researcher, writer and curator of architecture and visual art

Arhitektuur kui puisniit

Arhitektuur on mitmes mõttes väga aeglane distsipliin, aga viimasel paaril aastal näib, et feministlikud algatused ning sooteadlik ja intersektsionaalne vaatepunkt on lõpuks ka selles valdkonnas laiemalt teadvustatud. Korraldatud on mitmesuguseid kampaaniaid, mis on toonud nähtavale nii selle eriala väga tugeva klaaslae – hiljutise uuringu kohaselt on suurimate ja olulisimate rahvusvaheliste arhitektuuribüroode juhtivatel kohtadel naisi alla 10 protsendi ja needki pigem büroo- ja majandusjuhtide kui põhiarhitektide või nn loovjuhtide positsioonis[1]– kui ka naisarhitektide ja –disainerite panuse süstemaatilise alavääristamise. Laiahaardeline petitsioon jagada Robert Venturi Pritzkeri auhind (1991) tagantjärele võrdselt Denise Scott Browniga (petitsioonile kirjutas alla ka Venturi ise) või kriitika, et Massimiliano Fuksase elutööpreemia (2018) kuulunuks samavõrra Doriana Fuksasele pole küll vii-nud sihile, kuid on teadvustanud arhitektuurimaailma auhindamissüsteemi kallutatust ja heroilise geeniusemüüdi visa püsimist erialal, kus koostöö on pigem norm kui erand. Muutuste soovist annab märku ka asjaolu, et neil teemadel toimub mitmesuguseid konverentse ja seminare rohkem kui kunagi varem. Sel kevadel Arhitektuurimuuseumis kureeritud näituse tõttu olin minagi sel aastal kutsutud neljale üritusele, mis koos andsid päris hea pildi, millised teemad on kõige aktuaalsemad ning millistel viisidel feministlik lähenemine arhitektuurimõtte, -hariduse ja –praktika arengusse panustab. Brightoni Ülikoolis juunis toimunud konverents “Arhitektuur kui puisniit: feministliku praktika panus arhitektuuriõppe dekoloniseerimisse” (Fielding Architecture: Feminist Practices for a Decolonized Pedagogy[2]) ja novembris Viini Tehnikaülikoolis aset leidnud konverents “Hõivata ruume” (Claiming Spaces) tõukusid arhitektuurihariduse küsimustest, kuid kaasasid ka mitmeid eri kontekstides ja mastaabis töötavad praktiseerivaid arhitekte; Praha Rahvusgalerii ja Berliini Goethe instituudi korraldatud sümpoosion “Modernne nais/arhitekt” (Modern Woman / Architect) keskendus rohkem arhitektuuri-ajaloo küsimustele. Aprillis Riias toimunud ArtGora foorumil esindasin arhitektuuriteemat ainsana, kuid see kõigi kultuurivaldkondade aktivismile pühendatud üritus inspireeris sellegipoolest mitmeti.

Naiste esindatus ja arhitektuuriharidus

Hoolimata juba mõnda aega kestnud jõupingutustest naiste karjäärivõimalusi arhitektuurivallas edendada on üheks kesksemaks teemaks, mis ikka ja jälle esile kerkib, ikkagi naiste vähene esindatus arhitektuurimaailmas mingitki mõjujõudu omavatel positsioonidel, olgu projekteerimisbüroodes, omavalitsusametites või akadeemilises maailmas. Viini konverentsi korraldamise ajendiks oligi see, et sealses tehnikaülikoolis, mille arhitektuuri ja planeerimise teaduskond on oma 7400 tudengiga Euroopa suurimaid, avati eelmisel aastal viis uut arhitektuuriprofessuuri – ja kõigisse neisse valiti keskealised valged saksakeelsed mehed. Spontaanne rahulolematus viis õppejõududest ja tudengitest koosneva uurimisgrupi moodustamiseni, mille esimeseks väljundiks oligi novembrikuine konverents eesmärgiga “näidata ja lammutada võimumehhanisme, mis peidavad ennast neutraalsuse ja objek-tiivsuse sildi taha, kummutada diskrimineerivaid teadmisloome ja ajalookirjutuse viise ning leida võimalusi, kuidas feministlik uurimistöö, planeerimine ja projekteerimine jõuaksid peavoolupraktikasse.” Feminismis on käsil küll vähemasti neljas laine, kuid arhitektuuris ei ole neist ühegi eesmärgid veel täienisti saavutatud, nii et tegutseda tuleb kõigega paralleelselt. Ja kuigi   numbriliste näitajate kogumine, naiste esindatuse jälgimine akadeemilise personali, auhinnasaajate, žüriiliikmete, igasugu ürituste osaliste ja panelistide seas võib tunduda omamoodi igav ja ebaatraktiivne kvooditeema, on see statistika jätkuvalt oluline – ja ka šokeeriv – ning seda saab kasutada vettpidava argumendina. Ruumi loomisega seotud inimesed peaksid esindama kogu seda mitmekesisust, mis leidub selle ruumi kasutajate seas – praktikas see aga enamasti nii ei ole ning just arhitektuuriharidus on siin suur nivelleerija. Näiteks USAs tehtud uuringutes on toodud välja, et isegi kui arhitektuuri õppima tulijate soolises ja sotsiaalses taustas on (näiteks erisuguste stipendiumite toel) mitmekesisust, on õpingute lõpetajad omaks võtnud pigem keskklassilised ja maskuliinsed väärtused. Viini ülikoolis kohalikega vesteldes koorus probleemina ka meie omast kordades teravam klassierisus – madalama sotsiaalse taustaga noori naljalt kraadiõppes ei leia. Nii hakkavadki linnaruumi projekteerima inimesed, kelle kogemus ja arusaamine eri kasutajagruppidest on paratamatult piiratud – arhitektuur on jätkuvalt väga elitistlik valdkond.  

Kuidas seda elitismi ületada, kanoonilisest kaugemale vaadata? Üks koole, kus selle küsimusega on juba pikalt tegeletud, on Kuninglik Tehnoloogiainstituut (Kungliga Tekniska högskolan, KTH) Stockholmis. Sealne professor ja arhitektuuriuurimuse õppekava juht Helene Frichot tõi esile arhitektuuriõppe kanoonilisuse – erialast rääkimine on igal tasandil üles ehitatud väljapaistva-test näidetest pretsedentidele, millele ikka ja jälle viidatakse, ning “isakuju-dele”, kelle loomingu juurde ka uutes uurimustes üha tagasi pöördutakse. Kui KTH andis 2007. aastal välja arhitektuuriteooria lugemiku, kuhu kogutud autorite seas ei olnud ühtegi naist, organiseerisid tudengid protestiliikumise, mille esimeseks tulemuseks oli feministliku arhitektuuri valikaine (õhtu-      loengutena avatud ka laiale publikule) ja edasiseks uurimisgrupp FATALE (Feminist Architecture Theory – Analysis, Laboratory, Education), mis hakkas pakkuma alternatiivseid loengusarju ja töötubasid, tõlkima ja avaldama teooriatekste, korraldama konverentse ja muid üritusi. FATALE tegutses kuni 2012. aastani, mil suur osa nende pakutavast KTH ametlikku õppekavva kaasati. Analoogne “rohujuurealgatus” on womenwritearchitecture– kõige lihtsamale wordpressi põhjale ehitatud mahukas lehekülg, mis koondab ja süstematiseerib naisautorite kirjutatud arhitektuuritekste, et neid oleks võimalik koolide kohustuslikesse lugemisnimekirjadesse lisada. Kuna akadeemilises maailmas jälgitakse tekstide loetavust ja tsiteeritavust teraselt, toetab see ka naisarhitektide ja –autorite karjäärivõimalusi. Kuid üksikutest valikainetest ei piisa, õppekavasid tuleb vaadata terviklikult. Viini Kunstiakadeemias on Antje Lehni ja Wolfgang Tschapelleri eestvõttel algatatud töögrupp, mis vaatab läbi kõik ainekaardid aine eesmärgistatuse, sisu ja ülesehituse seisukohast, eesmärgiks õppekavade põhjalikum dekoloniseerimine. Hinnangu annavad ka väljastpoolt kooli kutsutud eksperdid ja õppejõududele tehakse täiendkoolitusi, mis aitaksid neil oma kaanonit laiendada ja õpet ümber mõtestada. Küsimus ongi laiem kui pelgalt naiste esindatus ning see tõstatus juba paljudes Suurbritannia ülikoolides 2015. aastal alguse saanud kampaaniaga “Miks mu õppekava nii valge on?” (Why Is My Curriculum White?) ja samal aastal Kaplinna Ülikoolist alanud protestiliikumisega “Rhodes tuleb maha võtta” (Rhodes Must Fall), mis juhtisid tähelepanu humanitaaria õppekavade jäigalt püsivale läänekesksusele ja esitasid põhjapaneva küsimuse, millised ja kelle teadmised üldse on väärtustatud. Mida mitme-  kesisema sotsiaalse ja etnilise taustaga on tudengid, seda enam need küsimused lahendust nõuavad. Brightonis tõstatus põnevalt ka akadeemilise retoorika küsimus: kuna arhitektuuri tehakse ka keele kaudu, siis kinnitab ka kompleksne ja ülearu keerukas akadeemiline kõneosavus maskuliinseid ja elitistlikke väärtusi. Kuidas muuta keel ligipääsetavamaks, ilma et ta kaotaks sisus; milline oleks feminiinne kõneosavus (feminine eloquence)?

Põhjapaneva küsimuseni, mida me üldse arhitektuuriloomingus väärtuslikuks peame, viis üllatavalt kiiresti ka algatus täiendada Vikipeediat naisarhitektide sissekannetega, mille nimel on tegutsenud feministliku arhitek-tuuri platvormid ArchiteXX (New York), Parlour (Melborne) ja n-ails (Berlin). Vikipeedia on järjest olulisem esmatasandi infoallikas ja aitaks nähtavale tuua terve hulga naisarhitekte, see aga polegi nii lihtne kui esmapilgul paistab. Et Vikipeedia sissekande aktsepteeriks, peab arhitekt vastama sealsetele “märkimisväärsuse” (notable) kriteeriumitele: olema üldtunnustatud või kolleegide poolt pärjatud; ta peab olema rajanud olulise uue teooria, meetodi või kontseptsiooni; ta peab olema loonud teose, millest on kirjutatud raamat või tehtud täispikk film või millest on ilmunud mitmeid artikleid; või peavad tema teosed olema tunnistatud kultuuriväärtuseks, olema olnud põhieksponaadid mõnel olulisel näitusel või kuuluma tunnustatud muuseumi või galerii kogudesse. On ilmselge, et selliste kriteeriumite põhjal saab lisada vaid autoreid, kel on kaanonis juba kaheldamatu koht – oleme jõudnud suletud ringi. Näiteks Shelley McNamara, kes 2017. aasta alguses senise väljapaistva loomingu alusel Veneetsia arhitektuuribiennaali üldkuraatoriks valiti, Vikipeedia jaoks samal ajal ei kvalifitseerunud (praeguseks on ta sisse-kanne küll üleval). Veelgi lootusetum on seis naisarhitektide puhul, kel ei ole omanimelist praksist, vaid kes töötavad suurtes büroodes, või on hoopis vali-nud alternatiivsemad arhitektuuriloomemeetodid, mis ei täida ikoonilise arhitektuuri tingimusi.

Praktika

“Naised ei projekteeri ju teisiti kui mehed!” kõlab sagedane vastuväide, kui jutt läheb feministlikule arhitektuuripraktikale. Siiski tuleb tunnistada, et mõnedel juhtudel projekteerivad küll. Või kui täpsem olla, siis tähendab see, et (intersektsionaalsest) feministlikust vaatepunktist lähtuvas praksises tõstatuvad teravamalt mõned eetilised ja sotsiaalsed küsimused, mida arvestades püütakse ka ruumiloomele teisiti läheneda. Nii kirjeldas Austraalia arhitekt Anna Tweeddale oma püüdeid vältida konstruktsioonis maksimaalselt alumiiniumi, kuna selle toorme boksiidi kaevandamine toimub Austraalia põliselanike elukeskkonda ja pühapaiku rüüstades. Kui rõivatööstuse kontekstis on eetilisest tootmisest juba mõnda aega räägitud ja nüüdseks  osatud see ka turundusargumendiks muuta, siis ehitustööstuse puhul, mis on kõikvõimalike materjalide ja tehnoloogiate kaudu hõlmatud märksa laialdasemasse mõjuvõrgustikku kui ühe majaga piirnev, tulevad sedalaadi seosed üliharva jutuks. Esialgu on eesrindlik seegi, kui arvestada keskkonnahoidu ja hoone elukaart, aga sellest kaugemad eetilised valikud on seni enamasti teadvustamata. Kas täielik kompromissitus selles vallas oleks üldse võimalik?

Projekti “EbaTavaline arhitektuur” (DisOrdinary Architecture) vedaja Jos Boys kutsus üles ümber mõtestama erivajadustega inimeste rolli ruumiloomes – käsitlema nende eripära mitte kui lahendamist vajavat probleemi ja neid endid kui normist kõrvalekaldujaid, passiivseid abivajajaid, kellele tuleb võimaldada “ligipääs” “normaalsusele”, vaid kui erinevust, mis võiks ise olla loova ja avangardse lähenemise allikas. Tegemist ei ole pelgalt funktsionaalsuse küsimusega, vaid sellel on ka teoreetiline ja kultuuriline mõõde, mis aitab näha, kuidas on “normaalsus” konstrueeritud. Kui asendada sõnapaar võimekas/mittevõimekas (able/disabled) sõnapaariga sobiv/mittesobiv (fit/misfit; tõlkes läheb kaduma algne sõnamäng, mis viitab ka nii väga väärtustatud heas vormis olemisele), selgub kohe, et igaüks kohtab elus ruume ja kontekste, millesse ta (keha) osutub mittesobivaks. Erivajadusega inimese  ruumikogemus on loov iga päev, kuna ta peab pidevalt leiutama kohandumise viise. Aastate jooksul on Jos Boys korraldanud koos erivajadustega   kunstnike ja disaineritega kursuseid ja töötubasid nii tudengitele, arhitek-   tuuriõppejõududele kui omavalitsusametnikele ja seadusloojatele.  

Katharina Bayer (Einszueins Architekten) tutvustas Viinis 2013. aastal valmi-nud kogukonnamaja, mis mõjus nagu kaasajastatud unistus vene avangardi kommunaalelamust. 40 korterit, 400 m2 kontori- või äriruume ja 700 m2 ühisruume sisaldav hoone sai alguse 2009. aastal asutatud ühisusest, kus tulevased elanikud kaasati otsustesse juba projekteerimisfaasis. Ka maja haldamisega tegeletakse ühiselt, tehes suurpuhastusi ja muid suuremaid töid talgukorras ning panustades heakorda igas kuus kindla arvu töötunde. Lisaks sellele, et hulk elanikke kasutab töötegemiseks sama maja kontoriruume, soodustab kogukondlikkust suur ühisköök, kus tööpäeviti vaheldumisi ühislõunaid valmistada, lastehoid ning suurem ruum pidudeks või naabruskonna sündmusteks, samuti ühiskasutuses elektrirattad, tööriistad ja muu. Kõigile avatud katuseterrassilt pääseb sauna, meditatsiooniruumi, raamatukokku ja külaliskorteritesse. Mõistagi on maja energiatõhus ja kasutab ökoloogilisi materjale. Hetkel elab hoones 67 täiskasvanut ja 34 last. Loomulikult on see heal järjel maailmaparandajate elitaarne projekt, ometi mõjus sümpaatse alternatiivina Eesti näidetele, kus sedalaadi kogukondlikkuse ideedest huvitujad miskipärast ainult idüllilisi maakeskkondi ja new-ageökokülasid väljundina näha oskavad.  

Ka Viini linn ise on marginaalsete kasutajate suhtes juba kaua üks eesrindlikumaid. Linnavalitsuses tegutseb nn naisbüroo (Frauenbüro) juba aastast 1992, eesmärgiga kaaluda kõik linnaruumi arengut puudutavad otsused läbi ka soolisest ja erinevate kasutajagruppide vaatepunktist. Nagu Frauenbüro asutaja ja juht Eva Kail kirjeldas, on need väikesed, aga tuntavat mõju avaldavad asjad nagu näiteks lapsevankriga ligipääsetavus kogu tänavaruumi ulatuses; läbimõeldult paigutatud pingid, mille olemasolu võib olla otsustav, kas vanem inimene saab linnas liikvele või peab piirduma vahetu koduümbrusega; piisav valgustus parkides ja jalakäiguteedel, et tunda end turvaliselt; võrguga piiratud jalg- ja korvpalliväljakute (mida tajuti “poiste ruumidena”) kõrval ka sulg- ja võrkpalliplatsid (mida kasutavad pigem tüdrukud); soo-stereotüüpe vältivad piktogrammid, jms. 1997. aastal valmis pilootprojektina elamukompleks Frauen-Werk-Stadt (arhitektid Franziska Ullmann, Gisela    Podreka, Elsa Prochazka, Liselotte Peretti), kus naiste ruumikasutuse eripärad püüti maksimaalselt läbi mõelda. Korterite planeeringud olid paindlikud ja ruumid võimalikult ühesuurused, et vältida funktsioonide jäika ette-kirjutamist, köögid tavapärasest avaramad, läbimõeldud panipaigad lapsevankrite ja rataste tarvis, garaažid ja trepikojad avarad ja rohke loomuliku valgusega, et soodustada naabrisuhtlust ja turvatunnet. Esimeste katsetuste põhjal on soolõimimise põhimõtted nüüdseks normidesse ja regulatsioonidesse kirjutatud – kui elamuarendusprojektid soovivad linna toetust, peavad nad neile kriteeriumitele vastama. Praegu rajatavas Aspern Seestadti linnajaos kannavad lisaks kõik tänavad ja väljakud naiste nimesid – Hannah Arendt, Simone de Beauvoir, Janis Joplin ja teised peavad tasakaalustama arvukate kuulsate meeste mälestamist Viini ülejäänud linnaruumis.

Ajalugu 

Võrreldes kunstiajalooga on arhitektuuriajaloos palju rohkem tegemata tööd nii metodoloogilise mitmekesisuse kui ka nö unustatud naisautorite panuse teadvustamise mõttes. Nii tegeletakse jätkuvalt väga palju rahvuskesksete normatiivse kaanoni täiendamise projektidega. Praha sümpoosioni peaesineja Mary Pepchinski, kes kureeris koos Christina Buddega 2017. aastal Saksa Arhitektuurimuuseumis ülevaatenäituse “Proua arhitekt” (Frau Architekt) saksa naisarhitektidest viimase sajandi jooksul ja on koos Mariann Simoniga koostanud artiklikogumiku “Ideoloogiliselt võrdsed. Naisarhitektid sotsialistlikus Euroopas 1945–1989” (Ideological Equals. Women Architects in Socialist Europe 1945–1989), keskendus oma ettekandes viiele Weimari vabariigi aegsele naisarhitektile, vaadates lisaks loomingule eelkõige sotsiaalseid tegureid, mis võimaldasid neil arhitektuuri õppida ja praktiseerida. Keskmisest jõukamast taustast ja headest sotsiaalsetest suhetest hoolimata oli naisarhitektil töö saamine ometi raske; sagedasteks tellijateks olid naisühingud. 1919. aasta seadused andsid üksikutele naistele põhiõigused, kuid abielludes läks õigus vara käsutada, laste ja töö üle otsustada ometi meestele üle – nii tähendas arhitektikutsumuse järgimine pea kõigil juhtudel eraelust loobumist. Ilmekaks näiteks oli Lotte Stam-Beese, kel Hannes Meyeri soosikuna esimese naisena Bauhausis arhitektuuri õppida lubati, Meyeri last ootama jäädes aga sealt lahkuma sunniti, kuna see mõjunuks koolijuhi reputatsioonile halvasti. Ka Patrick Rössler vaagis küsimust, kas Bauhaus siis oli või ei olnud naisi emantsipeeriv - kuigi võrdõiguslikkus oli Bauhausi deklaratsiooni kirjutatud siiralt, valmistas nende ideede praktikasse viimine 19. sajandil sündinud professorihärradele ometi raskusi. Rössler jäi siiski seisukohale, et asju tuleks hinnata tollaste olude kontekstis, mitte tänapäeva standardite alusel, ning Bauhausi naisi ohvritena esitada tähendaks teistkordset diskrimineerimist. Et naisautorid ei pruukinud olla marginaliseeritud nende kaasajal, vaid pigem aja jooksul hiljem, rõhutas Deutsche Werkstätteni disainereid uurinud Klara Nemeckova. Umbes 50 naisdisaineri autorluse tunnustamisega ei olnud Werkstättenis probleemi, kuid “nähtamatuks” on nad muutunud hilisema hoolimatu ja eelarvamusliku arhiveerimise käigus ning valed atribueeringud hakkavad korduma ja kallutatud pilti kinnitama. Et nimed ei läheks kaduma, ongi esimese sammuna jätkuvalt mõtet kirjutada nn naisarhitektuuriajalugu, uskusid nii Sloveenia uurija Helena Seražin kui ungarlane Mariann Simon, kes on kumbki oma rahvuslikku arhitektuuriajaloo kaanonit täiendanud arvestatava naisautorite genealoogiaga.  

Kokkuvõtteks

Neil kaleidoskoopilistel üritustel oli veel hulganisti inspireerivaid inimesi ja põnevaid näiteid, aga kõlama jäi esiteks see, kui üliolulised on valikud (arhitektuuri)hariduses – sellest saab vaikimisi toimiv selgroog, millele ehitub kõik hilisem. Ka ise olen korduvalt põrganud justkui oma sisemisele auto-maatpiloodile, mis on harjunud, koolis omandatud kaanoni põhjal, teatud autoreid ja teoseid teisejärgulisteks pidama. Teiseks oli südantsoojendav saada tuge veendumusele, et akadeemilistest väljunditest ei piisa – et midagi muutuks, tuleb leida võimalusi ühendada ülikoolitöö ka avalikumate väljundite ja aktivismiga. Sealjuures aga ka endast hoolides ja üksteist toetades – igasugune aktivism tähendab alati ka ekstrapingutusi ja tasustamata tööd, kuid läbipõlenud feministist pole kasu kellelgi. Erinevalt mitmete akadeemiliste ürituste konkurentsitihedast õhkkonnast rõõmustasid kõik need üritused sooja solidaarsusetundega. Ja see ju ongi üks põhimisi, mille eest feministlik arhitektuur seisab – rohkemast hoolimisest nii enda kui endast erineva suhtes ruumi kõigil tasanditel. 

Ilmunud Sirp 20.12.2019 


[1]Bruce Tether. How architecture cheats women: results of the 2017 Women in architecture survey revealed. – Architectural Review 27.02.2017, https://www.architectural-review.com/10017497.article.

[2]Kuulates, kuidas Katie Lloyd Thomas ürituse pealkirja poeetilist kontseptsiooni lahti seletab, jõudsin järeldusele, et just puisniidu metafoor annaks seda eesti keeles edasi: ruum kui üsna hapra tasakaaluga kooslus, mis sõltub ühevõrra inimese teadlikust sekkumisest ja loomulikust-looduslikust isearenemisest.




Previous
Järeleaitamistunnid koduloomuuseumidele ehk kaasaegsed kunstnikud “eesti asja” kallal

Add a comment

Email again: