researcher, writer and curator of architecture and visual art

Kultuur kuplis

Foto Gunnar Laak

Kui biitlite kollase allveelaeva filmis asusid sinkjad-sünkjad kadekopsud vallutama õnnelikku Pipramaad, siis nende esimene taktikaline liigutus oli visata seersant Pipra bändi üle heli summutav klaaskuppel. Kuplisse vangistatud muusikast ilma jäänud Pipramaa kodanikud kaotasid pea, muutusid mõtlemis- ja vastupanuvõimetuiks. Kadekopsud said takistamatult kivistada kõik elava ja nautida oma hirmuvalitsust.

Lavastajad Mart Koldits ja Kaarel Oja koostöös Allianss Arhitektidega on pannud kuplisse Eesti kultuuri. Ligi kuu aja jooksul saab 400 talvest räsitud kul-tuuriinimest end tunnikese kunstsuves soojendamas käia. Idee autorite sõnul oli eesmärgiks koondada ühte ruumi maksimaalne kogus inimesi, tänu kellele Eesti kultuur jätkuvalt elujõuline on, ning tuua ideede, sündmuste ja kultuuri enda tarbimise asemel fookusesse inimesed selle taga. Õilis idee, tänulik kummardus tegutsejatele, kellest valdav osa teeb seda sisemisest soovist ja (lõputu kordamise tõttu juba õõnsalt kõlavast) missioontundest. Veelgi enam tänuväärne ajahetkel, mil vähemalt kunstiväljal on hakatud ak-tiivselt tegutsema selle nimel, et lõpuks ometi teadvustada tõsiasja, et kul-  tuuri looja – kunstnik – teeb oma tööd enamasti tasuta ja tegutseb ka iga-  suguste elementaarsete sotsiaalsete garantiideta. Kultuuriinimeste rambivalgusse toomiseks on samuti valitud üks parmaid võimalikke asukohti – Vabaduse väljak, mitutpidi laetud avalik ruum, esindusväljak ja linnaruumi kui demokraatliku vabalava sümboolne kehastus. Kuidas see tohutult tähendustiine ja ambitsioonikas projekt aga reaalse kogemusena töötab ja millist sõnumit kommunikeerib? 

Valitud asukoha ja projekti kogu paatose poolest peaks ettevõtmine kõnetama n-ö kogu rahvast. Tegelikult töötab installatsioon ettenähtud moel aga eelkõige seesolijaile. Nagu külalisteraamatust nähtub, tekitab tund kunstmaailmas viibimist päris tugevaid ja eripalgelisi emotsioone, märkmed ulatuvad iroonilistest ahvipuuri-kommentaaridest siira rõõmuni lehvitavate ja naeratavate inimeste üle. Domineerib muidugi puhas füüsiline mõnu soojuse ja päikesepaiste libaefektist, mis ilmselt panebki enamikke seesolijaid ette-võtmisega kuulekalt kaasa mängima. Lava on seatud ja kogemus piisavalt intensiivne, et külaline allubki ettenähtud rollile – võtab jalad paljaks, pikutab, päevitab, etendab parimal moel muretut lõõgastumist. Väga, väga üksikud kasutavad süllekukkunud prožektorisõõri mingisugusegi statement’i tegemiseks. Olenevalt inimese meelelaadist näib kuplisolek tekitavat ka distantseeritusetunde – asi seegi, loomingu tegemiseks hädavajalik, kuigi kokkusurutud, väljapooleastumise kogemus. Nii ütleb Jan-Eik Tulve külaliste-raamatus, et pikapeale hakkab tunduma, et kuplisse on pistetud kogu ülejäänud maailm, mitte sa ise. Ka Kivirähk rõhutab „üksindust keset Vabaduse väljakut”. Paradoksaalsus tekib siin aga selle vastanduse simuleeritusest – isegi Vabaduse väljak, linna sümboolne kese, ei tähenda kohalikus linna-     ruumis sellist tihedat, aktiivset ja mitmekihilist elu, et eraldumise meeleharjutuseks klaaskuplit õigupoolest vaja oleks. 

Väljaspool, jahedas ja niiskes märtsireaalsuses seisjad aga vaatavad kuplit kui telekat – natuke on põnev, pilt vaheldub, aga põhimõtteliselt on üks ja seesama virvendav taust. Idee autorid on lavastajad ja installatsioon töötabki publikule kui lavastus või vaatemäng. Kui Peter Brooke rõhutas „Tühjas       ruumis”, et teatrisituatsiooni tekkimiseks piisab, kui üks inimene läheb läbi ruumi ja teine vaatab pealt, ehk et teatri olukorra defineerib see üks tegutseja, siis pealtvaataja on selles koosluses jäetud täiesti passiivsesse positsiooni. Erinevalt installatsioonidest linnaruumis, mida kuppel ju formaalselt on, ei tekita see mingisugust kaasamise, aktiviseerimise kogemust. Lehvitamine ja naeratamine ei lähe arvesse – tegelikult puudub väljakulviibijail igasugune võimalus selle installatsiooniga isiklikult ja aktiivselt suhestuda.  

Pigem vastupidi – installatsioonina on kuppel erakordselt mitte-kaasav, eneseküllane ja isegi introvertne. Kuppel süvendab eristust, eraldatust väljas-poolseisjate ja väljavalitute vahel. Vastupidi väljahõigatud eesmärgile ta hoopis süvendab võõrandatust ja joonetõmbamist. Ainus kommunikatsioonivõimalus on pilk. Kuppel on omamoodi vuajerismi masin, mis muudab teravalt teadlikuks jälgimise protsessist – kuplis eksponeeritud inimest on tegelikult päris ebamugav jälgida; veelgi hullem, kui ta otse vastu peaks vaatama. See toob eriti esile Lacani väite, et igasugune vaatamine teadvustab vaatajale, et temagi on ühtlasi vaadatav. Teadvustab tema objektsuse, röövides ühtlasi osa tema autonoomsusest, vaba tegutsemise võimaluse illusioonist. Pilguga kehtestatud võim on ebasümmeetriline, kuid kummal on  siinpuhul õigupoolest rohkem võimu, sees- või väljasolijal? 

Kuplisse pistetud kultuuritegelased on muidugi eksponeeritud topelt-pilgule: igaühe tunnike on internetis reaalajas jälgitav. Topeltjälgitavana on see kõige üksühesem illustratsioon privaatsfääri täielikule kadumisele, kus ju polegi oluline, kas keegi tegelikult igal antud ajahektel sind jälgib, vaid süsteemi toimimiseks piisab võimalusest ja teadmisest. Kuna tegemist on kultuuri-    inimestega, siis lisandub teinegi dimensioon – kui sa oled juba otsustanud hakata kultuuri tegema, siis oled sa automaatselt muutunud avalikuks omandiks. Isegi su puhkusehetk peab olema nähtav, jälgitav ja ülekantav. Autorite väide kummardusest või lõõgastushetkest väärtuslikele kultuuriloojatele muutub iseenese õõnsaks paroodiaks, kui puhkamine peab sisaldama meelelahutuslikku väärtust neile kõigile soovijaile, keda sa ise oled vabatahtlikult hakanud teenima. Pealegi eeldab lõõgastumine sellises tempos ja keskkonnas uskumatut ümberlülitusvõimet. Tunnike soojust kuplis on nagu legendaarse inseneri, leiutaja ja arhitekti Buckminster Fulleri Dymaxion-uni: ulmelises, maksimaalselt efektiivseks muudetud Dymaxion-elus (lühend sõnadest Dynamic Maximum Tension ehk maksimaalne dünaamiline pinge) peab puhkamiseks piisama neljast pooletunnisest uinakust päevas. Väike tukastus tuleb ette võtta kohe, kui on ära kasutatud keha primaarne tegutsemis-      energia. Fuller ise väitis 1943. aastal, et ta on selle seisundi saavutanud.  Nagu üürike kuplipuhkuski, on see igasuguse elunautimise täielik vastand. Ulmeliselt efektiivses maailmas on puhkamine õigustatud vaid keha energiavarude taastamise, mitte aga järelemõtlemise, ideede settimise või loomingulisuse nimel, ning sellesse mode’i peavad olema lülitatud ka need, kelle tegevuse produktiivsus ei pruugi igal ajahetkel välja paista, mõõdetav, kalkuleeritav või klassifitseeritav olla. 

Ka projekti puht visuaalne ja ruumiline külg süvendab paratamatult seoseid utoopiliste ideaalide teemaga. Kuppel kui platonistlik algvorm on läbi arhitektuuriajaloo olnud laetud üsna ühesuunaliste tähendustega, kehastades ideaalide valda, jumalikkust, täiuslikkust, projitseeritust tulevikku ja/või igavikku. Kuigi see ei pruugi olla taotluslik (algne idee oli vist klaasist kuup?), õilistatakse kõigi nende tähendusvarjunditega ka kuplisse valitud seesolijaid, või pigem, määratletakse sellega kultuur kui selline suure, üleva ja tulevikkusuunatuna vastandina maisele, juhuslikkust sisaldavale, elavale ja      heterogeensele. Mingil ebamäärasel kombel klapib selline mõtlemine kokku väljaku üle valvava vabadusristiga. Mõlemat võib tõlgendada teatava lahterdamisloogikana ja ka arhitektuursete vormidena kõnelevad need teatud mõttes sarnast keelt. Igasugune (ka sisuline, mitte ainult vormiline) üle-       dimensioneerimine, „üle-laadimine” imeb märkidest – sest mida muud ka kuppel on – välja tähenduslikkuse, suhestumisvõimaluse. Kuplivormiline (ajutine) monument kultuurile kivistab sisu, prepareerib selle herbaariumina – see on küll õrn ja kaunis, aga puudutada ei tohi.  

Kõigile profaanidele aga soovitaks puhkusehetkeks üht suuremat, mitmekesisemat ja teatud mõttes ka privaatsemat kuplit – Tallinna botaanikaaeda. Taimestik on lopsakam, simulatsioon täielikum, eri kasvuhoonetes saab valida omale sobivama temperatuuri ja niiskusastme. Just hiljuti said valmis ka külgmised kasvuhooned.

Ilmunud Sirp 18.03.2011

 


Previous
Tellitud sekkumised linnaruumi
Next
Skoone bastioni kodustamine

Add a comment

Email again: