rebib üpris alasti aja ruumilised ja imagoloogilised ihad, sobides väga hästi just vanalinna, mis peaks olema see kõigekõigem. Projekti üks  põhilisi ajendeid oli anda kuju kaasaegsele luksusele, ehk ühendada ihaldatuim asukoht ja äärelinlikud ruumikvaliteedid, sh ruumiküllus, privaatsus, võimalus elada õues, terrassid jne. Neis mitte väga täpselt defineeritud programmiga ruu-midega suurtes korterites liikudes ei saanud lahti tundest, et need eeldavad publikut, elustiili kus kõik on paljastatuna laval, osaliste ja vaatajatena – teiste ja ka enda pealtvaatajaina.

Tulles tagasi vana ja uue probleemi juurde, siis ka muinsuskaitsealuste detailide käsitlemine annab alust seda maja programmiliseks pidada. Kui ajada näpuga järge, siis kõik on absluutselt nii nagu peab – kõik eritingimustes nõutu on olemas ja restaureeritud. Ilus, värvitud, korralik. Ometi on neile lähenetud mitte vähimalgi määral sulandavalt, integreerivalt, vaid vastupidi – tekib tugev võõritusefekt. See seostub minu jaoks näiteks FATi tööde ja nende Pop Vernacular kontseptsiooniga. Kõik on õige ja tuttav, aga ometi absoluutselt valesti; de facto autentne, aga emotsiooniks on pigem vabastav naer. Sam   Jacob, popvernakulaarsuse mõiste autor, väidab, et arhitektuurile kuluks ammu ära õppida popmuusikast – vernakulaarsest ammutades on võimalik teha nii populaarset magusat kitši kui radikaalset, provokatiivset ja progres-siivset. „Arhitektid on alati suhtunud vernakulaarsesse üleolevalt, pidades traditsioonilist, rahvapärasust madalaks. Arhitektide mõtteviis ja enesepilt on kõigest hoolimata jäänud oma modernistlikesse kõrgustesse lõksu – moder-nistlik autentsusesoov rõhus ühestele tõdedele ja aususele maailmas, kus kumbki pole võimalik. Popvernakulaaris on midagi sügavalt häirivat, aga samas ka nüristavuseni rahustavat. See on nostalgia ja traditsioonilisus, mis tehtud futuristliku tunnetusega. Popvernakulaar on arhitektuuri lunastaja selle pealesunnitud tõsiduse jäikusest.“[i]Sam Jacobi jaoks ehk Inglismaa kontekstis on näiteks vahverk see võte, mille tänapäevane kasutus on juba sedavõrd üle võlli, üleva ja madala segunedes igati „ülelaetud“, etsee kannab välja popvernakulaari progressiivsuse võimaluse. Meie jaoks võib 19. sajandi puitvoodri ja karniisidega sein analoogsel positsioonil peaaegu olla küll. 

See naer pole õel, pigem tervislik. Siinsel juhul juhib see paremini kui ükskõik milline Viini memorandum [ii] tähelepanu sellele, et kontekstist väljarebitud detailide säilitamiskohustus üldjuhul head tulemust ei anna. Või mis on õigupoolest hea – Aiamaja esimese korruse poeruumis koha leidnud ajalooline fassaad on 100% nauditav. Seega ju hea, aga hea mitte sellest hoolimata, et sellelt on võetud kogu vanaaegse autentse detaili aura ja pühadus, vaid just selle pärast. Kuigi kindlasti on hulk inimesi, kes arvavad  diametraalselt vastupidi.

Mis saab edasi? See on kõige keerulisem. Kas Aiamajal on selles oma roll, et nüüd on ehmatusega tagasi tõmmatud igasugu lubatavuse piiridega, mis   puudutab bastionaalvööndit? Kõige silmatorkavam küsimus on muidugi, mis saab kvartali endaga, kus Aiamaja tulemüür eeldab selgelt järgmise maja kerkimist sinna kõrvale, aga kuna mitmetes käesoleva aasta muinsuskaitsedokumentides on viidatud hoonele kui ebaõnnestumisele, siis soovitakse kvartali teiste kruntide puhul käituda erakordselt alalhoidlikult. Ideaalvalikuid ei saagi selles seisus olla ja kompromisse tuleb teha igal juhul. Kuid selles valguses on problemaatilised ka mitmed teised bastionaalvööndit puudutavad algatused – kahtluse alla satuvad näiteks kavandatud Skoone bastioni lahendused. Kui hiljutisel linnafoorumil rõhutati, et Põhjaväil tuleks tõmmata võimalikult kitsaks ja kujundada sellest praeguse transiittee asemel midagi esplanaaditaolist, igaljuhul linnalise eluga ääristatud tänav, siis bastionaalvööndi puutumatus muudab selle üpris probleemseks. Või lähemal, mis peaks saama Kaubahallist ja selle ümbrusest? Ühest majast kaugemale vaadates on õigus Villem Tomistel, kes Sirbi vestlusringis rõhutas, et küsimus on linnaruumi sidususes, ühenduskohtades ja bastionaalvööndi terviklikus käsitlemises.[iii] Samas, vale pole ka tookord muinsuskaitsjaid esindanud Robert Treufeldti väide, et linnaruumi ajaloolise kujunemise lugu peaks olema paremini ruumis markeeritud ja esile toodud. Vanalinnast ei tohi saada teemapark. 


[i] Sam Jacob, 2000 years of Non-Stop Nostalgia, or How Half Timbering Made Me Whole Again. – Perspecta 38, 2006.

[ii] Vt UNESCO World Heritage Centre. Vienna memorandum on World Heritage and Contemporary Architecture – Managing the Historic Urban Landscape. 20.05.2005.

[iii] Kolm vaadet Tallinna vanalinnale. – Vasar, 23.10.2009.




Previous
Rohkem kriitikat!
Next
Tehismaastik. Eesti Maanteemuuseumi välialad Varbbusel

Add a comment

Email again: